AVALDATUD :
RT I 2001, 81, 487;
RT I 2002, 60, 374
REDAKTSIOON :
RK s 18.11.2009 jõust. 01.07.2010
RT I 2009, 60, 395
RK s 28.01.2010 jõust. 26.02.2010
RT I 2010, 7, 30
RK s 17.12.2009 jõust. 22.01.2010
RT I 2010, 2, 3
RK s 25.02.2009 jõust.01.05.2009
RT I 2009, 18, 108
RK s 10.12.2008 jõust.01.01.2009
RT I 2008, 59, 330
RK s 19.11.2008 jõust.27.12.2008
RT I 2008, 54, 304
RK s 11.10.2007 jõust.12.12.2007
RT I 2007, 56, 375
RK s 19.10.2005 jõust.01.01.2006
RT I 2005, 61, 473
RK s 15.06.2005 jõust.01.01.2006
RT I 2005, 39, 308
RK s 08.12.2004 jõust.01.01.2005
RT I 2004, 90, 616
RK s 08.12.2004 jõust.01.01.2005
RT I 2004, 87, 593
RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004
RT I 2004, 75, 522
RK s 22.04.2004 jõust.01.05.2004
RT I 2004, 37, 255
RK s 11.02.2004 jõust.15.04.2004
RT I 2004, 13, 86
RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003
RT I 2003, 78, 523
RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002
RT I 2002, 53, 336
|
Välja kuulutatud
Vabariigi Presidendi
6. oktoobri 2001. a
otsusega nr 1140 |
VÕLAÕIGUSSEADUS
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
Vastu võetud 26. septembril 2001. a
1. osa
ÜLDOSA
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Seaduse kohaldamine
(1) Käesoleva seaduse üldosas sätestatut kohaldatakse kõikidele käesolevas seaduses või muudes seadustes nimetatud lepingutele, muu hulgas töölepingule, ja muudele mitmepoolsetele tehingutele, samuti lepingutele, mida ei ole küll seaduses nimetatud, kuid mis ei ole seaduse sisu ja mõttega vastuolus, samuti võlasuhetele, mis ei ole tekkinud lepingust.
(2) Kui leping vastab kahe või enama seaduses sätestatud lepinguliigi tunnustele, kohaldatakse nende lepinguliikide kohta seaduses sätestatut üheaegselt, välja arvatud sätted, mille üheaegne kohaldamine ei ole võimalik või mille kohaldamine oleks vastuolus lepingu olemuse või eesmärgiga.
(3) Rohkem kui kahe poole vahel sõlmitud lepingutele (mitmepoolne leping) kohaldatakse käesolevas seaduses lepingute kohta sätestatut, kui see ei ole vastuolus lepingu olemuse ega eesmärgiga.
§ 2. Võlasuhte mõiste
(1) Võlasuhe on õigussuhe, millest tuleneb ühe isiku (kohustatud isik ehk võlgnik) kohustus teha teise isiku (õigustatud isik ehk võlausaldaja) kasuks teatud tegu või jätta see tegemata (täita kohustus) ning võlausaldaja õigus nõuda võlgnikult kohustuse täitmist.
(2) Võlasuhte olemusest võib tuleneda võlasuhte poolte kohustus teatud viisil arvestada teise võlasuhte poole õiguste ja huvidega. Võlasuhe võib sellega ka piirduda.
§ 3. Võlasuhte tekkimise alused
Võlasuhe võib tekkida:
1) lepingust;
2) kahju õigusvastasest tekitamisest;
3) alusetust rikastumisest;
4) käsundita asjaajamisest;
5) tasu avalikust lubamisest;
6) muust seadusest tulenevast alusest.
§ 4. Mittetäielik kohustus
(1) Mittetäielik on kohustus, mille võlgnik võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda.
(2) Mittetäielik kohustus on:
1) hasartmängust, välja arvatud loa alusel korraldatavast hasartmängust ja loteriist tulenev kohustus;
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
2) kõlbeline kohustus, mille täitmine vastab üldisele arusaamale;
3) mittetäieliku kohustuse täitmise tagamiseks võetud kohustus;
4) kohustus, mille mittetäielikkus on seaduses ette nähtud.
(3) Mittetäieliku kohustuse täitmiseks üleantut ei saa tagasi nõuda.
(4) Seaduses kohustuse kohta sätestatut kohaldatakse ka mittetäielikule kohustusele, kui see ei ole vastuolus mittetäieliku kohustuse olemusega.
§ 5. Seaduse dispositiivsuse põhimõte
Käesolevas seaduses sätestatust võib võlasuhte poolte või lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda, kui seaduses ei ole otse sätestatud või sätte olemusest ei tulene, et seadusest kõrvalekaldumine ei ole lubatud või kui kõrvalekaldumine oleks vastuolus avaliku korra või heade kommetega või rikuks isiku põhiõigusi.
§ 6. Hea usu põhimõte
(1) Võlausaldaja ja võlgnik peavad teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt.
(2) Võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.
§ 7. Mõistlikkuse põhimõte
(1) Võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks.
(2) Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid.
2. peatükk
LEPING
1. jagu
Üldsätted
§ 8. Lepingu mõiste
(1) Leping on tehing kahe või enama isiku (lepingupooled) vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma.
(2) Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
§ 9. Lepingu sõlmimine
(1) Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.
(2) Pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Kui nõustumus väljendub teos, mis ei ole otsene tahteavaldus, on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja teost teada sai, välja arvatud juhul, kui pakkumusest, lepingupoolte vahelisest praktikast või tavast tulenevalt loetakse leping sõlmituks teo tegemisest.
(3) Kui vastavalt lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb saavutada kokkulepe teatud tingimustes, siis ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui nendes tingimustes on kokkulepe saavutatud, kui seadusest ei tulene teisiti.
§ 10. Lepingu sõlmimine enampakkumisel
(1) Enampakkumisel loetakse leping sõlmituks parimale pakkumisele nõustumuse andmisega. Eeldatakse, et enampakkumise läbiviija on volitatud andma nõustumuse parimale pakkumisele.
(2) Pakkuja on oma pakkumisega seotud parema pakkumise tegemiseni. Pakkuja ei ole parema pakkumise puudumisel oma pakkumisega seotud, kui sellele ei anta nõustumust mõistliku aja jooksul pärast pakkumise tegemist.
(3) Kui pakkumisele ei järgne paremat pakkumist, tuleb anda nõustumus viimasele pakkumisele. Kui ühel ajal on teinud võrdse pakkumise mitu isikut ja sellele ei järgne paremat pakkumist, on enampakkumise läbiviijal õigus valida parima pakkumise teinud isik võrdse pakkumise teinud enampakkumisel osalejate hulgast.
(4) Kui enampakkumise tingimustes on enampakkumise läbiviijale jäetud parima pakkumise otsustamise õigus, toimub parimale pakkumisele nõustumuse andmine enampakkumise läbiviija otsuse avaldamisega enampakkumise tingimustes ettenähtud aja jooksul, selle puudumisel aga mõistliku aja jooksul. Kuni selle ajani on pakkumise teinud isikud oma pakkumistega seotud.
§ 11. Lepingu vorm
(1) Lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi.
(2) Kui vastavalt seadusele, lepingupoolte kokkuleppele või ühe poole taotlusele tuleb leping sõlmida teatud vormis, ei loeta lepingut sõlmituks enne, kui lepingule on antud ettenähtud vorm.
(3) Kui leping tuleb sõlmida teatud vormis, tuleb selles vormis sõlmida ka kokkulepped tagatiste ja teiste kõrvalkohustuste kohta, samuti lepingust tulenevate nõuete loovutamise või kohustuste ülevõtmise kohta, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
(4) Kirjalik leping loetakse sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Seaduses võib sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool.
(5) Kui leping tuleb notariaalselt kinnitada või notariaalselt tõestada, on leping sõlmitud lepingu notariaalsest kinnitamisest või notariaalsest tõestamisest alates. Kui lepingu sõlmimiseks tehtud vastastikused tahteavaldused kinnitatakse või tõestatakse eraldi, on leping sõlmitud viimase tahteavalduse kinnitamisest või tõestamisest alates.
§ 12. Lepingu kehtivus
(1) Lepingu kehtivust ei mõjuta asjaolu, et lepingu sõlmimise ajal oli selle täitmine võimatu või lepingupoolel ei olnud lepingu sõlmimise ajal õigust käsutada lepingu esemeks olevat asja või õigust.
(2) Leping kehtib ka lepingupoole üldõigusjärglase suhtes.
§ 13. Lepingu muutmine ja lõpetamine
(1) Lepingut võib muuta või lepingu võib lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel.
(2) Kui leping on lepingupoolte kokkuleppel sõlmitud teatud vormis, ei pea seda vormi lepingu muutmisel või lõpetamisel järgima, kui lepingust ei tulene teisiti.
(3) Kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise või lõpetamisega teistsuguses vormis.
§ 14. Lepingueelsed läbirääkimised
(1) Lepingueelseid läbirääkimisi pidavad või lepingu sõlmimist muul viisil ette valmistavad isikud peavad mõistlikult arvestama üksteise huvide ja õigustega. Kui isikud esitavad üksteisele lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus andmeid, peavad need olema tõesed.
(2) Lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades äratuntav oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama.
(3) Kui lepingueelseid läbirääkimisi pidanud isikud ei saavuta kokkulepet, siis läbirääkimistest ei tulene neile õiguslikke tagajärgi. Isik ei või pahauskselt, eelkõige lepingu sõlmimise tahteta läbirääkimisi pidada, samuti neid pahauskselt katkestada.
(4) Kui lepingueelsetel läbirääkimistel osalenud isikule tehti teatavaks asjaolusid, mis ei kuulu avaldamisele, ei tohi ta, sõltumata lepingu sõlmimisest või sõlmimata jäämisest, neid asjaolusid teistele isikutele avaldada ega neid pahauskselt enda huvides ära kasutada.
§ 15. Lepingupoole teadmine lepingu puudustest
(1) Kui üks lepingupool oli kohustunud lepingu ettevalmistamiseks või teise lepingupoole teavitamiseks lepingu ettevalmistamisega seotud asjaoludest ja leping on vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine, tuleb teisele lepingupoolele hüvitada kahju, mis tekkis seetõttu, et teine lepingupool uskus, et leping on kehtiv.
(2) Kui lepingupool lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma asjaolu, mis ei ole vorminõude rikkumine, kuid toob kaasa lepingu tühisuse, või kui lepingupool selle asjaolu ise põhjustas, peab ta hüvitama teisele lepingupoolele käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahju.
(3) Kahju hüvitamist ei saa vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule nõuda, kui ka teine lepingupool teadis või pidi teadma lepingu tühisust kaasatoovast asjaolust, samuti juhul, kui lepingu kehtetust kaasatoovaks asjaoluks on lepingupoole piiratud teovõime või lepingu vastuolu heade kommetega.
(4) Kui isik ei teadnud õiguslikku tähendust omavat asjaolu raske hooletuse tõttu, siis loetakse, et ta pidi seda asjaolu teadma.
§ 16. Pakkumus
(1) Pakkumus (ofert) on lepingu sõlmimise ettepanek, mis on piisavalt määratletud ja väljendab pakkumuse esitaja (oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult seotud.
(2) Pakkumus ei ole lepingu sõlmimise ettepanek, milles ettepaneku tegija on otse väljendanud, et ta ei loe end ettepanekuga seotuks, samuti lepingu sõlmimise ettepanek, mille puhul lepingu olemusest, mille sõlmimiseks ettepanek tehti, või muudest asjaoludest tuleneb, et ettepaneku tegija ei ole oma ettepanekuga seotud. Sellist ettepanekut loetakse ettepanekuks esitada pakkumus.
(3) Ettepanekut, mis on suunatud kindlaks määramata isikutele ja mis seisneb reklaami, hinnakirjade, tariifide, näidiste, kataloogide ja muu sellise saatmises või kaubaväljapanekus, samuti kauba või teenuse konkreetsele isikule mittesuunatud pakkumist avalikus arvutivõrgus, loetakse ettepanekuks esitada pakkumus, kui ettepaneku tegija ei ole selgesti väljendanud, et tegemist on pakkumusega.
§ 17. Määratud nõustumuse andmise tähtajaga pakkumus
(1) Kui pakkumuses on nõustumuse andmise tähtaeg määratud, kehtib pakkumus ja sellele võib nõustumust anda selle tähtaja lõpuni. Pakkumusele ei ole õigeaegselt nõustumust antud, kui nõustumus ei jõua pakkumuse esitajani nõustumuse andmise tähtaja jooksul.
(2) Pakkumuse esitaja poolt kirjas määratud nõustumuse andmise tähtaeg algab kirjas märgitud päevast. Kui kirjas ei ole nõustumuse andmise tähtaja algust märgitud, algab nõustumuse andmise tähtaeg kirja postitamisest.
(3) Kui pakkumus on esitatud kohalviibijale või edastatud telefonitsi või muud hetkesidevahendit kasutades, algab nõustumuse andmise tähtaeg pakkumuse esitamisest, kui pakkumuse esitaja ei ole määranud teisiti.
§ 18. Määramata nõustumuse andmise tähtajaga pakkumus
(1) Kui kohalviibijale nõustumuse andmise tähtaega määramata esitatud pakkumusele ei anta nõustumust viivitamata, siis pakkumus lõpeb, kui asjaoludest ei tulene teisiti. Sama kehtib, kui pakkumus esitatakse telefonitsi või muud hetkesidevahendit kasutades.
(2) Eemalviibijale nõustumuse andmise tähtaega määramata esitatud pakkumuse puhul kehtib pakkumus nõustumuse kättesaamiseks tavaliselt vajaliku aja jooksul, arvestades lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas pakkumuse esitaja valitud sidevahendi kiirust.
§ 19. Pakkumuse lõppemine
(1) Pakkumus lõpeb, kui sellele ei ole õigeaegselt nõustumust antud või kui pakkumuse esitaja on kätte saanud pakkumuse tagasilükkamise teate.
(2) Pakkumus ei lõpe, kui pakkumuse esitaja pärast pakkumuse esitamist, kuid enne nõustumuse kättesaamist, muutub piiratult teovõimeliseks või sureb või kui kuulutatakse välja tema pankrot või tema vara määratakse sundvalitsemisele, välja arvatud juhul, kui võib eeldada pakkumuse esitaja tahet pakkumuse lõppemiseks sellisel juhul.
§ 20. Nõustumus
(1) Nõustumus (aktsept) on otsese tahteavaldusega või mingi teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping.
(2) Vaikimine või tegevusetus loetakse nõustumuseks üksnes siis, kui see tuleneb seadusest, lepingupoolte kokkuleppest, pooltevahelisest praktikast või nende tegevus- või kutsealal kehtivatest tavadest.
(3) Kui isikuni, kelle majandus- või kutsetegevusse kuulub teatud tehingute tegemine või teenuste osutamine, jõuab pakkumus sellise tehingu tegemiseks või teenuse osutamiseks temaga püsivas ärisuhtes olevalt isikult, tuleb pakkumusele mõistliku aja jooksul vastata. Vaikimine loetakse sel juhul nõustumuseks.
§ 21. Muudatustega nõustumus
(1) Pakkumusega võrreldes olulisi muudatusi sisaldav vastus pakkumusele on pakkumuse tagasilükkamine ja samal ajal uus pakkumus.
(2) Pakkumusega võrreldes ebaolulisi muudatusi sisaldav vastus on nõustumus, kui pakkumuse esitaja ei teata viivitamata, et ta ei ole muudatustega nõus. Sel juhul on lepingu sisuks pakkumuse tingimused koos nõustumuses sisalduvate muudatustega, kui pakkumuses või nõustumuses ei ole väljendatud teistsugust tahet.
(3) Kui pakkumuses ja nõustumuses viidatakse tüüptingimustele, mis on omavahel vastuolus, kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 40 sätestatut.
§ 22. Hilinenud nõustumus
(1) Kui pakkumuse esitaja saab nõustumuse hilinemisega, loetakse nõustumus õigeaegselt ärasaadetuks, kui see korrapärase edastamise korral oleks jõudnud pakkumuse esitajani õigeaegselt.
(2) Kui pakkumuse esitaja saab nõustumuse hilinemisega, sest see on hilinemisega ära saadetud, võib pakkumuse esitaja lugeda selle õigeaegselt saabunuks, kui ta sellest teisele poolele viivitamata teatab. Kui pakkumuse esitaja seda ei tee, loetakse nõustumus uueks pakkumuseks.
(3) Kui pakkumuse esitaja saab nõustumuse hilinemisega, kuid pakkumuse esitajale on ilmne, et see oli ära saadetud õigeaegselt, loetakse nõustumus hilinenuks üksnes siis, kui pakkumuse esitaja teatab teisele poolele viivitamata nõustumuse hilinemisest. Kui pakkumuse esitaja seda teeb, loetakse nõustumus uueks pakkumuseks.
(4) Kui pakkumuse esitaja ei ole nõustumust kätte saanud või ei ole seda kätte saanud õigeaegselt, kuid seadusest tulenevalt loetakse see õigeaegselt kätte saaduks, loetakse leping sõlmituks ajal, mil nõustumus oleks kätte saadud, kui takistust ei oleks olnud.
§ 23. Lepingupoolte kohustused
(1) Lepingupoolte kohustused võivad olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Lepingupoolte kohustused võivad tuleneda ka:
1) lepingu olemusest ja eesmärgist;
2) lepingupoolte vahel väljakujunenud praktikast;
3) lepingupoolte kutse- või tegevusalal kehtivatest tavadest;
4) hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest.
(2) Lepingupool peab tegema teise lepingupoolega koostööd, mis on teisele poolele vajalik oma kohustuste täitmiseks.
§ 24. Lepingupoolte kohustuste sisu
(1) Lepingupool võib olla lepinguga kohustatud saavutama teatud tulemuse või tegema tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku.
(2) Kui lepingupoolel on kohustus teha tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimalik, peab ta tegema niisuguseid pingutusi, nagu temaga samal tegevus- või kutsealal tegutsev mõistlik isik samadel asjaoludel teeks.
(3) Kui lepingus ei ole otse väljendatud, kas lepingupool on kohustatud teatud tulemuse saavutama või tegema tulemuse saavutamiseks kõik mõistlikult võimaliku, tuleb selle väljaselgitamisel arvestada eelkõige:
1) lepingu olemust ja eesmärki;
2) lepingus kohustuse väljendamise viisi;
3) lepingutingimusi;
4) loodetud tulemuse saavutamise tõenäosust;
5) kohustuse täitmise sõltuvust teise lepingupoole käitumisest.
§ 25. Tavad ja praktika
(1) Lepingupooled on oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul kohustatud järgima iga tava, mille järgimises nad on kokku leppinud, ja praktikat, mis on nendevahelistes suhetes tekkinud.
(2) Kui lepingupooled ei ole teisiti kokku leppinud, on nad majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul samuti kohustatud järgima iga tava, mida isikud, kes seda liiki lepinguid vastaval tegevus- või kutsealal sõlmivad, tavaliselt tunnevad ja enamasti arvestavad, välja arvatud juhul, kui sellise tava järgimine oleks vastuolus seadusega või ei oleks vastavalt asjaoludele mõistlik.
§ 26. Lahtised tingimused
(1) Lepingupooled võivad jätta lepingut sõlmides mõnedes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata (lahtised tingimused).
(2) Kui lepingupooled ei jõua lahtises tingimuses kokkuleppele või kui lepingupool või kolmas isik ei määra lahtist tingimust, ei mõjuta see lepingu kehtivust, kui ei saa eeldada lepingupoolte teistsugust tahet.
(3) Kui lahtise tingimuse peab määrama üks lepingupool või kolmas isik, peab määratud tingimus vastama hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele.
(4) Kui lahtine tingimus tuleb määrata lähtuvalt lepingupoolest sõltumatust asjaolust, mida tingimuse määramise ajal ei ole olemas, tuleb tingimuse määramisel lähtuda sellele kõige sarnasemast asjaolust.
(5) Kui lahtiseks on jäetud tingimus, mille sisuks on ühe lepingupoole kohustuse täitmise ulatus, on tingimuse määramise õigus teisel lepingupoolel, kui poolte kokkuleppest või lepingu olemusest ei tulene teisiti.
(6) Kui tingimus on mitme kolmanda isiku määrata, on tingimuse määramiseks vajalik nende kõigi nõusolek. Kui kolmandad isikud peavad määrama rahasumma, on tingimuseks nende määratud rahasummade keskmine suurus.
(7) Kui lahtise tingimuse peab määrama üks lepingupool, läheb tingimuse määramise õigus üle teisele lepingupoolele, kui tingimuse määramiseks õigustatud lepingupool ei määra tingimust kokkulepitud aja jooksul, kokkuleppe puudumise korral aga mõistliku aja jooksul enne tähtpäeva, mil kohustuse täitmist võib nõuda, ega teise lepingupoole poolt tingimuse määramiseks antud täiendava mõistliku tähtaja jooksul.
(8) Kui lahtise tingimuse peab määrama üks lepingupooltest, määrab ta tingimuse, tehes avalduse teisele lepingupoolele. Kui tingimuse määrab kolmas isik, määrab ta tingimuse, tehes avalduse mõlemale lepingupoolele.
(9) Lepingupool võib nõuda, et lahtise tingimuse määraks kohus, kui:
1) lepingupooled ei saavuta selle tingimuse suhtes kokkulepet;
2) kolmas isik ei määra tingimust kokkulepitud aja jooksul või kui sellist aega kokku ei lepitud, siis mõistliku aja jooksul enne seda, kui kohustuse täitmist saab nõuda;
3) teine lepingupool ei määra lahtist tingimust, kui selle määramise õigus läks talle üle vastavalt käesoleva paragrahvi lõikes 7 sätestatule.
(10) Kohus määrab lepingu lahtise tingimuse, lähtudes lepingu olemusest ja eesmärgist.
(11) Lepingupool võib nõuda, et kohus määraks lahtise tingimuse ka siis, kui teise lepingupoole või kolmanda isiku poolt määratud tingimus ei vasta hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele.
§ 27. Olulises tingimuses kokkuleppe puudumine
(1) Kui lepingupooled ei ole kokku leppinud nende õiguste ja kohustuste määramiseks olulises tingimuses või üksnes arvavad, et nad on selles tingimuses kokku leppinud, on leping kehtiv, kui võib eeldada, et leping oleks sõlmitud ka selles tingimuses kokku leppimata.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul kohaldatakse tingimust, mis on mõistlik asjaoludest, lepingupoolte tahtest, lepingu olemusest ja eesmärgist ning hea usu põhimõttest lähtudes.
§ 28. Hinna määramine
(1) Majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse, et need on tasulised.
(2) Kui hinda ei ole määratud ega hinna määramise viisi ette nähtud ja hind ega hinna määramise viis ei tulene lepingu olemusest ega muudest asjaoludest, tuleb maksta lepingu sõlmimise ajal lepingu täitmise kohas seda liiki lepinguliste kohustuste täitmise eest tavaliselt tasutav hind, selle puudumisel aga vastavalt asjaoludele mõistlik hind.
§ 29. Lepingu tõlgendamine
(1) Lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav lepingupoolte ühine tahe.
(2) Lepingu tõlgendamisel ei või aluseks olla ebaõige tähistus või väljendusviis, mida lepingupooled kasutasid eksimuse tõttu või soovist varjata oma tegelikku tahet.
(3) Kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene pool seda mõistis.
(4) Kui lepingupoolte ühist tegelikku tahet ei saa kindlaks teha, tõlgendatakse lepingut nii, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma.
(5) Lepingu tõlgendamisel tuleb eelkõige arvestada:
1) lepingu sõlmimise asjaolusid, sealhulgas lepingueelseid läbirääkimisi;
2) tõlgendust, mille lepingupooled on samale lepingutingimusele varem andnud;
3) lepingupoolte käitumist enne ja pärast lepingu sõlmimist;
4) lepingu olemust ja eesmärki;
5) vastaval tegevus- või kutsealal mõistetele ja väljenditele tavaliselt antavat tähendust;
6) tavasid ja lepingupooltevahelist praktikat.
(6) Lepingutingimust tuleb tõlgendada koos teiste lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja eesmärgist.
(7) Kui sõnal või väljendil on mitu tähendust, tuleb sõna või väljendit mõista viisil, mis on enam kooskõlas lepingu olemuse ja eesmärgiga.
(8) Lepingutingimuse tõlgendamisel eelistatakse tõlgendust, mille kohaselt lepingutingimus on seaduslik või kehtiv, kui seadusest ei tulene teisiti.
(9) Kui lepingutekst on koostatud mitmes keeles ja tekstidel on võrdne jõud, lähtutakse tekstide lahknevuse korral lepingu tõlgendamisel algselt koostatud tekstist.
§ 30. Võlatunnistus
(1) Leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus.
(2) Kohustatud isiku poolt antud võlatunnistus peab olema kirjalikus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(3) Võlatunnistus ei pea olema kirjalikus vormis, kui see antakse jooksva arve alusel, samuti, kui võlgnik tunnistab võlga, mis on tekkinud tema majandus- või kutsetegevuses.
§ 31. Välistav tingimus
(1) Kui lepingupooled on kirjalikus lepingus kokku leppinud, et lepingus on ette nähtud lepingu kõik tingimused (välistav tingimus), ei loeta lepingu osaks lepingupoolte varasemaid tahteavaldusi ega kokkuleppeid, mis ei sisaldu lepingus. Samuti ei oma lepingu suhtes tähendust lepingupoolte varasem käitumine.
(2) Kui välistav tingimus on ette nähtud tüüptingimustes, siis eeldatakse, et lepingupooled soovisid, et nende eelnevaid tahteavaldusi, tegusid või kokkuleppeid ei loeta lepingu osaks.
(3) Välistava tingimuse puhul võib lepingupoolte varasemaid tahteavaldusi arvestada lepingu tõlgendamisel.
(4) Kui lepingupool on pärast lepingu sõlmimist oma tahteavalduse või käitumisega teise lepingupoole suhtes väljendanud, et ta loeb lepingu osaks ka lepingupoolte varasema tahteavalduse või kokkuleppe või lähtub lepingupoolte varasemast käitumisest, ei või ta selles ulatuses välistavale tingimusele tugineda.
§ 32. Kinnituskiri
(1) Kui leping on sõlmitud lepingupoolte majandus- või kutsetegevuses, kuid ei ole sõlmitud kirjalikus vormis ning lepingu üks pool saadab teisele lepingupoolele mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist lepingu sisu kinnitamiseks kirjaliku dokumendi (kinnituskiri), milles sisalduvad tingimused ei erine oluliselt varem kokkulepituist või täiendavad neid ebaoluliselt, muutuvad need lepingu tingimusteks, kui teine lepingupool pärast kinnituskirja saamist viivitamata ei teata, et ta ei ole nendega nõus.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldata, kui kinnituskirja saatja teadis või pidi teadma, et lepingut ei ole sõlmitud, või kui kinnituskirjas märgitu erineb kokkulepitust niivõrd, et kinnituskirja saatja ei või mõistlikult arvestada teise lepingupoole nõusolekut kinnituskirja sisuga.
§ 33. Eelleping
(1) Eelleping on kokkulepe, millega pooled kohustuvad tulevikus sõlmima lepingu eellepingus kokkulepitud tingimustel.
(2) Kui seaduse kohaselt tuleb leping sõlmida teatud vormis, peab ka eelleping olema sõlmitud samas vormis.
§ 34. Tarbija
Tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega.
2. jagu
Tüüptingimused
§ 35. Tüüptingimuse mõiste
(1) Tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu.
(2) Eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud.
(3) Tüüptingimus võib sisalduda lepingudokumendis või olla lepingu eraldi osa. Tüüptingimus võib olla lepingu tingimuseks sõltumata sellest, milline on selle tingimuse ulatus, millisel viisil on tingimus lepingus kajastatud või mis vormis on leping sõlmitud.
(4) Tüüptingimustega lepingute sõlmimisele kohaldatakse lepingute sõlmimise üldsätteid, kui käesolevas jaos ei ole sätestatud teisiti.
(5) Käesoleva seaduse §-des 35–39 ja 41–45 sätestatust selle lepingupoole kahjuks, kelle suhtes tüüptingimust kasutati, kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
§ 36. Sätete kohaldamine
(1) Käesolevas jaos sätestatut ei kohaldata lepingutele pärimis- ja perekonnasuhete valdkonnas ning lepingutele äriühingute, muude juriidiliste isikute ja seltsingute asutamiseks ning nende juhtimise korraldamiseks, samuti lepingutingimustele, mis põhinevad seaduse sätetel, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda.
(2) Kui tüüptingimustega lepingu teiseks pooleks on tarbija, kelle elukoht on Eestis või Euroopa Liidu liikmesriigis, ning leping sõlmiti Eestis toimunud avaliku pakkumise, reklaami või muu sellesarnase tegevuse tulemusena või kui leping on muul põhjusel Eesti territooriumiga oluliselt seotud, kohaldatakse käesolevas jaos sätestatut ka siis, kui tingimuse kasutaja tegevuskoht, selle puudumisel aga elu- või asukoht, ei ole Eestis, sõltumata sellest, millise riigi õigust lepingule kohaldatakse.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(3) Kui lepingupooled tegutsevad majandus- või kutsetegevuses ja nende tüüptingimustega lepinguga või selle täitmisega seotud tegevuskohad on Eestis, kohaldatakse käesolevas jaos sätestatut nende vahel sõlmitud lepingutele sõltumata sellest, millise riigi õigust lepingule kohaldatakse.
§ 37. Tüüptingimused lepingu osana
(1) Tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada.
(2) Lepingupooled võivad käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut arvestades eelnevalt kokku leppida, et tüüptingimused kehtivad teatud liiki lepingutele.
(3) Lepingu osaks ei loeta tüüptingimust, mille sisu, väljendusviis või esituslaad on niivõrd ebatavaline või arusaamatu, et teine lepingupool ei võinud selle tingimuse olemasolu lepingus mõistlikkuse põhimõttest lähtudes oodata või seda tingimust olulise pingutuseta mõista.
§ 38. Tüüptingimus ja eraldi kokkulepe
Kui tüüptingimus on sisult vastuolus lepingupoolte poolt eraldi kokku lepitud tingimusega, kehtib eraldi kokku lepitud tingimus.
§ 39. Tüüptingimuste tõlgendamine
(1) Tüüptingimust tuleb tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks.
(2) Tühisele tüüptingimusele ei või tõlgendamisega anda sisu, mille kohaselt tingimus kehtib. Kui tingimuse saab jagada mitmeks üksteisest sõltumatuks osaks, jääb ühe osa tühisuse korral tingimus muus osas kehtima.
§ 40. Tüüptingimuste vasturääkivus
(1) Kui kumbki lepingupool viitab lepingut sõlmides oma tüüptingimustele, loetakse leping sõlmituks tingimustel, mis ei ole omavahel vastuolus. Vastuoluliste tingimuste asemel lähtutakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatust.
(2) Tüüptingimuste vasturääkivuse korral ei loeta lepingut sõlmituks, kui üks lepingupool väljendab selgelt enne lepingu sõlmimist või viivitamata pärast lepingu sõlmimist muul viisil kui tüüptingimustes, et ta ei loe lepingut sõlmituks. Lepingupoolel ei ole seda õigust, kui ta on lepingu täielikult või osaliselt täitnud või teise lepingupoole täitmise vastu võtnud.
§ 41. Tüüptingimustega lepingu kehtivus
Kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki lepingu kohta sätestatut.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
§ 42. Tüüptingimuse tühisus
(1) Tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.
(2) Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimust ei vaadelda ebamõistlikult kahjustavana, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet.
(3) Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega:
1) välistatakse tingimuse kasutaja seadusest tulenev vastutus või piiratakse seda juhuks, kui põhjustatakse teise lepingupoole surm või kahjustatakse tema tervist, samuti muuks juhuks, kui kahju tekitatakse tahtlikult või raske hooletuse tõttu;
2) välistatakse teise lepingupoole nõuded tingimuse kasutaja või muu lepingupoole suhtes või piiratakse neid ebamõistlikult, sealhulgas võimalust tasaarvestada nõudeid tingimuse kasutaja vastu juhuks, kui tingimuse kasutaja lepingulisi kohustusi täielikult või osaliselt ei täida;
3) välistatakse teise lepingupoole seadusest tulenev õigus keelduda kohustuse täitmise vastuvõtmisest ja oma kohustuse täitmisest vastastikuse lepingu puhul või piiratakse seda ebamõistlikult, eelkõige kui keeldumise õigus tehakse sõltuvaks puuduse tunnistamisest tingimuse kasutaja poolt;
4) välistatakse teise lepingupoole õigus nõuda tingimuse kasutajalt kahju hüvitamist kogu lepingu täitmata jätmise eest või õigus lõpetada leping, kui tingimuse kasutaja on kohustuse täitnud osaliselt ja teisel poolel ei ole osalise täitmise vastu mõistlikku huvi;
5) nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust;
6) piiratakse tingimuse kasutaja kohustust täita tema esindaja poolt võetud kohustust või tehakse tingimuse kasutaja kohustuse täitmine ebamõistlikult sõltuvaks teatud vorminõude järgimisest;
7) nähakse ette, et tingimuse kasutaja asemel vastutab tingimuse kasutaja kohustuse rikkumise eest kolmas isik;
8) välistatakse õigused või piiratakse õigusi, mida teine lepingupool saaks vastavalt seadusele kasutada kolmanda isiku suhtes, kui lepingust tulenevad tingimuse kasutaja õigused lähevad üle sellele kolmandale isikule;
9) nähakse teisele lepingupoolele ette ebamõistlikult lühike tähtaeg nõude esitamiseks, sealhulgas määratakse ebamõistlikult lühike lepingust või seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg;
10) võetakse teiselt lepingupoolelt võimalus kaitsta oma õigusi kohtus või raskendatakse ebamõistlikult selle võimaluse kasutamist;
11) piiratakse ebamõistlikult teise lepingupoole õigust kasutada tõendeid või pannakse talle tõendamiskohustus, mis seaduse kohaselt lasub tingimuse kasutajal;
12) nähakse ette, et lepingu rikkumise korral tingimuse kasutaja poolt võib teine lepingupool oma õiguskaitsevahendeid tingimuse kasutaja suhtes kasutada üksnes juhul, kui ta on eelnevalt esitanud kohtusse nõude kolmanda isiku vastu;
13) nähakse ette, et tingimuse kasutaja seob oma kohustuse täitmise asjaoluga, mille saabumine sõltub üksnes temast, samal ajal kui teine lepingupool võtab endale kohustuse, mille ta sõltumata sellest asjaolust peab täitma;
14) nähakse ette tingimuse kasutaja õigus seaduses sätestamata või lepingus nimetamata põhjusel või viisil muuta ühepoolselt lepingutingimusi;
15) lepitakse kokku, et tingimuse kasutajal on õigus määrata vallasasja või teenuse hind kindlaks vallasasja üleandmise või teenuse osutamise ajal või sel ajal hinda suurendada, ilma et teisel lepingupoolel oleks sel juhul õigust lepingut lõpetada, välja arvatud siis, kui tegemist on hinna indekseerimise õiguspäraste tingimustega, milles hinna muutmise viis on otse ette nähtud;
16) antakse tingimuse kasutajale ühepoolne õigus anda mõjuva põhjuseta üle kokkulepitust erinevate omadustega vallasasi või osutada teistsuguste omadustega teenus;
17) antakse tingimuse kasutajale õigus ühepoolselt määrata, kas üleantud vallasasi, osutatud teenus või muu kohustuse täitmine vastab lepingutingimustele;
18) antakse tingimuse kasutajale ainuõigus tõlgendada lepingutingimusi;
19) antakse tingimuse kasutajale õigus ühepoolselt määrata oma kohustuse täitmise aeg või antakse talle kohustuste täitmiseks ebamõistlikult pikk või ebatäpselt määratletud tähtaeg;
20) nähakse ette, et teine lepingupool peab täitma oma kohustuse ka juhul, kui tingimuse kasutaja oma kohustust ei täida, või võetakse teiselt lepingupoolelt õigus nõuda tingimuse kasutajalt kohustuse täitmist;
21) nähakse ette teise lepingupoole kohustus tasuda ebamõistlikult suur ettemaks enne seda, kui tingimuse kasutaja oma kohustuse täidab;
22) antakse tingimuse kasutajale õigus nõuda ebamõistlikult suurt tagatist;
23) nähakse ette teise lepingupoole kohustus lisaks kokkulepitule täiendavalt vastu võtta tellimata asju või teenuseid;
24) nähakse ette teise lepingupoole kohustus sõlmida tingimuse kasutaja või kolmanda isikuga muu leping, välja arvatud juhul, kui teise lepingu sõlmimine on mõistlik, arvestades selle lepingu seost tüüptingimusega lepinguga;
25) antakse tingimuse kasutajale õigus anda ilma teise lepingupoole nõusolekuta oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule, kui selle tulemusel võib väheneda lepingu täitmise tõenäosus;
26) välistatakse teise lepingupoole õigus nõudeid loovutada või piiratakse seda õigust ebamõistlikult;
27) nähakse ette, et tähtajaline leping pikeneb tähtaja lõppedes automaatselt enam kui üheks aastaks, kui teine lepingupool seda ei taotle;
28) nähakse ette, et tähtajaline leping pikeneb tähtaja lõppedes juhul, kui teine lepingupool ei teata oma seisukohast lepingu pikendamise osas ebamõistlikult vara enne tähtaja lõppemist;
29) antakse tingimuse kasutajale õigus lõpetada leping põhjust avaldamata, kui samasugust õigust ei anta teisele lepingupoolele;
30) nähakse ette, et juhul, kui tingimuse kasutaja lõpetab lepingu ühepoolselt, võib ta keelduda raha tagastamisest, mille teine lepingupool on talle maksnud tema poolt veel täitmata kohustuse eest;
31) nähakse lepingu lõpetamiseks teisele lepingupoolele ette ebamõistlikult pikk etteteatamistähtaeg;
32) nähakse lepingu lõpetamiseks tingimuse kasutajale ette ebamõistlikult lühike etteteatamistähtaeg;
33) antakse tingimuse kasutajale õigus mõjuva põhjuseta lõpetada tähtajatu leping ilma mõistliku etteteatamistähtajata;
34) välistatakse teise lepingupoole õigus lõpetada leping, kui tingimuse kasutaja rikub oma lepingust tulenevat põhikohustust, või piiratakse seda õigust ebamõistlikult;
35) nähakse ette tahteavalduse teatavaks tegemine erinevalt seaduses sätestatust ja see on teisele lepingupoolele kahjulik, välja arvatud juhul, kui erisus käib teise lepingupoole tahteavalduse vormi kohta või kui nähakse ette, et tingimuse kasutaja võib lugeda teise lepingupoole poolt tingimuse kasutajale antud aadressi õigeks niikaua, kuni talle ei ole teatatud uut aadressi;
36) tingimuse kasutaja jätab endale ebamõistlikult pika või ebapiisavalt määratletud tähtaja pakkumusele nõustumuse andmiseks või selle tagasilükkamiseks;
37) nähakse ette, et teatud teo tegemisel või tegemata jätmisel loetakse lepingupoole tahteavaldus tehtuks või tegemata jäetuks, välja arvatud juhul, kui tingimuse kasutaja kohustub teisele lepingupoolele tema käitumise tähendusest eraldi teatama ja andma talle mõistliku tähtaja tahteavalduse kinnitamiseks.
§ 43. Erisused krediidiasutuste suhtes
(1) Käesoleva seaduse § 42 lõike 3 punktis 14 nimetatud tingimust ei loeta teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks, kui krediidiasutus või muu finantsteenuste osutaja jätab endale tüüptingimusega õiguse põhjendatud juhtudel ette teatamata muuta teise lepingupoole poolt või teisele lepingupoolele makstavat intressimäära või muud tasu finantsteenuste eest tingimusel, et ta on kohustatud teist lepingupoolt või teisi lepingupooli viivitamata sellest teavitama ning teisel lepingupoolel on õigus leping kohe lõpetada.
(2) Käesoleva seaduse § 42 lõike 3 punktis 14 nimetatud tingimust ei loeta teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks, kui krediidiasutus või muu finantsteenuse osutaja jätab endale tüüptingimustega õiguse muuta ühepoolselt ilma lepingus nimetatud mõjuva põhjuseta kestvuslepingu tingimusi, kui tingimuste muutmine ei ole teise lepingupoole suhtes ebamõistlik ja krediidiasutus või muu finantsteenuse osutaja kohustub teist lepingupoolt tingimuste muutmisest eelnevalt teavitama ning andma talle õiguse leping kohe lõpetada.
§ 44. Majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingud
Kui käesoleva seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav.
§ 45. Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste kasutamise lõpetamise nõue
(1) Seaduses sätestatud isik või asutus võib seaduses sätestatud korras tingimuse kasutajalt nõuda ebamõistlikult kahjustava tüüptingimuse kasutamise lõpetamist, tingimuse soovitajalt aga soovitamise lõpetamist ja soovituse tagasivõtmist.
(RK s 10.12.2008 jõust.01.01.2009 - RT I 2008, 59, 330)
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõude võib esitada muu hulgas mittetulundusühing, kelle põhikirjaliseks eesmärgiks on ettevõtjate või kutsetegevusega tegelevate isikute õiguste kaitse ja kes oma tegevuse korralduse ja finatseerituse tõttu on võimeline neid huve ka tegelikult kaitsma.
(RK s 10.12.2008 jõust.01.01.2009 - RT I 2008, 59, 330)
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõude lahendamisel ei kohaldata käesoleva seaduse § 39 lõike 1 teises lauses sätestatut.
(RK s 10.12.2008 jõust.01.01.2009 - RT I 2008, 59, 330)
3. jagu
Koduukselepingud
§ 46. Koduukselepingu mõiste
(1) Koduukseleping on vallasasja üleandmise või teenuse osutamise leping, mille puhul majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik (pakkuja) teeb tarbijale pakkumuse või ettepaneku asuda läbirääkimistesse lepingu sõlmimiseks:
1) tarbija eluruumis või töökohas või nende vahetus läheduses, välja arvatud juhul, kui tarbija töökoha või eluruumi külastamine pakkumuse või ettepaneku tegemiseks toimus tarbija eelneval selgesõnalisel soovil;
2) üllatava pöördumisena ühissõidukis või tänaval;
3) väljaspool pakkuja äriruume pakkuja või kolmanda isiku poolt korraldatud vabaajaüritusel.
(2) Koduukselepingu kohta sätestatut ei kohaldata lepingule, mille puhul tarbija tasub lepingus ettenähtud tasu lepingu sõlmimisel ja tasu ei ületa rahasummat, mis võrdub 15 euroga.
(RK s 11.02.2004 jõust.15.04.2004 - RT I 2004, 13, 86)
§ 47. Sätete kohaldamine
(1) Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui pakkuja külastas tarbija töökohta või eluruumi küll tarbija eelneval selgesõnalisel soovil, kuid tarbija ei teadnud ega pidanudki lepingulisi läbirääkimisi soovides teadma, et vallasasjade ja teenuste pakkumine, mille kohta leping sõlmiti, on osa pakkuja majandus- või kutsetegevusest.
(2) (Kehtetu - RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(3) Kui koduukseleping on sõlmitud Eestis tarbijaga, kelle elukoht on Eestis või Euroopa Liidu liikmesriigis, kohaldatakse käesolevas jaos sätestatut sõltumata sellest, millise riigi õigust lepingule kohaldatakse.
§ 48. Tarbija teavitamine taganemisõigusest
(1) Pakkuja peab tarbijale kirjalikult või muul tarbijale kättesaadaval püsival andmekandjal teatama, et tarbijal on õigus lepingust taganeda, samuti teatama selle õiguse teostamise viisi ja tähtaja, märkides teates oma nime ja aadressi ning teate saatmise või andmise aja.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teade peab võimaldama kindlaks teha, missuguse lepingu kohta teade on antud. Teade tuleb tarbijale teatavaks teha sel viisil, et tarbija saaks oma õigustest aru. Tarbija poolt teate kättesaamise aja peab tõendama pakkuja.
§ 49. Taganemisõigus
(1) Tarbija võib koduukselepingust taganeda 14 päeva jooksul käesoleva seaduse §-s 48 nimetatud teate saamisest. Kui tarbija on saanud teate enne lepingu sõlmimist, arvestatakse 14-päevast tähtaega lepingu sõlmimisest.
(RK s 11.02.2004 jõust.15.04.2004 - RT I 2004, 13, 86)
(2) Loetakse, et tarbija on taganemisõigust tähtaegselt kasutanud, kui ta on pakkujale selle kohta teate ära saatnud käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul.
(3) (Kehtetu - RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(4) Kui tarbija lepingust taganeb, tuleb talle tema tasutu tagastada viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul, arvates lepingust taganemisest.
(RK s 11.02.2004 jõust.15.04.2004 - RT I 2004, 13, 86)
§ 50. Sätete rikkumise keelamine
Seaduses sätestatud isik või asutus võib seaduses sätestatud korras nõuda pakkujalt, kes on rikkunud käesolevas jaos sätestatut, rikkumise lõpetamist ja rikkumisest hoidumist.
§ 51. Sätete kohustuslikkus
Käesolevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
4. jagu
Sidevahendi abil sõlmitud lepingud eseme üleandmiseks või teenuse osutamiseks
§ 52. Sidevahendi abil sõlmitud lepingu mõiste
(1) Sidevahendi abil sõlmitud lepinguks loetakse lepingut eseme üleandmiseks või teenuse osutamiseks seda eset või teenust oma majandus- või kutsetegevuses pakkuva isiku (pakkuja) ja tarbija vahel, kui:
1) leping sõlmitakse pakkuja poolt selliste lepingute sõlmimiseks kasutatavas turustus- või teenindussüsteemis ja
2) leping sõlmitakse pärast seda, kui pakkuja on teinud pakkumuse või on teinud tarbijale ettepaneku teha pakkumus (pakkumine) ja
3) pakkuja ja tarbija ei viibi lepingu sõlmimisel üheaegselt koos samas kohas ja
4) pakkumine ja tarbija tahteavaldus võtta endale lepingulised kohustused (tellimus) edastatakse sidevahendi abil.
(2) Sidevahendi kasutamiseks loetakse iga viisi, mis võimaldab teineteisest eemalviibival tarbijal ja pakkujal korraldada läbirääkimisteks ja lepingu sõlmimiseks vajalikku teabevahetust, eelkõige telefoni, raadio, arvuti, faksi või televisiooni kasutamist, adresseerimata või adresseeritud trükise, sealhulgas kataloogi või tüüpkirja toimetamist tarbijani ja tellimislehega reklaami ajakirjanduses.
(3) Sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse osutamise lepinguks loetakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tingimustele vastavat lepingut investeerimisteenuste ja fondivalitsejale lubatud teenuste osutamiseks ning krediidiasutustele lubatud tehingute tegemiseks, samuti kindlustuslepingut ning teenuse osutamist maksekäsundi alusel.
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
§ 53. Sätete kohaldamine
(1) Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse sidevahendi abil sõlmitud lepingutele tarbijaga, kelle elukoht on Eestis või Euroopa Liidu liikmesriigis, kui leping sõlmiti Eestis toimunud avaliku pakkumise, reklaami või muu sarnase tegevuse tulemusena või kui leping on muul põhjusel Eesti territooriumiga oluliselt seotud, sõltumata sellest, millise riigi õigust lepingule kohaldatakse.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(11) Käesolevas jaos sätestatud lepingute puhul, mis hõlmavad teenuse esmakordse osutamise kokkulepet ja sellele järgnevaid järjestikuseid toiminguid või sellele järgnevaid samasuguseid toiminguid, mis on ajalises seoses, kohaldatakse käesolevas jaos sätestatut üksnes esimese lepingu suhtes. Kui teenuse esmakordse osutamise kokkulepe puudub, kuid samad lepinguosalised teevad järjestikuseid toiminguid või eraldi omavahel ajaliselt seotud sama laadi toiminguid, kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 54 ja 541 sätestatud tarbija teavitamise nõudeid üksnes esimese toimingu suhtes. Kui rohkem kui aasta jooksul ei ole sama laadi toimingut tehtud, loetakse järgmine toiming uue toimingute sarja esimeseks toiminguks, mistõttu kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 54 ja 541 sätestatut.
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
(2) Käesolevas jaos sätestatut ei kohaldata lepingutele, mis sõlmitakse:
1) müügiautomaadi kasutamisega;
2) taksofoni vahendusel elektroonilise side teenuse osutajaga, kui lepingu esemeks on taksofoni kasutamine;
(RK s 08.12.2004 jõust.01.01.2005 - RT I 2004, 87, 593)
3) ehitamiseks või kinnisasja võõrandamiseks, samuti asjaõiguse kohta kinnisasjale.
(3) Käesoleva seaduse §-des 54–59 sätestatut ei kohaldata lepingutele, mis sõlmitakse:
1) toiduainete, jookide või muude igapäevaseks tarbimiseks mõeldud asjade kohta, mida tuuakse tarbija elu- või töökohta sageli ja korrapäraselt;
2) veo-, majutus-, toitlustus- või meelelahutusteenuste kohta, kui pakkuja kohustub lepingut sõlmides osutama teenuse teatud tähtpäevaks või teatud tähtaja jooksul.
(4) Käesoleva seaduse § 54 lõike 1 punktis 7 ja lõike 11 punktis 6 ning §-s 56 sätestatut ei kohaldata lepingutele, mis on sõlmitud:
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
1) finantsteenuse osutamiseks, mille hind muutub rahaturul taganemistähtaja jooksul pakkujast olenemata, sealhulgas lepingutele, mille esemeks on teenused, mis on seotud välisvaluutaga või väärtpaberituru seaduse (RT I 2001, 89, 532; 2002, 23, 131; 63, 387; 102, 600; 105, 612; 2003, 81, 544; 88, 591; 2004, 30, 208; 36, 251; 37, 255) §-s 2 nimetatud väärtpaberitega;
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
2) asja üleandmiseks, mis on valmistatud, arvestades lepingupooleks oleva tarbija isiklikke vajadusi;
3) asja üleandmiseks, mis on valmistatud tarbija esitatud tingimuste kohaselt;
4) asja üleandmiseks, mida ei saa selle olemuse tõttu tagastada, mis on kiiresti riknev või mille kasutamistähtaeg on möödunud;
5) ajalehtede, ajakirjade või muude perioodiliselt ilmuvate trükiste üleandmiseks;
6) kihlveo- või loteriiteenuse puhul;
7) audio- ja videosalvestiste või arvutitarkvara üleandmiseks, kui tarbija on avanud ümbrise;
8) enampakkumisel;
9) reisi ja pagasi kindlustamiseks või muudele sarnastele lühiajalistele kindlustuslepingutele kestusega alla ühe kuu.
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
(41) Käesoleva seaduse §-des 55 ja 59 sätestatut ei kohaldata sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse osutamise lepingutele.
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
(5) Kui sidevahendi abil sõlmitud leping vastab ka pakettreisilepingu või ehitise ajutise kasutamise lepingu kohta sätestatule, kohaldatakse käesolevas jaos sätestatut koos nende lepinguliikide kohta sätestatud erisustega.
(6) Käesolevas jaos sätestatu ei välista ega piira seaduses tarbija kaitseks kehtestatud muude sätete kohaldamist.
§ 54. Tarbija teavitamine
(1) Tarbijale tuleb mõistliku aja jooksul enne lepingu sõlmimist teatavaks teha:
1) pakkuja nimi ja aadress;
2) asja või teenuse põhitunnused;
3) lepingu jõustumise eeldatav aeg;
4) asja või teenuse hind, sealhulgas maksud ja muud hinna koostisosad ning nende suurus;
5) hinna sisse arvestamata posti- või veokulude ja maksude suurus ning põhitariifist suuremad posti- või sidevahendite kasutamise kulud;
6) asja või teenuse eest maksmise kord ning asja üleandmise või teenuse osutamise ja lepingu täitmise asjaolud;
7) tarbija taganemisõigus vastavalt käesoleva seaduse §-le 56;
8) tähtaeg, mille jooksul pakkumine või pakutav hind kehtib;
9) lepingu minimaalne kestus, kui lepingut täidetakse teatud aja jooksul püsivalt või osadena;
10) kas pakkujal on õigus tellitu asemel anda üle muu asi või osutada muu teenus või jätta asi üle andmata või teenus osutamata;
11) tarbija õigus taganeda krediidilepingust vastavalt käesoleva seaduse §-s 57 sätestatule, kui asi omandatakse või teenust kasutatakse krediidiga.
(11) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule tuleb finantsteenuse pakkumisel teatada tarbijale mõistliku aja jooksul enne lepingu sõlmimist:
1) pakkuja tegevusala, tegevuskoha aadress ning muu tarbija ja pakkuja vahelistes suhetes oluline aadress;
2) tarbija elukohariigis tegutseva pakkuja esindaja nimi ning tarbija ja pakkuja vahelistes suhetes oluline aadress;
3) finantsteenust vahendava, soovitava või muul viisil teenuse pakkumisel osaleva ettevõtja, kes ei ole pakkuja, nimi, majandus- või kutseala, millel ta tarbijaga suheldes tegutseb ning tarbija ja ettevõtja suhete seisukohast oluline tegevuskoha aadress;
4) äriregistri number või registritunnus juhul, kui ettevõtja on kantud äriregistrisse või samaväärsesse avalikku registrisse, samuti registri nimetus;
5) järelevalve teostaja andmed, kui pakkuja tegevuseks on nõutav luba;
6) lisaks asja või teenuse hinnale kõik asja või teenusega seonduvad tasud, maksud ja kulud ning kõik teenuste osutaja vahendusel tasutavad maksud või, kui täpset hinda ei ole võimalik näidata, hinna arvutamise alus, mis võimaldab tarbijal hinda kontrollida;
7) tarbijalt nõutavad sidevahendi kasutamisest tulenevad lisakulud ning muud võimalikud maksud ja kulud, mida ei ole hinna sisse arvestatud ja mida ei tasuta pakkuja vahendusel;
8) finantsteenusega kaasnevad erilised riskid, mis on tingitud finantsinstrumentide või finantstoimingute eripärast või finantsteenuste hinna sõltuvusest finantsturgudest, mida teenuse osutajal ei ole võimalik mõjutada, ning asjaolu, et tulevikuprognoos ei sõltu varasemast tulemusest;
9) tarbija taganemisõigus vastavalt käesoleva seaduse §-le 56 või selle puudumine, taganemistähtaeg, taganemise tingimused, sealhulgas praktilised juhised taganemisõiguse teostamiseks, märkides muuhulgas ära aadressi, kuhu taganemisavaldus tuleb saata, tarbija kohustus maksta käesoleva seaduse § 58 lõikes 1 sätestatud summa ning taganemisõiguse teostamata jätmise tagajärjed;
10) poolte õigus lepingutingimuste alusel leping üles öelda või lepingust taganeda ning sellisel juhul rakendatavad leppetrahvid;
11) liikmesriik või -riigid, mille õiguse alusel pakkuja enne sidevahendi abil lepingu sõlmimist tarbijaga suhteid loob;
12) kokkulepped lepingule kohaldatava õiguse ja kohtualluvuse kohta;
13) millises keeles lepingutingimused ja enne lepingu sõlmimist antav teave esitatakse ning millises keeles kohustub pakkuja kokkuleppel tarbijaga edastama teavet kõnealuse sidevahendi abil sõlmitud lepingu kehtivusaja jooksul;
14) andmed tarbija võimaluste kohta pöörduda kohtuvälise kaebusi ja vaidlusi lahendava organi poole ning pöördumise tingimused;
15) andmed kahju hüvitamise korra kohta, mis ei ole reguleeritud tagatisfondi seadusega (RT I 2002, 23, 131; 57, 357; 102, 600; 2004, 30, 208; 36, 251 ja 252).
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
(2) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 11 loetletud andmed tuleb kasutatavaid sidevahendeid arvestades esitada heauskselt, selgelt, arusaadavalt, vastavuses heade kommetega ja arvestades piiratud teovõimega isikute kaitsmise vajadust ning selliselt, et ilmneks pakkumise äriline eesmärk. Telefonside puhul tuleb pakkuja nimi ja kõne äriline eesmärk teha tarbijale selgelt teatavaks vestluse alguses.
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
(3) Enne lepingu sõlmimist tarbijale edastatav lepingulisi kohustusi käsitlev teave peab olema kooskõlas nende kohustustega, mis tuleneksid sidevahendi abil sõlmitud lepingule kohaldatavast õigusest, kui selline leping sõlmitaks.
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
(4) Finantsteenuse pakkumisel telefoniside kaudu võib tarbija selgesõnalisel nõusolekul esitada üksnes järgmise teabe:
1) helistaja nimi ja tema seotus teenuse pakkujaga;
2) finantsteenuse peamiste omaduste kirjeldus;
3) hind, mille tarbija peab teenuse osutajale finantsteenuse eest tasuma, sealhulgas kõik teenuste osutaja vahendusel tasutavad maksud või, kui täpset hinda ei ole võimalik näidata, hinna arvutamise alus, mis võimaldab tarbijal hinda kontrollida;
4) viide võimalikele maksudele ja kuludele, mis ei ole hinna sisse arvestatud ja mida ei tasuta pakkuja vahendusel;
5) tarbija taganemisõigus vastavalt käesoleva seaduse §-le 56 või selle puudumine, taganemistähtaeg, taganemise tingimused, sealhulgas tarbija kohustus maksta käesoleva seaduse § 58 lõikes 1 sätestatud summa.
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud juhul teavitab pakkuja tarbijat lisateabe saamise võimalusest ja kirjeldab selle laadi. Igal juhul annab teenuse osutaja täieliku teabe käesoleva seaduse §-s 541 sätestatud kohustuste täitmisel.
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
(6) Käesoleva paragrahvi lõike 11 punktide 1–6, 10 ja 12–14 asemel
kohaldatakse käesoleva seaduse § 711 lõikes 1 ja § 7111 lõikes 1
sätestatut, kui pakutakse makseteenust makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse
§ 3 lõike 1 tähenduses.
(RK s 17.12.2009 jõust. 22.01.2010 - RT I 2010, 2, 3)
§ 541. Lepingutingimuste ja teabe esitamine finantsteenuse pakkumise korral
(1) Finantsteenuse pakkuja edastab tarbijale mõistliku aja jooksul enne lepingu sõlmimist või tarbija poolt pakkumuse tegemist lepingutingimused ning käesoleva seaduse § 54 lõigetes 1 ja 11 ning muudes seadustes sätestatud teabe püsival andmekandjal, mis võimaldab tarbijal teavet säilitada või salvestada ja taasesitada.
(2) Finantsteenuse pakkuja peab täitma käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustuse kohe pärast lepingu sõlmimist, kui leping on sõlmitud tarbija algatusel, ning kasutades sellist sidevahendit, mis ei võimalda lepingutingimuste ja teabe esitamist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1.
(3) Lepingu kehtimise ajal on tarbijal õigus saada lepingutingimused paberkandjal. Tarbijal on õigus vahetada kasutatavat sidevahendit, välja arvatud juhul, kui see ei ole kooskõlas lepingu või osutatava finantsteenuse olemusega.
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
§ 55. Teabe kinnitamine
(1) Kui käesoleva seaduse § 54 lõikes 1 loetletud andmeid ei ole tarbijale edastatud kirjalikult või muul tema jaoks kättesaadaval püsival andmekandjal, tuleb neid andmeid kirjalikult või muul tarbijale kättesaadaval püsival andmekandjal kinnitada hiljemalt lepingu täitmise ajal, asjade puhul aga hiljemalt nende üleandmisel.
(2) Tarbijale tuleb igal juhul edastada:
1) teave taganemisõiguse tingimuste ja selle õiguse kasutamise üksikasjade kohta vastavalt käesoleva seaduse §-le 56;
2) pakkuja tegevuskoha aadress, kuhu tarbija võib esitada kaebused;
3) teave teeninduse võimaluste kohta;
4) teave pakkuja vastutuse eelduste, garantii olemasolu ja selle tingimuste kohta;
5) kestvuslepingu ülesütlemise tingimused, kui leping on tähtajatu või sõlmitud tähtajaga üle ühe aasta.
(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatut ei kohaldata teenusele, mida osutatakse vahetult sidevahendiga ja ühekordselt ning mille tasumise eest peab arvestust elektroonilise side teenuse osutaja. Ka sellisel juhul peab tarbijal olema võimalus saada teada pakkuja tegevuskoha aadress, kuhu ta saab esitada kaebused.
(RK s 08.12.2004 jõust.01.01.2005 - RT I 2004, 87, 593)
§ 56. Õigus lepingust taganeda
(1) Tarbija võib sidevahendi abil sõlmitud lepingust taganeda 14 päeva jooksul. Asja puhul algab tähtaeg päevast, mil asi, samaliigiliste asjade kättetoimetamise korral aga esimene osa asjadest, on jõudnud tarbijani ning on täidetud käesoleva seaduse §-s 55 sätestatud kohustused. Teenuse puhul algab tähtaeg lepingu sõlmimise päevast, kui on täidetud käesoleva seaduse §-s 55 sätestatud kohustused.
(RK s 11.02.2004 jõust.15.04.2004 - RT I 2004, 13, 86)
(11) Finantsteenuse osutamise lepingu puhul algab taganemistähtaeg lepingu sõlmimise päevast või käesoleva seaduse § 541 lõigetes 1 ja 2 sätestatud kohustuse täitmisest, kui see toimub pärast lepingu sõlmimist.
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
(12) Sidevahendi abil sõlmitud elu- ja pensionikindlustuslepingust võib tarbija taganeda 30 päeva jooksul. Sidevahendi abil sõlmitud elukindlustuslepingute puhul algab tähtaeg päevast, mil tarbijat teavitatakse lepingu sõlmimisest.
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
(13) Loetakse, et tarbija on sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse osutamise lepingust tähtaegselt taganenud, kui ta on pakkujale selle kohta taganemistähtaja jooksul teate ära saatnud või teinud muul viisil taganemisavalduse, arvestades käesoleva seaduse § 54 lõike 11 punkti 9 alusel taganemisõiguse teostamiseks antud praktilisi juhiseid.
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
(2) Kui pakkuja ei ole täitnud käesoleva seaduse §-s 55 sätestatud kohustusi, võib tarbija lepingust taganeda kolme kuu jooksul asja tarbijani jõudmise päevast, teenuse puhul aga kolme kuu jooksul lepingu sõlmimise päevast. Finantsteenuse osutamise lepingust võib taganeda kolme kuu jooksul lepingu sõlmimise päevast, kui pakkuja ei ole täitnud käesoleva seaduse §-s 54 või §-s 541 sätestatud kohustusi. Kui selle kolmekuulise tähtaja kestel edastatakse käesoleva seaduse §-s 55 või finantsteenuse osutamise lepingu korral § 54 lõigetes 1 ja 11 nimetatud teave, võib tarbija lepingust taganeda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaegadel. Teenuse osutamise lepingust taganemise õigus lõpeb, kui pakkuja on tarbija nõusolekul või algatusel alustanud teenuse osutamist enne taganemistähtaja möödumist.
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
(21) Finantsteenuse osutamise lepingust taganemise õigus lõpeb, kui mõlemad pooled on tarbija selgesõnalisel soovil oma lepingulised kohustused enne taganemist täielikult täitnud.
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
(3) Kui tarbija lepingust taganeb, tuleb talle tema poolt tasutu tagastada viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul lepingust taganemise teate jõudmisest pakkujani. Tarbija peab pakkujalt saadud raha ja muud esemed tagastama viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul taganemisavalduse ärasaatmisest. Muus osas kohaldatakse taganemise tagajärgedele käesoleva seaduse §-des 188–194 sätestatut.
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
(4) Käesolevas paragrahvis finantsteenuste kohta sätestatut ei kohaldata käesoleva seaduse §-des 57 ja 384 sätestatud krediidilepingule.
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
§ 57. Taganemine krediidilepingust
(1) Kui asi omandatakse või teenus saadakse krediidiga, võib tarbija käesoleva seaduse §-s 56 sätestatud tingimustel lepingust taganemise korral taganeda ka krediidilepingust, kui:
1) asja omandamiseks või teenuse kasutamiseks on krediiti andnud pakkuja;
2) pakkujaga eelnevalt sõlmitud kokkuleppe alusel on krediiti andnud kolmas isik;
3) krediidilepingut saab muul kui käesoleva lõike punktides 1 ja 2 nimetatud põhjusel vaadelda sidevahendi abil sõlmitud lepinguga majanduslikult ühtsena, eelkõige kui kolmas isik kasutas pakkujat krediidilepingu ettevalmistamisel või sõlmimisel.
(2) Tarbijalt ei või käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul nõuda intressi ja kulude tasumist. Muus osas kohaldatakse taganemise tagajärgedele käesoleva seaduse §-des 188–194 sätestatut.
(3) Kui krediiti on andnud kolmas isik ja krediidisumma on juba makstud pakkujale, lähevad pakkuja õigused ja kohustused tarbija suhtes tarbija taganemise korral lepingust üle krediidiandjale.
§ 571. Finantsteenuse osutamise lepinguga seotud lepingust taganemine
Kui sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse osutamise leping on seotud teise sidevahendi abil sõlmitud lepinguga teenuse osutamiseks finantsteenuse osutaja või kolmanda isiku poolt nendevahelise kokkuleppe alusel, võib tarbija finantsteenuse osutamise lepingust taganedes taganeda ka teisest lepingust. Muus osas kohaldatakse taganemise tagajärgedele käesoleva seaduse §-des 188–194 sätestatut.
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
§ 58. Finantsteenuse osutamise lepingust taganemise tagajärjed
(1) Sidevahendi abil sõlmitud finantsteenuse osutamise lepingust taganemise korral võib tarbijalt nõuda pakkuja poolt tegelikult osutatud finantsteenuse hinna hüvitamist. Lepingu täitmist võib alustada pärast tarbija sellekohast nõusolekut. Tarbijalt võib nõuda lepingu esemeks oleva finantsteenuse hinna osa, mis vastab osutatud teenuste osakaalule kokkulepitud teenuste kogumahus.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tasu ei või tarbijalt nõuda juhul, kui:
1) pakkuja ei ole tarbijat maksmise kohustusest teavitanud vastavalt käesoleva seaduse § 54 lõike 11 punktile 9 või
2) teenuse osutaja alustas lepingu täitmist enne taganemistähtaja möödumist ilma tarbija selgesõnalise nõusolekuta.
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
§ 59. Lepingu täitmine
(1) Kui lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti, peab pakkuja tarbija tellimuse täitma hiljemalt 30 päeva jooksul tellimuse edastamisest.
(2) Kui pakkuja ei suuda tellimust täita, peab ta tarbijale sellest teatama ja tagastama tarbijale tema poolt tasutu viivitamata, kuid mitte hiljem kui 30 päeva jooksul.
(3) Pakkuja võib anda tarbijale üle tellitu asemel vähemalt sama kvaliteedi ja hinnaga asja või osutada vähemalt sama kvaliteedi ja hinnaga teenuse, kui selline võimalus oli lepingupoolte vahel eelnevalt kokku lepitud. Tarbija taganemise korral kannab asja tagastamise kulud pakkuja.
§ 60. Sidevahendi kasutamise piirangud
Pakkumise võib edastada tarbija faksile ja telefoni automaatvastajale või elektronpostiaadressile üksnes tarbija eelneval nõusolekul. Muid individuaalset suhtlemist võimaldavaid sidevahendeid võib pakkumise edastamiseks kasutada, kui tarbija ei ole nende kasutamist sõnaselgelt keelanud.
§ 61. Sätete rikkumise keelamine
Seaduses sätestatud isik või asutus võib seaduses sätestatud korras nõuda pakkujalt, kes on rikkunud käesolevas jaos sätestatut, rikkumise lõpetamist ja rikkumisest hoidumist.
§ 62. Sätete kohustuslikkus
Käesolevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
5. jagu
(RK s 11.02.2004 jõust.15.04.2004 - RT I 2004, 13, 86)
Arvutivõrgu abil sõlmitud lepingud
(RK s 11.02.2004 jõust.15.04.2004 - RT I 2004, 13, 86)
§ 621. Arvutivõrgu abil lepingu sõlmimise erisused
(1) Majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik, kes kasutab oma kaupade müümisel või teenuste osutamisel lepingu sõlmimist arvutivõrgu abil, annab oma klientide kasutusse sobivad ja tõhusad tehnilised vahendid, millele on juurdepääs ja mille abil klient saab enne tellimuse edastamist tuvastada ja parandada sisestusvead.
(2) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tellimuse edastamist teeb pakkuja kliendile teatavaks:
1) lepingu sõlmimise tehnilised etapid;
2) kas pakkuja säilitab lepinguteksti pärast lepingu sõlmimist ja kas see jääb kliendile kättesaadavaks;
3) tehnilised vahendid sisestusvigade tuvastamiseks ja kõrvaldamiseks;
4) lepingu sõlmimiseks pakutavad keeled;
5) pakkuja järgitavad reeglid ja elektroonilised võimalused nendega tutvumiseks.
(3) Pakkuja peab tellimuse saamist viivitamata elektrooniliselt kinnitama.
(4) Tellimus ja tellimuse saamise kinnitus loetakse kättesaaduks, kui isikul, kellele see on määratud, on võimalus sellega tutvuda.
(5) Lepingutingimused, sealhulgas tüüptingimused, tuleb kliendile esitada selliselt, et tal on võimalik need salvestada ja taasesitada.
(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut ei kohaldata, kui leping sõlmitakse elektronposti või muu sellesarnase isikliku sidevahendi abil.
(7) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–5 sätestatust erinevalt võivad kokku leppida üksnes majandus- või kutsetegevuses tegutsevad isikud. Seda rikkuv kokkulepe ei mõjuta sõlmitud lepingu kehtivust.
(8) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei välista ega piira pakkuja kohustust teha kliendile teatavaks muid seaduses ettenähtud andmeid.
(RK s 11.02.2004 jõust.15.04.2004 - RT I 2004, 13, 86)
3. peatükk
ISIKUTE PALJUSUS VÕLASUHTES
1. jagu
Võlgnike paljusus
§ 63. Osavõlgnikud
(1) Kui mitu isikut peavad täitma sama osadeks jagatava kohustuse, peavad nad seda tegema võrdsetes osades. Seaduses või tehinguga võib ette näha osavõlgnike kohustuse täitmise ebavõrdsetes osades.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldata, kui mitu isikut peavad kohustuse täitma solidaarvõlgnikena.
§ 64. Ühisvõlgnikud
Kui mitu isikut peavad täitma sama kohustuse, mille nad saavad täita üksnes ühiselt, võib võlausaldaja nõuda neilt kohustuse täitmist üksnes ühiselt.
§ 65. Solidaarvõlgnikud
(1) Kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist.
(2) Solidaarkohustus tekib, kui mitu isikut peavad täitma sama sisuga kohustuse, mille täitmist võib võlausaldaja nõuda vaid ühe korra, samuti muul seaduses sätestatud juhul või tehingu alusel.
(3) Solidaarkohustus tekib samuti siis, kui kohustus on jagamatu.
(4) Kui mitu isikut kohustuvad lepinguga täitma kohustust ühiselt, siis eeldatakse, et nad on solidaarvõlgnikud.
§ 66. Nõudest loobumine
(1) Kui võlausaldaja on täielikult või osaliselt loobunud nõudest mõne solidaarvõlgniku vastu, on teised solidaarvõlgnikud siiski kohustatud täitma kohustuse täies ulatuses.
(2) Kui võlausaldaja on kellegagi solidaarvõlgnikest kokku leppinud, et ta loobub oma nõudest kõigi solidaarvõlgnike vastu, vabanevad kohustusest ka teised solidaarvõlgnikud. Solidaarvõlgnik võib teiste solidaarvõlgnike nimel anda nõustumuse võlausaldaja ettepanekule selle kohta, et võlausaldaja loobub tasuta oma nõudest kõigi solidaarvõlgnike suhtes.
(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui võlausaldaja loobus oma nõudest solidaarvõlgniku vastu enne solidaarkohustuse tekkimist.
§ 67. Solidaarvõlgnike vastuväited
(1) Kui keegi solidaarvõlgnikest on kohustuse täielikult täitnud, ei pea ülejäänud võlgnikud kohustust täitma. Sama kehtib täitmise asendamise, hoiustamise või tasaarvestuse korral. Iga solidaarvõlgnik võib võlausaldaja nõude tasaarvestada üksnes enda nõudega.
(2) Iga solidaarvõlgnik võib esitada võlausaldaja nõudele vastuväiteid, mis tulenevad solidaarkohustusest või tema enda õigussuhtest võlausaldajaga.
(3) Kui solidaarvõlgnik ei esita võlausaldaja nõudele vastuväidet, mille oleks võinud esitada iga solidaarvõlgnik, ei ole tal teiste solidaarvõlgnike suhtes tagasinõudeõigust osas, milles solidaarkohustus oleks vähenenud vastuväite esitamise korral, välja arvatud juhul, kui ta vastuväite aluseks olevat asjaolu ei teadnud ega pidanudki teadma.
§ 68. Asjaolude kehtivus solidaarvõlgnike suhtes
(1) Solidaarvõlgnik ei vastuta solidaarkohustuse rikkumise eest teise solidaarvõlgniku poolt.
(2) Võlausaldaja vastuvõtuviivitusest tulenevad tagajärjed ühe solidaarvõlgniku suhtes, samuti kohustuse täitmise tähtpäeva edasilükkamisest tulenevad tagajärjed ühe solidaarvõlgniku suhtes kehtivad ka teiste solidaarvõlgnike suhtes.
(3) Seaduses nimetamata asjaolud, mis mõjutavad solidaarvõlgnike vastutust, eelkõige aegumise vastuväide, kehtivad üksnes selle solidaarvõlgniku suhtes, keda need puudutavad, kui solidaarkohustusest ei tulene teisiti.
§ 69. Solidaarvõlgnike omavahelised suhted
(1) Omavahelises suhtes peavad solidaarvõlgnikud kohustuse täitma võrdsetes osades, kui seadusest, lepingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti.
(2) Solidaarkohustuse täitnud võlgnikule läheb üle võlausaldaja nõue teiste võlgnike vastu (solidaarvõlgniku tagasinõue), välja arvatud talle endale langevas osas.
(3) Käesoleva seaduse § 66 lõikes 1 sätestatud juhul on teistel võlgnikel tagasinõudeõigus solidaarkohustusest vabastatud võlgniku vastu osas, mis langeb sellele võlgnikule solidaarvõlgnike omavahelises suhtes. See ei kehti, kui võlausaldaja vähendab oma nõuet ulatuses, mis langeb solidaarvõlgnike omavahelises suhtes võlgnikule, kelle suhtes võlausaldaja nõudest loobus.
(4) Kui solidaarkohustus seisneb muus kui raha maksmises, võib kohustuse täitnud solidaarvõlgnik nõuda teistelt solidaarvõlgnikelt üksnes rahalist hüvitist.
(5) Solidaarvõlgnik võib teistelt solidaarvõlgnikelt nõuda tema poolt kohustuse täitmisel tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist vastavalt neile langevatele osadele. Kulutuste hüvitamist ei või nõuda, kui kulutused on seotud üksnes selle solidaarvõlgniku isikuga.
(6) Kui mõni solidaarvõlgnik ei ole talle langevat osa kohustusest kohustuse täitnud solidaarvõlgniku suhtes täitnud, kannavad täitmata jäänud osas kohustuse täitnud solidaarvõlgnik ja ülejäänud solidaarvõlgnikud vastutust võrdeliselt neile langeva kohustuse osaga. Neile läheb üle nõue kohustuse täitmata jätnud solidaarvõlgniku vastu.
(7) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–6 sätestatut kohaldatakse vastavalt ka nende isikute vahelisele suhtele, kes on andnud tagatised võlgniku kohustuse täitmise tagamiseks.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
§ 70. Solidaarvõlgniku tagasinõude aegumine
(1) Solidaarkohustuse täitnud solidaarvõlgniku tagasinõude aegumistähtaeg lõpeb ajal, mil aeguks võlausaldaja nõue solidaarvõlgniku suhtes, kelle vastu tagasinõue esitati.
(2) Solidaarvõlgniku tagasinõue ei aegu enne kuue kuu möödumist päevast, mil solidaarvõlgnik täitis kohustuse või võlausaldaja esitas tema vastu hagi kohustuse täitmiseks.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ei kohaldata, kui solidaarvõlgnik täitis kohustuse pärast seda, kui nõue oli aegunud tema või solidaarvõlgniku suhtes, kellele ta tagasinõude esitas.
(4) Koos tagasinõudega aegub ka käesoleva seaduse § 69 lõikes 5 sätestatud mõistlike kulutuste hüvitamise nõue, samuti tagasinõude asemel esitatavad võimalikud käsundita asjaajamisest ja alusetust rikastumisest tulenevad nõuded.
2. jagu
Võlausaldajate paljusus
§ 71. Osavõlausaldajad
Kui sama osadeks jagatav kohustus tuleb täita mitmele võlausaldajale, on igaühel neist õigus nõuda kohustuse täitmist endale teiste võlausaldajatega võrdses osas, kui seadusest või tehingust ei tulene, et võlausaldajad võivad nõuda kohustuse täitmist ebavõrdsetes osades või kõigile ühiselt või solidaarselt.
§ 72. Ühisvõlausaldajad
(1) Kui mitu võlausaldajat võivad seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt nõuda kohustuse täitmist üksnes ühiselt, on võlgnikul õigus kohustus täita üksnes kõigile võlausaldajatele ühiselt.
(2) Kui sama jagamatu kohustus tuleb täita mitmele võlausaldajale, võib iga võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist üksnes kõigile võlausaldajatele ühiselt, kui võlausaldajad ei ole solidaarvõlausaldajad.
(3) Iga ühisvõlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist, sealhulgas võlgnetava eseme hoiustamist või müüki, üksnes kõigile võlausaldajatele ühiselt. Muud asjaolud, mis puudutavad üksnes ühte ühisvõlausaldajat, ei kehti teiste ühisvõlausaldajate suhtes.
§ 73. Solidaarvõlausaldajad
(1) Kui sama kohustus tuleb seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täita mitmele isikule selliselt, et igaüks neist võib nõuda kohustuse täielikku täitmist, on need isikud solidaarvõlausaldajad.
(2) Võlgnik võib täita kohustuse kõigile solidaarvõlausaldajatele või mõnele neist, isegi kui mõni võlausaldaja on juba esitanud hagi kohustuse täitmiseks.
(3) Kohustuse täitmine mõnele solidaarvõlausaldajale, sealhulgas tasaarvestus mõne solidaarvõlausaldaja nõudega või hoiustamine mõnele võlausaldajale, vabastab võlgniku kohustuse täitmisest teistele solidaarvõlausaldajatele.
(4) Võlgnik võib solidaarvõlausaldaja nõudele esitada üksnes vastuväiteid, mis tal on selle solidaarvõlausaldaja vastu.
§ 74. Asjaolude kehtivus solidaarvõlausaldajate suhtes
(1) Kui üks solidaarvõlausaldaja on kohustuse täitmise vastuvõtmisega viivitanud, loetakse, et ka teised solidaarvõlausaldajad on sellega viivitanud.
(2) Kui solidaarvõlausaldajast saab samas võlasuhtes ühtlasi võlgnik, lõpeb kohustus. Solidaarvõlausaldaja peab siiski tasuma teistele solidaarvõlausaldajatele nende osad vastavalt käesoleva seaduse §-s 75 sätestatule.
(3) Kui solidaarvõlausaldaja loobub nõudest või loovutab selle teisele isikule, jäävad teiste solidaarvõlausaldajate õigused kehtima.
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetamata asjaolud kehtivad üksnes selle solidaarvõlausaldaja suhtes, kelle isikut need puudutavad.
§ 75. Solidaarvõlausaldajate omavahelised suhted
(1) Võlgnikult kohustuse täitmise vastu võtnud solidaarvõlausaldaja peab tasuma teistele võlausaldajatele neile kuuluvad osad. Kui seadusest, tehingust või kohustuse olemusest ei tulene teisiti, on solidaarvõlausaldajate osad võrdsed.
(2) Teiste solidaarvõlausaldajate nõude aegumistähtaeg kohustuse täitmise vastu võtnud solidaarvõlausaldaja vastu lõpeb ajal, mil oleks aegunud solidaarvõlausaldajate nõue võlgniku vastu, kuid mitte enne kuue kuu möödumist päevast, mil võlgnik täidab kohustuse.
4. peatükk
KOHUSTUSE TÄITMINE
§ 76. Kohustuse täitmine
(1) Kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.
(2) Kohustuse täitmisel tuleb lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat.
(3) Kohustus loetakse kohaselt täidetuks, kui see on täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil.
(4) Kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt.
§ 77. Kohustuse täitmise kvaliteet
(1) Võlgnik peab kohustuse täitma lepingule või seadusele vastava kvaliteediga. Kui lepingulise kohustuse täitmise kvaliteet ei tulene lepingust või seadusest, peab lepingupool kohustuse täitma asjaolusid arvestades vähemalt keskmise kvaliteediga.
(2) Kui kohustuse täitmiseks võlgnetakse liigitunnustega asi ja sellesse liiki kuuluvad asjad on erineva kvaliteediga, peab võlgnik kohustuse täitma vähemalt keskmise kvaliteediga asjaga.
(3) Kui kohustuse täitmiseks võlgnetakse liigitunnustega asi ja võlgnik on kohustuse täitmiseks kõik omapoolselt vajaliku teinud, sealhulgas omandanud selliste liigitunnustega asja või eraldanud asja teistest samade liigitunnustega asjadest, siis loetakse, et kohustuse esemeks on omandatud või eraldatud asi.
(4) Kui isik on kohustatud üle andma kindlaksmääratud asja, peab ta asja eest kuni üleandmiseni hoolitsema mõistlikul viisil.
§ 78. Kohustuse täitmine kolmanda isiku poolt
(1) Kui võlgnik ei pea kohustust seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täitma isiklikult, võib kohustuse osaliselt või täielikult täita kolmas isik. Kui kolmas isik täidab kohustuse, vabaneb võlgnik täitmise kohustusest.
(2) Võlausaldaja võib keelduda kolmandalt isikult kohustuse täitmist vastu võtmast, kui võlgnik vaidleb vastu sellele, et kohustuse täidaks kolmas isik.
(3) Kui võlgnik on vastu vaielnud sellele, et kohustuse täidab kolmas isik, ei või võlausaldaja siiski kohustuse täitmise vastuvõtmisest keelduda, kui:
1) kolmas isik täidab kohustuse, et vältida sundtäitmist võlgnikule kuuluva eseme suhtes, mis on kolmanda isiku seaduslikus valduses või millele kolmandal isikul on muu õigus ja sundtäitmise korral see valdus või õigus lõpeks, või
2) kolmandal isikul on muu õigustatud huvi kohustuse täitmiseks ning võlgnik ei ole kohustust õigeaegselt täitnud või on ilmne, et ta seda õigeaegselt ei täida, samuti kui võlasuhtest tulenevad õigused, millest tulenevat kohustust täidetakse, on panditud või arestitud ja kohustuse mittetäitmise korral satuks õiguse realiseerimine ohtu.
(RK s 19.11.2008 jõust.27.12.2008 - RT I 2008, 54, 304)
(4) Kohustuse täitnud kolmas isik võib esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest.
§ 79. Kohustuse täitmine õigustamata isikule
(1) Kui kohustus on täidetud isikule, kes ei ole võlausaldaja, või isikule, kes ei ole võlausaldaja asemel õigustatud täitmist vastu võtma, loetakse kohustus täidetuks, kui kohustus sellele isikule täideti täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isiku nõusolekul või kui täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isik kiitis sellele isikule täitmise hiljem heaks. Kohustus loetakse samuti täidetuks käesoleva seaduse § 169 lõikes 1 nimetatud juhul.
(2) Kui kohustus on täidetud piiratud teovõimega võlausaldajale, loetakse kohustus täidetuks, kui piiratud teovõimega võlausaldajale täideti kohustus tema seadusliku esindaja nõusolekul või kui seaduslik esindaja täitmise heaks kiitis. Võlgnik võib kohustuse täita piiratud teovõimega võlausaldaja seaduslikule esindajale, kui esindaja ei ole andnud nõusolekut kohustuse täitmiseks võlausaldajale.
(3) Kui kohustus täidetakse võlausaldajale, kellel ei ole sundtäitmise või pankroti tõttu oma nõude käsutamise õigust, loetakse kohustus täidetuks siis, kui isik, kellele nõude käsutamise õigus kuulub, sellega nõustub või selle heaks kiidab.
§ 80. Leping kolmanda isiku kasuks
(1) Lepingus võib ette näha või võlasuhte olemusest tuleneda, et kohustus tuleb võlausaldaja asemel täita kolmandale isikule (leping kolmanda isiku kasuks).
(2) Kolmas isik võib nõuda lepingu täitmist, kui see on ette nähtud lepinguga või tuleneb seadusest.
(3) Kui elukindlustus- või elurendiselepinguga nähakse ette kindlustusandja kohustuste täitmine või elurendise maksmine kolmandale isikule, võib kolmas isik nõuda lepingu täitmist, kui lepingust ei tulene teisiti. Sama kehtib kinkelepingu kohta, kui kingisaaja peab vastavalt lepingule täitma mingi kohustuse kolmandale isikule.
(4) Kolmas isik, kelle kasuks on leping sõlmitud, ei pea lepingu sõlmimise ajal olema isikuliselt määratletav.
(5) Kui võlgnik peab täitma kohustuse kolmandale isikule pärast võlausaldaja surma, võib kolmas isik kohustuse täitmist nõuda alates võlausaldaja surmast, kui lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene, et kohustus tuleb täita hiljem.
(6) Lepingupooled võivad kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingut muuta või selle lõpetada ka kolmanda isiku nõusolekuta, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
(7) Võlgnik võib kolmanda isiku vastu esitada samu vastuväiteid, mida ta võib esitada võlausaldaja vastu.
(8) Kui kolmas isik loobub talle lepinguga antud õigusest või kui tema õigus lõpeb või ei kehti, siis eeldatakse, et võlausaldaja võib määrata uue kolmanda isiku, kellele kohustus tuleb täita, või nõuda kohustuse täitmist endale.
(9) Kui kolmas isik loobub talle lepinguga antud õigusest, siis loetakse, et tal ei ole seda õigust olnud. Loobumine on kehtiv, kui vastav tahteavaldus jõuab mõlema lepingupooleni.
§ 81. Kolmandat isikut kaitsev leping
(1) Lepinguga võib kaasneda kohustus arvestada kolmanda isiku huvide või õigustega samal määral kui võlausaldaja huvide või õigustega. Sellist kohustust eeldatakse, kui:
1) kolmanda isiku huvid või õigused on lepingu täitmise käigus ohustatud samal määral kui võlausaldaja huvid või õigused ja
2) võib eeldada võlausaldaja tahet kolmanda isiku huvisid või õigusi kaitsta ja
3) võlausaldaja tahe kolmanda isiku huvisid või õigusi kaitsta ning kolmas isik on võlgnikule äratuntavad.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustuse rikkumise korral võib kolmas isik nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist.
§ 82. Kohustuse täitmise aeg ja sissenõutavus
(1) Kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.
(2) Kui kohustuse täitmiseks on ette nähtud tähtaeg või kui see on määratletav lepingu alusel, tuleb kohustus täita selle tähtaja kestel, kui lepingust või asjaoludest ei tulene, et täitmise tähtpäeva võib määrata võlausaldaja.
(3) Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, peab võlgnik kohustuse täitma selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust.
(4) Võlgnik peab täitma kogu kohustuse ühekorraga, kui see on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti.
(5) Lepingupooled peavad oma vastastikused lepingulised kohustused täitma üheaegselt, kui üheaegne täitmine on võimalik ja lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kui ühe lepingupoole kohustus on teha teatud ajavahemiku jooksul teatavaid tegusid ja teine lepingupool võib kohustuse täita ühekorraga, peab teine lepingupool täitma kohustuse pärast seda, kui esimene pool on oma kohustuse täitnud, kui lepingust ei tulene teisiti.
(6) Võlausaldaja majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingust tuleneva kohustuse võib võlgnik täita ning kohustuse täitmine tuleb vastu võtta tavalisel tööajal, kui lepingust ei tulene teisiti.
(7) Kohustus muutub sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist pärast käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja möödumist.
§ 83. Kohustuse ositi täitmine
(1) Kui kohustus tuleb täita ühekorraga, võib võlausaldaja keelduda kohustuse ositi täitmise vastuvõtmisest, välja arvatud juhul, kui see oleks vastuolus hea usu põhimõttega.
(2) Võlausaldaja võib keelduda kohustuse ositi täitmise vastuvõtmisest sõltumata sellest, kas kohustuse ositi täitmist pakkudes pakub võlgnik tagatist ka ülejäänud kohustuse osa täitmise tagamiseks või kinnitab kohustuse täitmist täies ulatuses.
(3) Võlausaldajale kohustuse ositi täitmise vastuvõtmisest tekkinud lisakulud kannab võlgnik.
§ 84. Kohustuse ennetähtaegne täitmine
(1) Võlausaldaja ei või nõuda kohustuse täitmist enne täitmise tähtpäeva, kuid ta ei või keelduda kohustuse täitmise vastuvõtmisest enne täitmise tähtpäeva, kui tal ei ole keeldumiseks õigustatud huvi.
(2) Kui lepingupool on kohustuse täitmise enne täitmise tähtpäeva vastu võtnud, ei mõjuta see tema enda kohustuse täitmise aega, kui tema kohustuse täitmise aeg ei sõltu teise lepingupoole kohustuse täitmisest.
(3) Kohustuse täitmisega enne täitmise tähtpäeva võlausaldajale tekkivad lisakulud kannab võlgnik.
(4) Kui võlgnik on enne täitmise tähtpäeva täitnud kohustuse, millega kaasneb intressi maksmise kohustus, võib võlausaldaja nõuda intressi kuni kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäevani. Kui enne täitmise tähtpäeva täidetakse kohustus, millega ei kaasne intressi maksmise kohustust, ei või võlgnik nõuda võlausaldajalt intressi ajavahemiku eest kohustuse täitmisest kuni kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäevani.
§ 85. Kohustuse täitmise koht
(1) Võlgnik peab kohustuse täitma lepingu või seadusega kindlaksmääratud kohas. Kui kohustuse täitmise kohta ei ole lepingu või seadusega kindlaks määratud, tuleb kohustus täita kohas, mis tuleneb võlasuhte olemusest.
(2) Kui kohustuse täitmise kohta ei saa määrata käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alustel, tuleb:
1) rahaline kohustus täita võlausaldaja võlasuhte tekkimise ajal võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskohas, selle puudumisel aga võlausaldaja elu- või asukohas;
2) kindlaksmääratud asja või kindlaksmääratud asjade kogumist võetava asja üleandmise kohustus täita kohas, kus asi või asjade kogum asus võlasuhte tekkimise ajal;
3) kohustus anda üle asi, mis tuleb toota või valmistada pärast lepingu sõlmimist, täita kohas, kus asi valmistati või toodeti;
4) käesoleva lõike punktides 1–3 nimetamata kohustus täita võlgniku võlasuhte tekkimise ajal võlasuhtega kõige rohkem seotud tegevuskohas, selle puudumisel aga võlgniku elu- või asukohas.
(3) Kui kohustus tuleb täita võlausaldaja tegevus-, elu- või asukohas ja võlausaldaja muudab seda kohta pärast kohustuse tekkimist, võib ta nõuda kohustuse täitmist uues tegevus-, elu- või asukohas, kui ta kannab sellega seotud lisakulud ja riisiko.
(4) Kui kohustus tuleb täita võlgniku tegevus-, elu- või asukohas ja võlgnik muudab seda kohta pärast kohustuse tekkimist, võib ta kohustuse täita uues tegevus-, elu- või asukohas tingimusel, et ta kannab sellega seotud lisakulud ja riisiko.
(5) Kui kohustuse täitmiseks on määratud mitu alternatiivset kohta, on täitmise koha valiku õigus võlgnikul, kui seadusest või võlasuhte olemusest ei tulene, et see õigus on võlausaldajal või kolmandal isikul.
§ 86. Alternatiivkohustus
(1) Kui võlgnik peab täitma ühe mitmest kohustusest, kuulub valikuõigus võlgnikule, kui seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest tulenevalt ei ole seda õigust võlausaldajal või kolmandal isikul.
(2) Valikuõigust omav võlgnik või võlausaldaja teeb oma valiku sellest võlasuhte teisele poolele teatamisega. Kui valikuõigus on kolmandal isikul, teeb ta valiku sellest nii võlgnikule kui ka võlausaldajale teatamisega. Kui valik on tehtud, siis loetakse, et algusest peale tuli täita üksnes valitud kohustus.
§ 87. Valikuõiguse üleminek alternatiivkohustuse puhul
(1) Kui alternatiivkohustuse puhul on valikuõigus võlgnikul või võlausaldajal ja valikut ei ole tehtud kokkulepitud aja jooksul või kokkuleppe puudumise korral mõistliku aja jooksul enne kohustuse sissenõutavaks muutumist, läheb valikuõigus üle võlasuhte teisele poolele.
(2) Kui valikuõigus on kolmandal isikul ja kolmas isik ei tee valikut käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul, läheb valikuõigus üle võlgnikule.
§ 88. Täitmine erinevate kohustuste katteks
(1) Kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud.
(2) Kui võlgniku kohustused ei ole võrdselt tagatud, ei või võlgnik määrata, et ta täidab paremini tagatud kohustuse.
(3) Võlgnik ei või määrata, et ta täidab kohustuse, mille täitmist ei või võlausaldaja veel nõuda ja mille ennetähtaegse täitmise vastuvõtmisest keeldumiseks on võlausaldajal õigustatud huvi.
(4) Kui võlgnik ei ole enne kohustuse täitmist või mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist määranud, millise kohustuse ta on täitnud, võib selle määrata võlausaldaja, kui:
1) ta teatab määramisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist ja
2) kohustuse täitmine ei ole õigusvastane ja
3) kohustus on muutunud sissenõutavaks ja
4) kohustust ei ole vaidlustatud.
(5) Kui võlausaldaja on käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud asjaoludel määranud, millise kohustuse on võlgnik täitnud, kuid võlgnik on sellele viivitamata vastu vaielnud, võib võlgnik ise määrata, millise kohustuse ta on täitnud. Sel juhul loetakse, et võlgnik on täitnud tema poolt määratud kohustuse.
(6) Kui võlgnik ega võlausaldaja ei ole määranud, millise kohustuse täitmiseks raha, esemed või teenus arvestatakse, loetakse täidetuks:
1) esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus;
2) teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud kohustus;
3) kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus;
4) neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus.
(7) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatu alusel ei ole võimalik määrata, milline kohustus on täidetud, loetakse, et täitmine on toimunud võrdeliselt kõikide kohustuste katteks.
(8) Kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks.
(9) Võlgnik ei või võlausaldaja nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks käesoleva paragrahvi lõikes 8 sätestatust erinevat järjekorda.
§ 89. Kohustuse täitmise asendamine
(1) Võlgnik võib kohustuse täitmiseks vajaliku teo asemel teha teistsuguse teo (täitmise asendamine) üksnes võlausaldaja nõusolekul, isegi kui teistsuguse teo väärtus on sama mis võlgnetaval teol või sellest suurem. Kui võlausaldaja võtab teise teo kohustuse täitmisena vastu, loetakse kohustus täidetuks.
(2) Võlausaldaja nõude rahuldamise eesmärgil võlgniku poolt võlausaldaja ees uue kohustuse võtmist ei loeta täitmise asendamiseks, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Kui võlausaldaja võtab uue kohustuse täitmise vastu, loetakse ka esialgne kohustus täidetuks.
(3) Täitmise asendamise korral vastutab võlgnik asendatud täitmise eest samadel alustel, kui ta vastutaks juhul, kui täitmist ei oleks asendatud.
§ 90. Kohustuse täitmise kulud
Võlgnik kannab oma kohustuse täitmisega seotud kulud.
§ 91. Rahalise kohustuse täitmise viis
(1) Rahalise kohustuse võib täita sularahas. Rahalise kohustuse võib täita ka muul viisil, kui see on poolte poolt kokku lepitud või kui seda kasutatakse tasumise kohas tavaliselt majandustegevuses.
(2) Kui riigis, kus rahaline kohustus tuleb täita, on võlausaldajal krediidiasutuses
või muu makseteenuse pakkuja juures konto, mis on määratud maksetehingute
tegemiseks, võib võlgnik kohustuse täita võlgnetava summa kandmisega sellele
kontole, kui võlausaldaja ei ole seda otseselt keelanud.
(RK s 17.12.2009 jõust. 22.01.2010 - RT I 2010, 2, 3)
(3) Rahalise kohustuse täitmisel võlgnetava summa kandmisega võlausaldaja kontole loetakse kohustus täidetuks võlausaldaja konto krediteerimisest võlgnetava rahasumma ulatuses.
(4) Kui võlausaldaja võtab rahalise kohustuse täitmisena vastu talle pakutud tšeki, veksli või muu sellesarnase maksevahendi ja maksevahend hiljem lunastatakse, loetakse kohustus täidetuks maksevahendi vastuvõtmisest alates.
(5) Kui võlausaldaja on rahalise kohustuse täitmisena vastu võtnud käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud maksevahendi, võib ta nõuda kohustuse täitmist rahas üksnes juhul, kui maksevahendit ei lunastata.
(6) Kui võlausaldajal on õigus keelduda oma kohustuse täitmisest kuni rahalise kohustuse täitmiseni võlgniku poolt ja ta on kohustuse täitmisena vastu võtnud käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud maksevahendi, võib ta keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni maksevahend on lunastatud.
(7) Rahalise kohustuse täitmisel posti teel loetakse kohustus täidetuks raha võlausaldajale väljamaksmisest alates.
§ 92. Rahasumma tasumine nimiväärtuses
Rahaline kohustus tuleb täita raha nimiväärtuses, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.
§ 93. Rahalise kohustuse vääring
(1) Rahalise kohustuse täitmiseks makstav raha peab olema tasumise ajal kehtiv riigis, mille vääringus makse tehakse.
(2) Kui kohustus, mis tuleb täita rahas, ei ole väljendatud üheski vääringus, tuleb see täita kohustuse täitmise koha (maksmiskoht) vääringus.
(3) Maksmiskoha vääringust erinevas vääringus väljendatud kohustuse võib võlgnik täita ka maksmiskoha vääringus, välja arvatud juhul, kui see vääring ei ole vabalt konverteeritav või kui on kokku lepitud, et tasumine ei ole lubatud muus vääringus kui selles, milles rahaline kohustus on väljendatud. Sõltumata sellisest kokkuleppest võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmist maksmiskoha vääringus, kui tasumine on võimatu vääringus, milles rahaline kohustus on väljendatud.
(4) Kui maksmiskoha vääringust erinevas vääringus väljendatud rahaline kohustus täidetakse maksmiskoha vääringus, võetakse kohustuse ümberarvestamisel maksmiskoha vääringusse aluseks keskmine vahetuskurss, millega võlausaldaja saab kohustuse sissenõutavaks muutumise ajal maksmiskohas viivitamata hankida vääringut, milles kohustus oli väljendatud. Kui võlgnik ei ole rahalist kohustust õigeaegselt täitnud, võib võlausaldaja nõuda tasumist kas kohustuse sissenõutavaks muutumise või tegeliku tasumise ajal kehtiva vahetuskursi alusel.
§ 94. Intress võlasuhtes
(1) Kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded.
§ 95. Täitmise kviitung
(1) Võlausaldaja peab kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Võlgnik võib nõuda kviitungi andmist muus vormis, kui tal on selleks õigustatud huvi.
(2) Kui võlgniku asemel täidab kohustuse kolmas isik, võib täitmise kviitungit nõuda nii võlgnik kui ka kolmas isik.
(3) Kui kohustus tuleb täita kolmandale isikule, võib võlgnik nõuda täitmise kviitungit nii kolmandalt isikult kui võlausaldajalt.
(4) Kui võlausaldaja poolt väljaantud täitmise kviitungi annab võlgnikule üle isik, kes ei ole võlausaldaja, siis loetakse, et see isik on õigustatud võlgnikult kohustuse täitmist vastu võtma. Kviitungi üleandjat ei loeta õigustatuks kohustuse täitmist vastu võtma, kui võlgnik teadis või pidi teadma, et üleandja ei olnud õigustatud kohustuse täitmist vastu võtma, samuti kui kviitung oli võlausaldaja valdusest välja läinud tema tahte vastaselt.
(5) Kui kviitung on välja antud põhikohustuse täitmise kohta, siis eeldatakse, et tasutud on ka kulud ja intress.
(6) Kui võlausaldaja või kolmas isik, kellele kohustus tuleb täita, keeldub kviitungit välja andmast, võib võlgnik oma kohustuse täitmisest kuni kviitungi saamiseni keelduda. Sel juhul loetakse võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisega viivitanuks.
§ 96. Võladokumendi tagastamine
(1) Kui võlgnik on kohustuse kohta välja andnud kohustuse olemasolu tõendava dokumendi (võladokument), võib ta kohustuse täitmisel lisaks kviitungile või selle asemel nõuda võladokumendi tagastamist. Kui võlausaldaja võladokumenti ei tagasta, võib võlgnik nõuda võlausaldajalt kohustuse lõppemise kohta kirjalikku tunnistust.
(2) Kui kohustus on täidetud osaliselt või kui võladokumendil on näidatud ka võlausaldaja muud õigused või kui võlausaldajal on võladokumendi tagastamata jätmiseks muu õigustatud huvi, võib ta keelduda võladokumendi tagastamisest tingimusel, et ta teeb võladokumendile kohustuse täitmist tõendava pealdise.
(3) Kui võladokument on võlgnikule tagastatud, siis eeldatakse, et kohustus on täidetud.
(4) Kui võlausaldaja keeldub võladokumenti tagastamast või sellele pealdist tegemast või kohustuse lõppemise kohta tunnistust välja andmast, võib võlgnik keelduda kohustuse täitmisest kuni võladokumendi üleandmiseni, sellele pealdise tegemise või tunnistuse väljaandmiseni. Sel juhul loetakse võlausaldaja kohustuse täitmise vastuvõtmisega viivitanuks.
§ 97. Lepinguliste kohustuste vahekorra muutumine
(1) Kui pärast lepingu sõlmimist muutuvad lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud ja sellega kaasneb lepingupoolte kohustuste vahekorra oluline muutumine, mistõttu ühe lepingupoole kohustuste täitmise kulud suurenevad oluliselt või teiselt lepingupoolelt lepinguga saadava väärtus väheneb oluliselt, võib kahjustatud lepingupool nõuda teiselt lepingupoolelt lepingu muutmist poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks.
(2) Lepingu muutmist võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaoludel nõuda, kui:
1) kahjustatud lepingupool ei saanud lepingu sõlmimise ajal mõistlikult arvata, et asjaolud võivad muutuda ja
2) kahjustatud lepingupool ei saanud asjaolude muutumist mõjutada ja
3) asjaolude muutumise riisikot ei kanna seadusest või lepingust tulenevalt kahjustatud lepingupool ja
4) kahjustatud lepingupool ei oleks asjaolude muutumisest teades lepingut sõlminud või oleks seda teinud oluliselt teistsugustel tingimustel.
(3) Lepingu muutmist võib nõuda ka juhul, kui lepingu sõlmimise aluseks olnud asjaolud olid küll muutunud enne lepingu sõlmimist, kuid nende asjaolude muutumine sai kahjustatud lepingupoolele teatavaks pärast lepingu sõlmimist.
(4) Kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu muutmist ka tagasiulatuvalt, kuid mitte varasema seisuga, kui alates kohustuste vahekorra muutumisest.
(5) Kui on olemas alused lepingu muutmiseks, kuid asjaolude kohaselt ei ole lepingu muutmine käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt võimalik või ei oleks see teise lepingupoole suhtes mõistlik, võib kohustuste vahekorra muutumisega kahjustatud lepingupool lepingust taganeda, kestvuslepingu aga käesoleva seaduse §-s 196 sätestatud korras üles öelda.
§ 98. Tagatise andmise ja kohustuse täitmise kinnitamise kohustus
(1) Kui isik peab oma kohustuse täitmiseks andma tagatise, ilma et tagatis oleks täpselt määratletud, või kui tagatise andmine on õiguslike tagajärgede tekkimise tingimus, võib tagatise andja valida tagatise liigi. Tagatis peab piisavalt tagama kohustust ning vajadusel ka intressi ja kulutusi ning võlausaldajal peab olema võimalus tagatis raskusteta rahaks teha.
(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaoludel antud tagatis on muutunud ebapiisavaks põhjusel, mis ei olene võlausaldajast, peab võlgnik tagatist täiendama või selle asendama.
(3) Kui isik peab oma kohustuse täitmist kinnitama, kuid kinnitamise viisi ei ole kindlaks määratud või on kohustuse täitmise kinnitamisega seotud teatud õiguslikud tagajärjed, peab ta esitama piisavad tõendid oma võime kohta kohustust täita.
§ 99. Tellimata asja saatmine või teenuse osutamine
(1) Majandus- või kutsetegevuses tegutseval isikul ei teki tarbijale tellimata asja saatmise või teenuse osutamise korral tarbija vastu nõudeid. Tarbija vaikimist või tegevusetust ei loeta tarbija nõustumuseks.
(RK s 11.10.2007 jõust.12.12.2007 - RT I 2007, 56, 375)
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu ei välista seadusest tulenevate nõuete esitamist, kui:
1) asi või teenus ei olnud määratud sellele tarbijale;
2) asja saatja või teenuse osutaja arvas ekslikult, et tarbija selle tellis ja tarbija sai eksimusest aru või pidi sellest aru saama.
(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatut ei kohaldata, kui tarbijale pakutakse tellitu asemel kvaliteedilt ja hinnalt vähemalt samaväärset asja või teenust ja tarbijat teavitatakse, et ta ei ole kohustatud seda asja või teenust vastu võtma ega kandma tagastamise kulusid.
5. peatükk
KOHUSTUSE RIKKUMINE
1. jagu
Üldsätted
§ 100. Kohustuse rikkumise mõiste
Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
§ 101. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral
(1) Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja:
1) nõuda kohustuse täitmist;
2) oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda;
3) nõuda kahju hüvitamist;
4) taganeda lepingust või öelda leping üles;
5) alandada hinda;
6) rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
(2) Võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Eelkõige ei võta kohustuse rikkumisest tuleneva õiguskaitsevahendi kasutamine võlausaldajalt õigust nõuda kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
(3) Võlausaldaja ei või tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab.
§ 102. Teatamiskohustus
Võlgnik peab võlausaldajale teatama kohustuse täitmist takistavast asjaolust ja selle mõjust kohustuse täitmisele viivitamata pärast seda, kui ta sai takistavast asjaolust teada.
§ 103. Rikkumise vabandatavus
(1) Võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, välja arvatud, kui rikkumine on vabandatav. Eeldatakse, et kohustuse rikkumine ei ole vabandatav.
(2) Kohustuse rikkumine on vabandatav, kui võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu. Vääramatu jõud on asjaolu, mida võlgnik ei saanud mõjutada ja mõistlikkuse põhimõttest lähtudes ei saanud temalt oodata, et ta lepingu sõlmimise või lepinguvälise kohustuse tekkimise ajal selle asjaoluga arvestaks või seda väldiks või takistava asjaolu või selle tagajärje ületaks.
(3) Kui vääramatu jõu mõju on ajutine, on kohustuse rikkumine vabandatav üksnes aja vältel, mil vääramatu jõud kohustuse täitmist takistas.
(4) Seaduses või lepinguga ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest rikkumise vabandatavusest sõltumata.
§ 104. Vastutus süü puhul
(1) Seaduses või lepingus ettenähtud juhtudel vastutab isik oma kohustuse rikkumise eest üksnes süü olemasolu korral.
(2) Süü vormid on hooletus, raske hooletus ja tahtlus.
(3) Hooletus on käibes vajaliku hoole järgimata jätmine.
(4) Raske hooletus on käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine.
(5) Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel.
(6) Kui isik seadusest või lepingust tulenevalt peab ilmutama üksnes niisugust hoolt, nagu ta rakendab oma asjades, vastutab ta siiski ka tahtluse ja raske hooletuse korral.
§ 105. Õiguskaitsevahendid võlgniku vastutusest sõltumata
Kui võlgnik on kohustust rikkunud, on võlausaldajal sõltumata sellest, kas võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest, õigus keelduda oma kohustuse täitmisest, lepingust taganeda või leping üles öelda, samuti alandada hinda. Kui võlgnik ja võlausaldaja tegutsevad majandus- või kutsetegevuses, võib võlausaldaja nõuda viivist sõltumata sellest, kas võlgnik vastutab kohustuse rikkumise eest.
§ 106. Vastutusest vabastamise või vastutuse piiramise kokkulepe
(1) Võlgnik ja võlausaldaja võivad eelnevalt kokku leppida kohustuse rikkumise eest vastutuse välistamises või piiramises.
(2) Tühine on kokkulepe, millega välistatakse vastutus või piiratakse seda kohustuse tahtliku rikkumise puhuks, samuti kokkulepe, mis võimaldab võlgnikul täita kohustuse oluliselt erinevana võlausaldaja poolt mõistlikult eeldatust või mis muul viisil ebamõistlikult välistab vastutuse või piirab seda.
§ 107. Heastamine
(1) Lepingulist kohustust rikkunud lepingupool võib rikkumise oma kulul heastada, muu hulgas mittekohase täitmise parandada või asendada, kuni teine lepingupool ei ole lepingust taganenud, seda üles öelnud või nõudnud kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist, kui:
1) heastamine on vastavalt asjaoludele mõistlik ja
2) heastamisega ei põhjustata kahjustatud lepingupoolele põhjendamatuid ebamugavusi ega kulutusi ja
3) kahjustatud lepingupoolel ei ole õigustatud huvi heastamisest keelduda.
(2) Kohustust rikkunud lepingupool võib kohustuse rikkumise heastada mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta on kahjustatud lepingupoolele teatanud heastamise kavatsusest, pakutavast heastamise viisist ja ajast ning kahjustatud lepingupool, kellel on heastamisest keeldumiseks õigustatud huvi, ei ole mõistliku aja jooksul teatanud, et ta ei ole heastamisega nõus.
(3) Kahjustatud lepingupool võib heastamise teate saamisest kuni heastamise lõppemiseni või selle ebaõnnestumiseni oma kohustuse täitmisest keelduda. Muid õiguskaitsevahendeid võib ta heastamise ajal kasutada üksnes juhul, kui need ei ole heastamisega vastuolus.
(4) Heastamine ei võta kahjustatud lepingupoolelt õigust nõuda kohustuse täitmisega viivitamise ja rikkumise heastamisega tekitatud kahju hüvitamist, muu hulgas viivise või leppetrahvi maksmist.
2. jagu
Õiguskaitsevahendid
§ 108. Kohustuse täitmise nõudmine
(1) Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
(2) Kui võlgnik rikub kohustust, mis ei seisne raha maksmises, võib võlausaldaja nõuda temalt kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või nõuda, kui:
1) kohustuse täitmine on võimatu;
2) kohustuse täitmine on võlgnikule ebamõistlikult koormav või kulukas;
3) võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemuse muul viisil;
4) kohustuse täitmine seisneb isikliku iseloomuga teenuse osutamises.
(3) Võlausaldaja võib nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kohustuse täitmist üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada või pidi sellest teada saama.
(4) Võlgnik võib eelnevalt määrata võlausaldajale mõistliku tähtaja kohustuse täitmise nõude esitamiseks. Kui võlgnik on täitmise nõude esitamiseks andnud ebamõistlikult lühikese tähtaja, loetakse see pikenenuks mõistliku tähtajani.
(5) Kui võlausaldaja käesoleva paragrahvi lõikes 3 või 4 nimetatud tähtaja jooksul kohustuse täitmise nõuet ei esita, ei või ta enam nõuda kohustuse täitmist, kuid võib kasutada muid õiguskaitsevahendeid.
(6) Õigus nõuda kohustuse täitmist hõlmab ka võlausaldaja õiguse nõuda mittekohase täitmise parandamist, asendamist või muul viisil heastamist niivõrd, kuivõrd seda võib võlgnikult mõistlikult oodata.
(7) Kui võlgnikult ei või käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud alusel kohustuse täitmist nõuda ja kui võlgnik saab võlgnetava kohustuse eseme asemel hüvitise või omandab sellise hüvitise maksmise nõude (hüvitisnõue), võib võlausaldaja nõuda hüvitise üleandmist või hüvitisnõude loovutamist.
(8) Võlausaldaja ei või nõuda kohustuse täitmist, kui talle on kohustuse täitmise asemel tema nõudel hüvitatud kohustuse rikkumisega tekitatud kahju.
§ 109. Vastastikuse lepingu täitmise nõude erisused
(1) Vastastikuse lepingu puhul võib oma kohustust rikkunud lepingupool nõuda teiselt lepingupoolelt tema kohustuse täitmist ka juhul, kui kohustust rikkunud lepingupoolelt endalt ei saa käesoleva seaduse § 108 lõikes 2 nimetatud põhjusel kohustuse täitmist nõuda, kui see põhjus on tekkinud teisest lepingupoolest tuleneva asjaolu tõttu või kui see põhjus tekkis ajal, mil teine lepingupool oli vastuvõtuviivituses.
(2) Kohustust rikkunud lepingupool peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul oma nõudest siiski maha arvama selle, mis ta oma kohustuse täitmata jätmisega kokku hoiab või oma tööjõu või vahendite teistsuguse rakendamisega omandab või jätab pahauskselt omandamata, kuigi tal on selleks mõistlik võimalus.
§ 110. Kohustuse täitmisest keeldumine
(1) Võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Eelkõige on nõude ja kohustuse vahel piisav seos juhul, kui võlgniku ja võlausaldaja kohustused tulenevad samast õigussuhtest, nendevahelisest eelnevast regulaarsest suhtest või muust piisavast majanduslikust või ajalisest seosest.
(2) Võlgnikul ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel õigust kohustuse täitmisest keelduda, kui:
1) võlgniku võlausaldaja vastu suunatud nõude täitmine on võimatu;
2) võlausaldaja on oma kohustust rikkunud võlgnikust tulenevatel asjaoludel, sealhulgas ka siis, kui tema kohustuse täitmist takistab võlgniku vastuvõtuviivitus;
3) võlausaldaja nõue tuleneb võlgniku kohustusest võlausaldajat ülal pidada;
4) võlausaldaja nõue võlgniku vastu tuleneb tervise kahjustamise või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustusest;
5) nõudele ei saa seadusest tulenevalt pöörata sissenõuet.
(3) Võlgniku õigus täitmisest keelduda lõpeb, kui võlausaldaja täidab oma kohustuse või tagab kohustuse täitmise.
(4) Kui võlgniku nõue võlausaldaja vastu on aegunud, võib võlgnik oma kohustuse täitmisest keelduda, kui täitmisest keeldumise õigus on tekkinud enne aegumistähtaja lõppemist.
(5) Kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest käesoleva paragrahvi alusel keeldub, teeb kohus otsuse, millega võlgnikku kohustakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud või võlgnik on täitmise vastuvõtmisega sattunud viivitusse.
(RK s 10.12.2008 jõust.01.01.2009 - RT I 2008, 59, 330)
§ 111. Kohustuse täitmisest keeldumine vastastikuse lepingu puhul
(1) Kui lepingupooltel on lepingust tulenevad vastastikused kohustused (vastastikune leping), võib üks lepingupool oma kohustuse täitmisest keelduda, kuni teine lepingupool on oma kohustuse täitnud, täitmist pakkunud või andnud täitmiseks tagatise või on kinnitanud, et ta kohustuse täidab.
(2) Kui kohustus tuleb täita mitme isiku suhtes, võib kohustatud lepingupool käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul keelduda kohustuse täitmisest kõigi nende isikute suhtes, kuni tema suhtes on kogu kohustus täidetud.
(3) Kohustuse täitmisest ei või keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud.
(4) Lepingupool, kes peab oma kohustuse täitma enne teist lepingupoolt, võib keelduda lepingu täitmisest, kui talle pärast lepingu sõlmimist teatavaks saanud asjaolud annavad piisavalt alust arvata, et teine lepingupool ei suuda oma kohustust täita maksejõuetuse tõttu, või kui teise lepingupoole käitumine kohustuse täitmise ettevalmistamisel või täitmisel või muu oluline põhjus annab alust arvata, et ta oma kohustust ei täida.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud juhul võib kohustuse täitmisest keeldumiseks õigustatud lepingupool nõuda, et teine lepingupool täidaks oma kohustuse temaga ühel ajal, ning määrata kohustuse täitmiseks, kohustuse täitmise kinnitamiseks või tagatise andmiseks mõistliku tähtaja. Kui teine lepingupool selle tähtaja jooksul kohustust ei täida, täitmist ei taga ega kinnita, võib kohustuse täitmisest keeldumiseks õigustatud lepingupool vastavalt käesoleva seaduse §-s 117 sätestatule lepingust taganeda.
(6) Kui lepingupoolel, kes peab oma kohustuse täitma enne teist poolt, on piisavalt alust arvata, et teine lepingupool täidab kohustuse osaliselt või muul viisil mittekohaselt, võib ta oma kohustuse täitmisest käesoleva paragrahvi lõikes 4 sätestatud alusel keelduda üksnes siis, kui võib eeldada, et teine lepingupool rikub lepingut oluliselt.
(7) Kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest käesoleva paragrahvi lõike 1 või 4 alusel keeldub, kohaldatakse käesoleva seaduse § 110 lõikes 5 sätestatut. Käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel täitmisest keeldumisel võib kohus kohustada võlgnikku kohustust täitma üksnes tagatise vastu.
(RK s 10.12.2008 jõust.01.01.2009 - RT I 2008, 59, 330)
§ 112. Hinna alandamine
(1) Kui lepingupool võtab vastu kohustuse mittekohase täitmise, võib ta alandada tema poolt selle eest tasumisele kuuluvat hinda võrdeliselt kohustuse mittekohase täitmise väärtuse suhtele kohase täitmise väärtusesse. Kohase ja mittekohase täitmise väärtused määratakse kohustuse täitmise aja seisuga. Kui kohase ja mittekohase täitmise väärtusi ei saa täpselt kindlaks teha, otsustab väärtuste suuruse asjaolusid arvestades kohus.
(2) Hinna alandamine toimub avalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Kui lepingus osaleb ühel või teisel lepingupoolel mitu isikut, võib hinda alandada üksnes kõigi ühel lepingupoolel olevate isikute poolt ja kõigi suhtes ühiselt. Kui hinna alandamise õigus lõpeb ühe õigustatud isiku jaoks, lõpeb see ka ülejäänute jaoks.
(3) Hinna alandamiseks õigustatud lepingupool, kes on juba maksnud alandatud hinda ületava rahasumma, võib hinna alandamise korral nõuda ülemäära makstu tagastamist vastavalt käesoleva seaduse § 189 lõikes 1 ja § 191 lõikes 1 sätestatule.
(4) Hinda võib alandada ka enne teise lepingupoole kohustuse sissenõutavaks muutumist samadel eeldustel, nagu on sätestatud käesoleva seaduse §-s 117 lepingust taganemise kohta enne kohustuse sissenõutavaks muutumist.
(5) Üks lepingupool ei või hinda alandada ulatuses, milles teine lepingupool oma kohustuse rikkumise heastas.
§ 113. Viivis
(1) Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523;
RK s 15.06.2005 jõust.01.01.2006 - RT I 2005, 39, 308)
(2) Kui kahju tuleb hüvitada muu kui raha maksmise kohustuse rikkumise tõttu, arvestatakse kahjuhüvitiselt viivist alates ajahetkest, mil kahju hüvitamiseks kohustatud isik sai kahju tekkimisest teada või pidi sellest teada saama.
(3) Kui isikule tuleb hüvitada tema poolt tehtud kulutused, võib neilt nõuda viivist alates kulutuste tegemisest. Kui kulutused on tehtud asjale, mis tuleb välja anda isikule, kes on kohustatud kulutused hüvitama, ei pea see isik maksma viivist aja eest, mille eest asja viljad või muu kasu jäävad hüvitise saamiseks õigustatud isikule.
(4) Võlgnik ei pea tasuma viivist aja eest, mil ta ei saanud kohustust täita võlausaldaja vastuvõtuviivituse tõttu, samuti aja eest, mil ta õigustatult keeldus oma kohustuse täitmisest.
(5) Kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab viivise, võib nõuda viivist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue on olemas.
(6) Viivist ei ole lubatud nõuda intressi tasumisega viivitamise korral. Sellest võlgniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatu ei välista ega piira võlausaldaja õigust nõuda intressi tasumise viivitamisega tekitatud kahju hüvitamist.
(8) Viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 162 sätestatule.
§ 114. Täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks
(1) Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. Kui võlausaldaja on täitmiseks täiendavalt andnud ebamõistliku tähtaja, pikeneb see mõistliku täiendava tähtajani.
(2) Täiendava tähtaja andmine ei vabasta võlgnikku vastutusest kohustuse rikkumise eest.
(3) Kui täiendav tähtaeg on antud lepingulise kohustuse rikkumise korral, võib võlausaldaja selle tähtaja jooksul keelduda oma kohustuse täitmisest ning nõuda rikkumisest tuleneva kahju hüvitamist ning viivise maksmist, kuid ei või kasutada muid õiguskaitsevahendeid.
(4) Kui võlgnik teatab, et ta kohustust ei täida või kui ta ei ole täiendava tähtaja jooksul kohustust kohaselt täitnud, võib võlausaldaja pärast teate saamist või tähtaja möödumist kasutada muid õiguskaitsevahendeid, sealhulgas nõuda kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist või taganeda lepingust või öelda leping üles.
§ 115. Kahju hüvitamine
(1) Kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele.
(2) Kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda pärast käesoleva seaduse §-s 114 sätestatud täiendava tähtaja möödumist. Kui kohustus seisneb teatud eseme tagastamises, võib kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui võlausaldaja on viivituse tõttu kaotanud huvi eseme tagastamise vastu.
(3) Kohustuse täitmise asemel võib kahju hüvitamist nõuda ka täiendavat tähtaega määramata, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust, samuti käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 1–4 nimetatud juhtudel või kui asjaolude kohaselt on kahju kohe hüvitamine muul põhjusel mõistlik.
(4) Kui võlgnik on kohustuse täitnud osaliselt, võib võlausaldaja kahju hüvitamist kohustuse tervikuna täitmise asemel nõuda üksnes juhul, kui tal ei ole osalise täitmise vastu mõistlikku huvi. Kohustuse osalisel täitmisel üleantu tuleb sellisel juhul tagastada vastavalt käesoleva seaduse §-des 189–191 sätestatule.
(5) (Kehtetu - RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
§ 116. Taganemine ja ülesütlemine õiguskaitsevahendina
(1) Lepingupool võib lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine).
(2) Olulise lepingurikkumisega on eelkõige tegemist, kui:
1) kohustuse rikkumise tõttu jääb kahjustatud lepingupool olulisel määral ilma sellest, mida ta õigustatult lepingust lootis, välja arvatud juhul, kui teine lepingupool ei näinud kohustuse rikkumise niisugust tagajärge ette ja temaga sarnane mõistlik isik ei oleks seda tagajärge samadel asjaoludel samuti ette näinud;
2) rikuti kohustust, mille täpne järgimine oli lepingust tulenevalt teise lepingupoole huvi püsimise eelduseks lepingu täitmise vastu;
3) kohustust rikuti tahtlikult või raske hooletuse tõttu;
4) kohustuse rikkumine annab kahjustatud lepingupoolele mõistliku põhjuse eeldada, et teine lepingupool ei täida kohustusi ka edaspidi;
5) teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida.
(3) Kui lepingust tulenevad kohustused tuleb täita ositi ja oluline lepingurikkumine leidis aset üksnes mõne kohustuse või kohustuse osa suhtes, võib kahjustatud lepingupool taganeda lepingust üksnes selle kohustuse või kohustuse osa suhtes. Sel juhul võib kahjustatud lepingupool kogu lepingust taganeda üksnes siis, kui tal õigustatult ei ole kohustuse osalise täitmise vastu huvi või kui rikkumine on oluline lepingu kui terviku suhtes.
(4) Lepingust taganemine kohustuse täitmiseks käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega andmata ei ole lubatud, kui kohustust rikkunud lepingupool kannaks teise lepingupoole lepingust taganemise korral kohustuse täitmiseks või täitmise ettevalmistamiseks tehtud kulutustega võrreldes ebamõistlikult suurt kahju. Siiski võib lepingust täiendavat tähtaega andmata taganeda, kui rikuti käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud kohustust või kui teine lepingupool teatab, et ta oma kohustust ei täida.
(5) Käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendava tähtaja andmisel võib kahjustatud lepingupool määrata, et juhul, kui teine lepingupool ei täida täiendava tähtaja jooksul oma kohustust, loeb kahjustatud lepingupool ennast lepingust taganenuks. Kahjustatud lepingupool ei või sel viisil lepingust taganeda, kui kohustus, mida lepingut rikkunud lepingupool täiendava tähtaja jooksul ei täitnud, moodustas tema lepingulistest kohustustest ebaolulise osa.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(6) Kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt käesoleva seaduse §-s 196 sätestatule üles öelda.
§ 117. Taganemine enne kohustuse sissenõutavaks muutumist
(1) Kui enne ühe lepingupoole kohustuse sissenõutavaks muutumist on ilmne, et see lepingupool paneb toime olulise lepingurikkumise, eelkõige, kui ta teatab, et ei kavatse lepingut täita, võib teine lepingupool lepingust taganeda juba enne kohustuse sissenõutavaks muutumist.
(2) Lepingust enne kohustuse sissenõutavaks muutumist taganeda kavatsev pool peab teisele lepingupoolele oma taganemise kavatsusest teatama, et võimaldada tal kohustuse täitmist tagada või kinnitada. Tagatise või kinnituse saamiseni võib taganeda kavatsev lepingupool keelduda oma kohustuse täitmisest. Kui kohustuse täitmist ei tagata ega kinnitata mõistliku aja jooksul pärast taganemise kavatsusest teatamist, võib kavatsusest teatanud lepingupool lepingust taganeda.
(3) Lepingust taganemise kavatsusest ei pea teisele lepingupoolele teatama, kui teine lepingupool on teatanud, et ta oma kohustust ei täida.
§ 118. Taganemise lubamatus
(1) Taganemiseks õigustatud lepingupool kaotab õiguse lepingust taganeda, kui ta ei tee taganemise avaldust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui:
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
1) ta sai olulisest lepingurikkumisest teada või pidi sellest teada saama;
2) käesoleva seaduse § 114 kohaselt määratud täiendav täitmise tähtaeg on möödunud.
(2) Lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine on tühine, kui kohustuse täitmise nõue on aegunud ja võlgnik tugineb sellele või kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
6. peatükk
KOHUSTUSE TÄITMISE TAKISTUSED
§ 119. Vastuvõtuviivituse mõiste ja tagajärjed
(1) Võlausaldaja satub vastuvõtuviivitusse, kui võlgnik ei saa täita oma kohustust võlausaldajast tuleneva asjaolu tõttu, eelkõige, kui võlausaldaja ei võta õigustamatult vastu talle tegelikult pakutud kohustuse kohast täitmist või keeldub õigustamatult kohustuse täitmisest, milleta võlgnik ei saa oma kohustust täita, või ei tee võlgniku kohustuse täitmiseks vajalikku muud tegu või koostööd võlgnikuga.
(2) Võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral vastutab võlgnik oma kohustuse rikkumise eest üksnes juhul, kui ta põhjustas selle tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
§ 120. Raha, väärtpaberite, muude dokumentide ja väärtasjade hoiustamine
(1) Võlausaldaja vastuvõtuviivituse korral, samuti juhul, kui võlgnik ei tea ega peagi teadma, kes on võlausaldaja, võib võlgnik võlgnetava raha, väärtpaberid, muud dokumendid või väärtasjad võlausaldaja jaoks notari juures hoiustada. Hoiustamise korra kehtestab justiitsminister.
(2) Võlgnik võib võlgnetava raha, väärtpaberid, muud dokumendid või väärtasjad hoiustada kohustuse täitmise kohas. Kui võlgnik hoiustab need esemed muus kohas, peab ta hüvitama võlausaldajale sellest tulenevad kulud ja kahju.
(3) Võlgnik peab hoiustamisest võlausaldajale või end võlausaldajana esitlevale isikule viivitamata teatama.
(4) Kui võlgnik ja võlausaldaja peavad kohustused täitma üheaegselt, võib võlgnik seada hoiustatu võlausaldajale kätteandmise tingimuseks, et võlausaldaja täidab oma kohustuse.
(5) Isik, kelle juures hoiustamine toimub, võib keelduda hoiustatut võlausaldajale välja andmast, kui võlausaldaja ei tasu talle kõiki hoidmisega seotud kulusid. Pärast hoiustatu väljaandmist peab isik, kelle juures hoiustamine toimub, tagastama võlgnikule hoiustamise eest makstu sõltumata sellest, kas võlausaldaja on hoidmisega seotud kulud tasunud või mitte. Kui võlgnik võtab hoiustatu tagasi, kannab ta hoiustamise kulud.
§ 121. Hoiustatu tagasivõtmine
(1) Võlgnik võib hoiustatu isikult, kelle juures hoiustamine toimub, tagasi võtta üksnes juhul, kui ta hoiustamisel teatas isikule, kelle juures hoiustamine toimub, et ta jätab endale hoiustades sellise õiguse (hoiustatu tagasivõtmise õigus).
(2) Hoiustatu tagasivõtmise õigus lõpeb, kui:
1) võlgnik on isikule, kelle juures hoiustamine toimub, teatanud, et ta loobub hoiustatu tagasivõtmise õigusest;
2) võlausaldaja on teatanud isikule, kelle juures hoiustamine toimub, hoiustatu vastuvõtmisest;
3) isikule, kelle juures hoiustamine toimub, esitatakse jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tunnustatud võlausaldaja õigust hoiustatule;
(RK s 10.12.2008 jõust.01.01.2009 - RT I 2008, 59, 330)
4) kohus on välja kuulutanud võlgniku pankroti.
(3) Hoiustatu tagasivõtmise õigusele ei saa pöörata sissenõuet ega seda arestida.
(4) Kui võlgnik võtab hoiustatu tagasi, siis loetakse, et hoiustamist ei ole toimunud ning nõue võlgniku vastu taastub koos kõigi kõrvalkohustustest tulenevate õigustega.
§ 122. Hoiustamise õiguslikud tagajärjed
(1) Tagasivõtmise õiguseta hoiustamise korral loetakse, et hoiustamisega on võlgnik kohustuse täitnud hoiustamise ajal. Kui võlgnik on jätnud endale hoiustatu tagasivõtmise õiguse, loetakse kohustus täidetuks hoiustatu tagasivõtmise õiguse lõppemisest.
(2) Tagasivõtmise õigusega hoiustamise korral võib võlgnik esitada võlausaldaja kohustuse täitmise nõudmisele vastuväite, et ta on hoiustanud kohustuse täitmiseks võlgnetava raha, väärtpaberid, dokumendid või väärtasjad. Sel juhul ei või võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist muul viisil kui hoiustatu arvel.
(3) Tagasivõtmise õigusega hoiustamise aja kestel kannab hoiustatu juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot võlausaldaja. Võlgnik ei pea hoiustamise aja eest tasuma intressi ega hüvitama võlausaldajale saamata jäänud tulu.
(4) Võlausaldaja õigus hoiustatu kätte saada lõpeb seitsme aasta möödumisel hoiustamisteate saamisest, kui ta ei ole enne seda teatanud isikule, kelle juures hoiustamine toimub, soovist hoiustatu vastu võtta. Kui nimetatud tähtaeg on möödunud ja võlausaldaja ei ole teatanud soovist hoiustatu vastu võtta, võib võlgnik hoiustatu tagasi võtta, isegi kui ta ei ole endale tagasivõtmise õigust jätnud.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud tähtaja möödumisega lõpeb ka võlausaldaja nõue võlgniku vastu, kui see ei ole lõppenud juba varem.
§ 123. Avaldus hoiustatu kättesaamiseks
Kui võlausaldajal on hoiustatu kättesaamiseks vaja kättesaamise õigust tõendavat võlgniku avaldust, võib võlausaldaja nõuda võlgnikult avalduse andmist samadel tingimustel, nagu ta võiks nõuda kohustuse täitmist, kui hoiustamist ei oleks toimunud. Võlausaldaja hagi rahuldamisel loetakse võlgnik nõusoleku andnuks otsuse jõustumisel.
§ 124. Muude asjade hoiustamine
(1) Käesoleva seaduse § 120 lõikes 1 nimetatud juhul võib võlgnik muu võlgnetava vallasasja kui raha, väärtpaberid, muud dokumendid ja väärtasjad hoiustada mõistlikult valitud kolmanda isiku juures, kes võtab oma majandustegevuses hoiule seda liiki vallasasju, kui hoiustamisega ei kaasne ebamõistlikult suuri kulutusi.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vallasasja hoiustamisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse § 120 lõigetes 2–5 ja §-des 121–123 sätestatut.
§ 125. Võlgnetava vallasasja müük
(1) Hoiustamise asemel võib võlgnik käesoleva seaduse § 120 lõikes 1 nimetatud juhul, samuti juhul, kui vallasasja üleandmine võlausaldajale ei ole võimalik võlgnikust mitteoleneval põhjusel, võlgnetava vallasasja mõistlikul viisil müüa, kui:
1) asja ei saa hoiustada selle olemuse või hoiustamiseks mõistliku võimaluse puudumise tõttu;
2) asi on kiiresti riknev;
3) asja säilitamine või hoidmine põhjustaks põhjendamatult suuri kulutusi;
4) hoiustamisaeg võib kujuneda ettenägematult pikaks seetõttu, et võlgnik võlausaldaja isikut ei tea ega peagi teadma.
(2) Asja võib müüa kohustuse täitmise kohas. Kui kohustuse täitmise kohas ei ole mõistlikku tulemust loota, võib asja müüa muus sobivas kohas.
(3) Võlgnik peab vallasasja müüma, kui see on selgelt võlausaldaja huvides või kui võlausaldaja teatab, et ta nõuab asja müümist.
(4) Asi tuleb müüa enampakkumisel. Kui asi on kiiresti riknev, kui asjal on väljakujunenud börsi- või turuhind või kui enampakkumisel loodetav hind oleks enampakkumise kuludega võrreldes ebamõistlikult madal, võib võlgnik asja müüa enampakkumise asemel ka muul mõistlikul viisil.
(5) Võlgnik peab mõistliku aja jooksul enne asja kavandatavat müüki teatama müümise kavatsusest võlausaldajale. Teatada ei ole vaja, kui asi on kiiresti riknev või kui teatamine ei ole võimalik.
(6) Asja müümise mõistlikud kulud kannab võlausaldaja ja need arvatakse asja müümisest saadud rahast maha. Ülejäänud raha peab võlgnik võlausaldajale välja maksma.
(7) Asja müümise korral säilivad võlausaldajal kohustuse mittekohasest täitmisest tulenevad õigused.
§ 126. Täitmine kolmanda isiku poolt
Käesolevas peatükis võlgniku õiguste ja kohustuste kohta sätestatut kohaldatakse ka kolmandale isikule, kes täidab kohustuse selleks, et vältida sundtäitmist võlgnikule kuuluva eseme suhtes, mis on kolmanda isiku seaduslikus valduses või millele kolmandal isikul on muu õigus ja sundtäitmise korral see valdus või õigus lõpeks.
7. peatükk
KAHJU HÜVITAMINE
§ 127. Kahju hüvitamise eesmärk ja ulatus
(1) Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.
(2) Kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis.
(3) Lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu.
(4) Isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos).
(5) Kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga.
(6) Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral, otsustab hüvitise suuruse kohus. Kui kahju hüvitamist nõutakse autoriõiguse, autoriõigusega kaasneva õiguse või tööstusomandiõiguse rikkumise tõttu, võib kohus, kui see on mõistlik, määrata kahjuhüvitise kindla summana, lähtudes muu hulgas tasu suurusest, mida rikkuja pidanuks maksma, kui ta oleks hankinud loa vastava õiguse kasutamiseks.
(RK s 15.06.2005 jõust.01.01.2006 - RT I 2005, 39, 308)
(7) (Kehtetu - RK s 10.12.2008 jõust.01.01.2009 - RT I 2008, 59, 330)
§ 128. Hüvitatava kahju liigid
(1) Hüvitamisele kuuluv kahju võib olla varaline või mittevaraline.
(2) Varaline kahju on eelkõige otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu.
(3) Otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.
(4) Saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises.
(5) Mittevaraline kahju hõlmab eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi.
§ 129. Varalise kahju hüvitamine surma põhjustamise korral
(1) Isiku surma põhjustamisest tuleneva kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb hüvitada surma põhjustamisest tekkinud kulud, eelkõige mõistlikud matusekulud, samuti surma põhjustanud tervisekahjustuse või kehavigastuse mõistlikud ravikulud ning kahjustatud isiku vahepealsest töövõimetusest tekkinud kahju.
(2) Matusekulud tuleb hüvitada isikule, kellel lasub nende kandmise kohustus. Kui matusekulud kandis muu isik, tuleb matusekulud hüvitada temale.
(3) Kui isikul, kelle surm põhjustati, oli surma ajal seadusest tulenev kohustus teist isikut ülal pidada, peab kahju hüvitamiseks kohustatud isik maksma sellele isikule mõistliku rahalise hüvitise, mis vastaks ülalpidamise suurusele, mida surmasaanu oleks oma eeldatava eluea kestel sellele isikule andnud.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud alustel ja ulatuses peab kahju hüvitamiseks kohustatud isik maksma kolmandale isikule hüvitise ka siis, kui kohustus seda isikut ülal pidada oleks seaduse alusel tekkinud surmasaanu eeldatava eluea jooksul tulevikus.
(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 3 ja 4 sätestatud kohustus on kahju hüvitamiseks kohustatud isikul ka isiku suhtes, kes oli surma ajaks eostatud, aga veel mitte sündinud.
(6) Kui isik, kelle surm põhjustati, pidas kestvalt oma surmani ülal teist isikut, kellega ta elas koos nagu perekonnas, või kui ta pidas seda isikut kestvalt oma surmani ülal kõlbelise kohustuse alusel, peab kahju hüvitamiseks kohustatud isik käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud ulatuses maksma sellele isikule hüvitist, kui:
1) see isik vajab ülalpidamist ja
2) tal ei ole võimalik ülapidamist muul viisil saada ja
3) isik, kelle surm põhjustati, oleks tulevikus eeldatavalt ülalpidamist jätkanud.
(7) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2–6 nimetatud isikute kahju hüvitamise nõuetele võib kahju hüvitamiseks kohustatud isik esitada samu vastuväiteid, mida ta oleks võinud esitada isiku vastu, kelle surma ta põhjustas.
§ 130. Kahju hüvitamine tervise kahjustamise või kehavigastuse tekitamise korral
(1) Isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.
(2) Isikule kehavigastuse tekitamise või tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul tuleb kahjustatud isikule maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma.
§ 131. Varalise kahju hüvitamine vabaduse võtmise või isikuõiguste rikkumise korral
Isikult vabaduse ebaseadusliku võtmise, isiku au teotamise või muu isikuõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada talle põhjustatud kulutused, samuti hüvitada tema sissetuleku vähenemisest või edasiste majanduslike võimaluste vähenemisest tekkinud kahju.
§ 132. Kahju hüvitamine asja hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(1) Asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(2) Kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus.
(3) Kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1.
(4) Kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, hõlmab kahjuhüvitis ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Kui isik samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutamiseeliste hüvitamist.
§ 133. Keskkonnohtliku tegevusega tekitatud kahju hüvitamine
(1) Keskkonnaohtliku tegevusega kahju tekitamise puhul kuulub lisaks isikule või tema varale tekitatud kahjule hüvitamisele ka kahju, mis on seotud keskkonna kvaliteedi halvenemisega. Hüvitada tuleb samuti kahju suurenemise ärahoidmiseks või kahju tagajärgede leevendamiseks rakendatud mõistlike abinõudega seotud kulud ning nende abinõude rakendamisest tekkinud kahju.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kahju ja kulud tuleb hüvitada seaduses sätestatud ulatuses ja korras.
§ 134. Mittevaralise kahju hüvitamise erisused
(1) Lepingust tuleneva kohustuse rikkumise eest võib mittevaralise kahju hüvitamist nõuda üksnes juhul, kui kohustus oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning sõltuvalt lepingu sõlmimise või kohustuse rikkumise asjaoludest sai võlgnik aru või pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju.
(2) Vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab.
(3) Isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral võivad ka surmasaanu või kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud.
(4) Asja hävimise või kaotsimineku korral on isikul erandlikke asjaolusid arvestades lisaks varalise kahju hüvitisele õigus nõuda ka mõistlikku rahasummat mittevaralise kahju hüvitisena, kui kahjustatud isikul on hävinud või kaotsiläinud asja suhtes eriline huvi, arvestamata asja kasulikkust, eelkõige isiklike põhjuste tõttu.
§ 135. Hinnavahe hüvitamine
(1) Kui kahjustatud lepingupool tegi pärast lepingust taganemist mõistliku aja jooksul ja mõistlikul viisil tehingu, millega ta saavutas sama eesmärgi, mida peeti silmas lepinguga, millest taganeti (asendustehing), võib kahjustatud lepingupool kohustust rikkunud lepingupoolelt kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ja asendustehingust tuleneva hinna vahe tasumist.
(2) Kui kahjustatud lepingupool taganes lepingust, võib ta kahjuhüvitisena nõuda lepingujärgse hinna ning lepingust taganemise ajal kohustust rikkunud lepingupoole lepingujärgse kohustuse turuhinna vahe tasumist, kui lepingujärgse kohustuse esemel on lepingu täitmise kohas või muus mõistlikult aluseks võetavas kohas olemas turuhind, ka juhul, kui ta asendustehingut ei teinud.
(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatu ei välista ega piira hinnavahet ületava kahju hüvitamise nõude esitamise õigust.
§ 136. Kahju hüvitamise viis
(1) Kahju tuleb hüvitada ühekordselt makstava rahasummana, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine perioodiliste maksetena.
(2) Surma põhjustamise, kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral tuleb kahju hüvitada perioodiliste rahaliste maksetena, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine ühekordselt makstava rahasummana.
(3) Kui kahju kuulub hüvitamisele perioodiliste maksetena, tuleb maksed teha iga kolme kuu eest ette, kui kohus asjaolusid arvestades ei ole otsustanud teisiti. Kui hüvitise saamiseks õigustatud isik sureb enne selle ajavahemiku lõppu, mille eest perioodiline makse tehti või tuli teha, ei mõjuta see maksmise kohustust selle ajavahemiku eest.
(4) Kui kohus on kohustanud võlgnikku maksma perioodilisi makseid, võib kohus maksete tasumise aega ja suurust kummagi poole taotlusel muuta, kui pärast otsuse tegemist ilmnevad asjaolud, mis on maksete tasumise aja ja suuruse määramiseks olulised ning mille ilmnemise võimalust ei arvestatud perioodiliste maksete määramisel. Kohus võib juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523;
RK s 10.12.2008 jõust.01.01.2009 - RT I 2008, 59, 330)
(5) Seaduses või lepinguga ettenähtud juhtudel, samuti muudel juhtudel, kui see on vastavalt asjaoludele mõistlik, võib kahjustatud isik nõuda kahju hüvitamist ka muul viisil kui rahalise hüvitise maksmisega.
§ 137. Kahju hüvitamine mitme isiku poolt
(1) Kui mitu isikut vastutavad samal või erinevatel alustel kolmanda isiku suhtes viimasele tekitatud sama kahju eest, vastutavad nad hüvitise maksmise eest solidaarselt.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikute omavahelises suhtes jaguneb vastutus, võttes arvesse kõiki asjaolusid, eelkõige kohustuse rikkumise raskust või muu käitumise õigusvastasuse laadi, samuti riisiko astet, mille eest iga isik vastutab.
(3) Kui üks kahju hüvitamiseks kohustatud isikutest võib esitada vastuväite, mis välistaks tema vastutuse kahju hüvitamist nõudva isiku ees või piiraks vastutuse ulatust, väheneb kahju hüvitamise nõue teiste võlgnike vastu ulatuses, mis langeb kahju hüvitamiseks kohustatud isikute omavahelises suhtes vastuväite esitamiseks õigustatud isikule.
§ 138. Ühine vastutus kahju eest
(1) Kui tekkinud kahju eest võivad vastutada erinevad isikud ja on kindlaks tehtud, et kahju võis tekitada neist igaüks, võib kahju hüvitamist nõuda neilt kõigilt.
(2) Kahju hüvitamiseks kohustatud isik vabaneb vastutusest, kui ta tõendab, et tema kahju ei tekitanud.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul võib igalt isikult nõuda kahju hüvitamist määral, mis vastab tõenäosusele, mil määral isik võis kahju tekkimise põhjustada.
§ 139. Kahjustatud isiku osa kahju tekkimisel
(1) Kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata.
(3) Isiku surma põhjustamise või tema tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alusel vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud kahjuhüvitise vähendamise piirangut ei kohaldata ulatuses, milles kahjustatud isikule hüvitab tekkinud kahju kindlustusandja.
§ 140. Kahju hüvitamise piiramine
(1) Kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõtmatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, sealhulgas kindlustuse olemasolu.
(2) Seadusega võib sätestada kahju tekitanud isiku vastutuse piirsuuruse või kahjuhüvitise kindla suuruse.
8. peatükk
KÕRVALKOHUSTUSED
§ 141. Kõrvalkohustused
Kõrvalkohustusteks on eelkõige:
1) käendamisest ja garantii andmisest tulenevad kohustused;
2) käsiraha andmisest tulenevad kohustused;
3) leppetrahvi kokkuleppimisest tulenevad kohustused.
1. jagu
Käenduse ja garantii andmine
§ 142. Käenduse mõiste
(1) Käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest.
(2) Käendusega võib tagada ka tingimuslikku kohustust. Tulevast kohustust võib käendada üksnes juhul, kui kohustus on piisavalt määratletav.
(3) Käendus võib olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega.
(4) Käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest.
(5) Kui käendatakse kohustust, millele võib esitada aegumise vastuväite või mida võib tühistada põhivõlgniku eksimuse tõttu või mille aluseks olev tehing on kehtetu põhivõlgniku teovõime piiratuse tõttu ja käendaja oli käenduslepingu sõlmimisel neist asjaoludest teadlik, vastutab käendaja kohustuse täitmise eest samamoodi kui garantii andmise puhul.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(6) Kokkulepe, millega kaldutakse käendaja kahjuks kõrvale käesolevas peatükis sätestatust, on tühine, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
§ 143. Tarbijakäendusleping
(1) Tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija.
(2) Tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
§ 144. Käenduslepingu sõlmimine ja vorm
(1) Võlausaldaja nõustumust käenduslepingu sõlmimiseks eeldatakse.
(2) Tarbijakäenduslepingu puhul peab käendaja avaldus, milles ta kohustub võtma endale käendusest tulenevad kohustused, olema kirjalikus vormis.
(3) Käendusleping kehtib ka seadusest või tehingust tuleneva vorminõude järgimata jätmise korral, kui käendaja täidab lepingust tuleneva põhivõlgniku kohustuse.
§ 145. Käendaja vastutus
(1) Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
(2) Käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.
(3) Kui käendus on antud kohustuse tagamiseks, mis ei seisne raha maksmises, siis loetakse, et käendatud on kahjuhüvitise maksmise kohustust kohustuse rikkumise juhuks. Muus osas kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut.
(4) Tehing, mille põhivõlgnik teeb pärast käenduslepingu sõlmimist, ei laienda käendaja kohustust.
(5) Kui võlausaldaja tegevuse tulemusena vähenevad käenduslepingu sõlmimise ajal olemas olnud ja käendatava nõude tagamiseks antud muud tagatised, väheneb käendaja vastutus tagatiste vähenemisele vastava summa võrra, kui võlausaldaja ei tõenda, et käendaja kahju on väiksem.
§ 146. Võlausaldaja teatamiskohustus
(1) Käendaja nõudel peab võlausaldaja andma talle teavet põhivõlgniku kohustuse täitmise kohta.
(2) Põhivõlgniku pankroti korral peab võlausaldaja esitama oma nõude pankrotimenetluses pankrotiseaduses ettenähtud korras. Pankrotimenetlusest teada saamisel peab võlausaldaja sellest viivitamata teatama käendajale.
(RK s 15.06.2005 jõust.01.01.2006 - RT I 2005, 39, 308)
(3) Kui võlausaldaja ei täida käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kohustusi, väheneb tema nõue käendaja vastu kohustuse rikkumisest käendajale tekkinud kahju ulatuses.
§ 147. Kohustuse täitmisest teatamine
(1) Kui käendaja on põhivõlgniku kohustuse täielikult või osaliselt täitnud, peab ta sellest põhivõlgnikule teatama.
(2) Kui käendaja kohustuse täitmisest põhivõlgnikule ei teata ja põhivõlgnik täidab sama kohustuse, ei ole käendajal põhivõlgniku vastu tagasinõudeõigust, kui põhivõlgnik ei teadnud ega pidanudki teadma, et käendaja on kohustuse täitnud. See ei välista ega piira käendaja poolt võlausaldaja vastu alusetust rikastumisest tuleneva nõude esitamist.
§ 148. Käendaja õigus nõuda tagatist või kohustuse täitmist
(1) Käendaja võib põhivõlgnikult nõuda tagatist või kohustuse sissenõutavaks muutumise korral selle täitmist võlausaldajale, kui:
1) põhivõlgniku tegutsemis-, elu- või asukoha muutusega raskeneb tema vastu sissenõude pööramine;
2) käendaja riisiko on oluliselt suurenenud põhivõlgniku majandusliku seisundi halvenemise, tagatiste väärtuse vähenemise või põhivõlgniku tahtluse või raske hooletuse tõttu;
3) põhivõlgnik rikub käendajaga sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi;
4) põhivõlgnik ei ole oma kohustust õigeaegselt täitnud.
(2) Käendaja võib põhivõlgnikult nõuda kohustuse täitmist võlausaldajale ka siis, kui kohus on teinud otsuse, millega on rahuldatud võlausaldaja hagi tema vastu.
§ 149. Käendaja vastuväited
(1) Käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus.
(2) Käendaja ei või esitada vastuväidet, mida põhivõlgnik võib käendusega tagatud nõudele esitada, kui käenduslepingu eesmärk seisneb võlausaldajale tagatise andmises ka põhivõlgniku poolt vastuväite esitamise puhuks. Sel juhul ei või käendaja eelkõige esitada pärija vastutuse piiratuse vastuväidet ning põhivõlgniku kohustuse lõppemise või vähendamise vastuväidet tema likvideerimis- või pankrotimenetluses ja seltsingu lõpetamisel õigusjärgluse puudumise korral.
(3) Käendaja võib keelduda võlausaldaja nõude rahuldamisest tähtaja jooksul, mil põhivõlgnik võib tema kohustuse aluseks oleva tehingu tühistada või lepingust taganeda. See õigus on käendajal ka siis, kui põhivõlgnik võib tema kohustuse aluseks olevast tehingust tuleneva nõude tasaarvestada.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(4) (Kehtetu - RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(5) Kui käendatava kohustuse tagamiseks on põhivõlgniku vara suhtes seatud pandiõigus või kui võlausaldaja võib teostada põhivõlgniku vara suhtes seadusest tulenevat pandiõigust, võib käendaja kuni põhivõlgniku pankroti väljakuulutamiseni pandi ulatuses nõuda, et võlausaldaja rahuldaks oma nõude pandi arvel.
(6) Kui käendaja seab põhivõlgniku kohustuse tagamiseks pandiõiguse, võib ta kuni pandieseme müügi toimumiseni nõuda tema vastu algatatud sundtäitmise peatamist.
§ 150. Kaaskäendajad
Kui sama kohustust käendab mitu isikut (kaaskäendajad), vastutavad nad võlausaldaja ees solidaarselt, isegi kui nad ei andnud käendust ühiselt.
§ 151. Kohustuse täitmine käendaja poolt
(1) Kui käendaja on kohustuse põhivõlgniku asemel täitnud enne kohustuse sissenõutavaks muutumist, ei või käendaja käendusest tulenevaid nõudeid põhivõlgniku vastu esitada enne põhivõlgniku kohustuse täitmise tähtpäeva.
(2) Kui põhivõlgniku kohustus on muutunud sissenõutavaks, võib käendaja igal ajal täita kohustuse põhivõlgniku asemel.
§ 152. Käendaja tagasinõue põhivõlgniku vastu
(1) Põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale läheb rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Põhivõlgnik võib nõudele esitada nii vastuväiteid, mis tal olid võlausaldaja vastu, kui ka vastuväiteid, mis tulenevad tema ja käendaja vahelisest õigussuhtest. Käendaja tagasinõude aegumisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-s 70 sätestatut.
(2) Kui käendaja ei esita võlausaldaja vastu vastuväiteid, mis põhivõlgnikul olid võlausaldaja vastu, ja täidab kohustuse, ei lähe võlausaldaja nõue käendajale üle ulatuses, milles käendaja vastutus oleks nendest vastuväidetest tulenevalt vähenenud, kui käendaja ei tõenda, et ta neid vastuväiteid ei teadnud ega pidanudki teadma.
§ 153. Käenduse lõppemine
(1) Käendus lõpeb:
1) käendusega tagatud kohustuse lõppemisega;
2) kohustuse ülevõtmisega, kui käendaja ei andnud nõusolekut vastutada uue võlgniku eest;
3) tähtajalise käenduse korral tähtaja möödumisega.
(2) Tarbijakäenduse puhul peab käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud nõusolek olema kirjalikus vormis.
(3) Tähtajalise käenduse lõppemise korral eeldatakse, et käendaja vastutab edasi enne tähtaja möödumist tekkinud kohustuse eest.
(4) Kui põhivõlgnikuks ja käendajaks saab sama isik, säilivad võlausaldajale käendusest tulenevad tagatised ja muud õigused.
§ 154. Tarbijakäenduslepingu lõppemise erisused
(1) Tulevase kohustuse tagamiseks sõlmitud tähtajatu tarbijakäenduslepingu võib käendaja igal ajal üles öelda. Kui niisugune leping on tähtajaline, võib lepingu üles öelda viie aasta möödudes lepingu sõlmimisest.
(2) Pärast tarbijakäenduslepingu ülesütlemist jääb käendus enne ülesütlemist tekkinud kohustuse eest kehtima.
§ 155. Garantii andmine
(1) Majandus- või kutsetegevuses võib isik (garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse.
(11) Võlausaldaja nõustumust garantiiga eeldatakse.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(2) Garantii andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees ei sõltu sellega tagatavast võlgniku kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele kohustusele.
(3) Garantii andja võib võlausaldaja vastu esitada üksnes garantiist tulenevaid vastuväiteid.
(4) Garantii andja garantiist tulenev kohustus lõpeb, kui:
1) garantii andja maksab võlausaldajale rahasumma, mille maksmiseks ta garantiist tulenevalt on kohustatud;
2) möödub tähtaeg, milleks garantii on välja antud;
3) võlausaldaja loobub garantiist tulenevatest õigustest, sealhulgas, kui ta tagastab garantii andjale dokumendi, milles garantii väljendus.
(5) Kui garantii andja on garantiist tuleneva kohustuse täitnud, on tal tagasinõudeõigus võlgniku vastu üksnes juhul, kui see tuleneb nendevahelisest suhtest.
2. jagu
Käsiraha
§ 156. Käsiraha mõiste
(1) Käsirahaks on ühe lepingupoole poolt teisele lepingupoolele lepingu sõlmimise tõendamiseks ja selle täitmise tagamiseks antud rahasumma.
(2) Käsirahaga tagatud lepingu täitmise korral eeldatakse, et käsiraha arvestatakse võlgnetava kohustuse täitmise katteks, täitmise võimatuse korral aga käsiraha tagastatakse.
§ 157. Käsirahaga tagatud lepingu täitmata jätmise tagajärjed
(1) Kui käsirahaga tagatud leping jääb täitmata käsiraha andnud lepingupoole süü tõttu, jääb käsiraha teisele lepingupoolele. Kui käsiraha saanud lepingupool nõuab talle lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist, arvestatakse käsiraha hüvitise katteks.
(2) Kui käsirahaga tagatud leping jääb täitmata muul põhjusel kui käsiraha andnud lepingupoole süü tõttu, võib käsiraha andnud lepingupool nõuda käsiraha tagastamist.
3. jagu
Leppetrahv
§ 158. Leppetrahvi mõiste
(1) Leppetrahv on lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.
(2) Leppetrahvi kohta sätestatut kohaldatakse ka teole, mille lepingut rikkunud lepingupool peab kahjustatud lepingupoole huvides tegema.
(3) Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse vastavalt juhtudel, kui lepingupooled on eelnevalt kokku leppinud hüvitatava kahju summas, mida peab maksma oma kohustust rikkunud lepingupool.
§ 159. Leppetrahv ja kohustuse täitmise nõue
(1) Leppetrahvi kokkuleppimisel kohustuse rikkumise puhuks võib kahjustatud lepingupool lisaks leppetrahvile nõuda ka kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või lisaks leppetrahvile nõuda, kui leppetrahv lepiti kokku mitte kohustuse täitmisele sundimiseks, vaid kohustuse täitmise asendamiseks.
(2) Kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
§ 160. Leppetrahv rikkumise vabandatavuse korral
Kohustuse rikkumise vabandatavuse korral ei või leppetrahvi nõuda, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti.
§ 161. Leppetrahv ja kahju
(1) Lepingu rikkumise korral võib kahjustatud lepingupool nõuda leppetrahvi tegelikust kahjust sõltumata.
(2) Kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud.
§ 162. Leppetrahvi vähendamine
(1) Kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
(3) Leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupool ei või leppetrahvi vähendamist nõuda pärast seda, kui ta on leppetrahvi tasunud.
§ 163. Leppetrahv lepingu kehtetuse korral
Lepingu kehtetuse korral on kehtetu ka kokkulepe leppetrahvi tasumise kohta.
9. peatükk
NÕUETE JA KOHUSTUSTE ÜLEMINEK
1. jagu
Nõuete üleminek
§ 164. Nõude loovutamine
(1) Võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale.
(2) Nõude loovutamisega astub uus võlausaldaja senise asemele.
(3) Kui sama võlausaldaja loovutab korduvalt sama nõude, loetakse kehtivaks varasem loovutamine.
§ 165. Tingimuslike ja tulevikus tekkivate nõuete loovutamine
Loovutada võib ka tulevikus tekkivaid ja tingimuslikke nõudeid, kui need on loovutamise hetkel piisavalt määratletavad.
§ 166. Loovutamise piirangud
(1) Loovutada ei või ülalpidamise nõuet, kehavigastuse tekitamise, tervise kahjustamise või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ega muid nõudeid, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet. Sellise nõude võib loovutada, kui loovutamisega kaasneb majanduslikult samaväärse vastusoorituse saamine.
(2) Võlgniku ja võlausaldaja vahel sõlmitud kokkulepe, millega nõude loovutamine välistatakse või nõude loovutamise õigust piiratakse, ei kehti kolmandate isikute suhtes.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu ei välista ega piira senise võlausaldaja poolt võlgnikuga sõlmitud kokkuleppest tulenevat vastutust nõude loovutamise õiguse välistamise või piiramise keelu rikkumise eest. Isik, kellele nõue loovutati, kokkuleppe rikkumise eest ei vastuta.
§ 167. Tagatiste ja muude õiguste üleminek
(1) Nõude tagamiseks antud nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused, sealhulgas eesõigused pankroti ja sundtäitmise puhuks, mis ei ole lahutamatult seotud loovutaja isikuga ja on üleantavad, lähevad nõude loovutamisel üle uuele võlausaldajale. Eeldatakse, et nõude loovutaja on kohustatud üle andma ka nõudega mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused.
(2) Nõudega seotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused on tagatised ja õigused, mis lõpevad nõude lõppemisel, mille tagamiseks need on antud. Nõudega mitteseotud tagatised ja kõrvalkohustustest tulenevad õigused on tagatised ja õigused, mis ei lõpe nõude lõppemisel, mille tagamiseks need on antud.
(3) Nõude loovutamisel lähevad uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile ja leppetrahvile.
(4) Nõude loovutamisel läheb uuele võlausaldajale üle ka õigus teostada nõude suhtes olemasolevast täitedokumendist tulenevaid õigusi.
(5) Nõude osalise loovutamise korral jääb uuele võlausaldajale loovutamata jäänud nõude osa rahuldamise eesõigus senisele võlausaldajale uue võlausaldaja ees, samuti eesõigus kõrvalkohustustest tulenevatele õigustele ja tagatistele.
(6) Tagatiste ja kõrvalkohustustest tulenevate õiguste üleminekul peab senine võlausaldaja tegema kõik vajaliku, et uus võlausaldaja saaks tagatistest ja kõrvalkohustustest tulenevaid õigusi teostada, sealhulgas andma välja tema käes oleva pandi eseme uuele võlausaldajale. Hüpoteegi või registerpandiga tagatud nõude üleminekul peab nõude loovutanud võlausaldaja kaasa aitama pandiõiguse ülemineku registreerimisele.
(7) Kui loovutatakse nõue, mille tagamiseks on võlausaldajale loovutatud muu nõue või antud muu õigus, eeldatakse, et need tuleb uuele võlausaldajale üle anda.
(8) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei välista ega piira nõude loovutanud võlausaldaja ja võlgniku või tagatise andnud isiku vahel tagatise ülemineku välistamise või piiramise kohta sõlmitud kokkulepete kehtivust.
§ 168. Nõude loovutamise tõendid
(1) Nõude loovutanud võlausaldaja peab uuele võlausaldajale üle andma nõuet ja kõrvalkohustustest tulenevaid õigusi tõendavad dokumendid, muu hulgas käesoleva seaduse § 167 lõikes 4 nimetatud täitedokumendi, ja andma talle nõude esitamiseks vajalikku teavet. Kui senine võlausaldaja vajab dokumenti ka edaspidi, võib uus võlausaldaja dokumendi üleandmise asemel nõuda koopia või väljavõtte andmist või muude tegude tegemist, mis võimaldaksid tal oma õigusi teostada.
(2) Senine võlausaldaja peab uuele võlausaldajale tema nõudmisel andma dokumendi, mis kinnitab nõude loovutamist.
§ 169. Kohustuse täitmine senisele võlausaldajale
(1) Kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovutanud võlausaldajale ja ta ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse, et ta on kohustuse täitnud õigele isikule.
(2) Kui võlgnik tegi nõude suhtes tehingu või muu toimingu nõude loovutanud võlausaldajaga ja tehingut või muud toimingut tehes ei teadnud ega pidanudki nõude loovutamisest teadma, loetakse tehing või muu toiming kehtivaks.
(3) (Kehtetu - RK s 10.12.2008 jõust.01.01.2009 - RT I 2008, 59, 330)
§ 170. Loovutamisest teatamine
Kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule.
§ 171. Võlgniku vastuväited uue võlausaldaja nõudele ja tasaarvestus loovutatud nõudega
(1) Võlgnik võib uue võlausaldaja nõude vastu lisaks vastuväidetele, mis tal on uue võlausaldaja vastu, esitada kõiki vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal.
(2) Võlgnik ei või uue võlausaldaja vastu esitada vastuväiteid tulenevalt lepingu rikkumisest, millega välistati või piirati võlausaldaja õigust nõuet loovutada, samuti ei või ta sel alusel nõuet tasaarvestada.
(3) Võlgnik võib talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada, välja arvatud juhul, kui:
1) võlgnik on oma nõude omandanud kolmandalt isikult ja ta teadis või pidi selle nõude omandamisel teadma, et tema vastu suunatud nõue on loovutatud;
2) võlgniku nõue muutus sissenõutavaks hiljem kui loovutatud nõue ja hiljem, kui võlgnik loovutamisest teada sai või teada saama pidi.
§ 172. Loovutamisdokument
Võlgnik võib keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud.
§ 173. Nõude üleminek seaduse alusel
(1) Kui nõue läheb võlausaldajalt teisele isikule (nõude omandaja) üle seaduse alusel, kehtib nõude üleminek senise võlausaldaja tahteavalduseta.
(2) Seaduse alusel nõude üleminekule kohaldatakse nõude loovutamise kohta sätestatut.
(3) Nõue läheb seaduse alusel üle:
1) isikule, kelle vara müüakse täitemenetluses võlgniku vastu suunatud nõude täitmiseks;
2) isikule, kes täidab kohustuse seetõttu, et tema varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud nõude täitmine;
3) isikule, kes täidab kohustuse, et vältida sundtäitmist käesoleva seaduse § 78 lõikes 3 nimetatud juhul;
4) muul seaduses sätestatud juhul.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 3 punktides 1–3 sätestatud juhtudel ei lähe nõude täitmise kohustus üle ulatuses, milles kohustus langeb nõude omandaja ja võlgniku vahelises õigussuhtes nõude omandajale.
(5) Nõude üleminekul seaduse alusel saab nõude omandaja õiguse kokkulepitud intressile ja leppetrahvile üksnes ulatuses, mis on tekkinud pärast nõude üleminekut.
§ 174. Muude õiguste üleminek
Käesolevas jaos nõuete ülemineku kohta sätestatut kohaldatakse vastavalt muude õiguste üleminekule, kui seadusest või õiguse olemusest ei tulene teisiti.
2. jagu
Kohustuste üleminek
§ 175. Kohustuse ülevõtmine
(1) Kolmas isik võib võlausaldajaga sõlmitud lepingu alusel üle võtta võlgniku kohustuse nii, et kolmas isik astub senise võlgniku asemele.
(2) Kolmas isik võib võlgniku kohustuse üle võtta ka võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, kuid kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja sellega nõustub.
(3) Kui võlgnik on sõlminud kolmanda isikuga lepingu kohustuse ülevõtmiseks, võib võlgnik või kolmas isik teha võlausaldajale ettepaneku teatada tema poolt määratud tähtaja jooksul, kas ta annab nõusoleku. Kui võlausaldaja ei anna nõusolekut selle tähtaja jooksul, loetakse ta nõusoleku andmisest keeldunuks.
(4) Kui kolmas isik võtab kohustuse üle võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel ja võlausaldaja ei ole veel nõusolekut andnud või keeldub selle andmisest, eeldatakse, et võlgnikul on õigus nõuda kohustuse ülevõtjalt, et see täidaks õigeaegselt võlausaldaja nõude. Kui võlausaldaja keeldub kohustuse ülevõtmisele nõusoleku andmisest, võib võlgnik nõuda kohustuse ülevõtjalt kohustuse ülevõtmise aluseks oleva lepingu täitmiseks tagatist.
(5) Kui võlausaldaja on kohustuse ülevõtmisega eelnevalt nõustunud, loetakse kohustus ülevõetuks kohustuse ülevõtmise lepingu sõlmimise ja sellest võlausaldajale teatamisega. Võlausaldaja ei või eelnevalt antud nõusolekut tagasi võtta, kui ta ei ole jätnud endale sellist õigust nõusolekut andes.
(6) Kui kinnisasja omandaja võtab kokkuleppel võõrandajaga üle võõrandaja kohustuse, mille tagamiseks on kinnisasjale seatud hüpoteek, peab võõrandaja pärast uue omaniku kinnistusraamatusse kandmist teatama sellest kirjalikult võlausaldajale. Kui võlausaldaja ei ole teate saamisest kolme kuu jooksul keeldunud kohustuse ülevõtmise nõusoleku andmisest, loetakse nõusolek antuks. Kui võlausaldaja on kohustuse ülevõtmiseks nõusoleku andnud või selle andmisest keeldunud, peab kinnisasja võõrandaja sellest omandajale teatama.
(7) (Kehtetu - RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(8) Sama kohustuse üleminekul mitmele isikule eeldatakse, et need isikud vastutavad kohustuse täitmise eest solidaarselt.
§ 176. Kohustuse ülevõtja vastuväited
(1) Kohustuse ülevõtja võib võlausaldaja nõudele lisaks enda vastuväidetele esitada vastuväiteid, mis tulenevad võlausaldaja ja senise võlgniku vahelisest õigussuhtest, välja arvatud vastuväited, mis kuulusid senisele võlgnikule võlausaldaja vastu isiklikult. Samuti ei või ta senise võlgniku nõuet võlausaldaja nõudega tasaarvestada.
(2) Kohustuse ülevõtja ei või võlausaldaja nõudele esitada vastuväiteid, mis kuuluvad talle senise võlgniku vastu tulenevalt kohustuse ülevõtmise aluseks olevast õigussuhtest.
(3) Kui kohustus võeti võlausaldaja nõusolekul üle võlgnikuga sõlmitud lepingu alusel, võib kohustuse ülevõtja esitada kohustuse ülevõtmise kehtetusest tuleneva vastuväite võlausaldaja vastu üksnes juhul, kui võlausaldaja nõusolekut andes kehtetuse põhjusest teadis või pidi teadma.
§ 177. Kõrvalkohustused ja tagatised kohustuse ülevõtmisel
(1) Kohustuse ülevõtmisel lähevad uuele võlgnikule üle nõudega seotud kõrvalkohustused, kui need ei ole isiklikku laadi või ei ole muul põhjusel lahutamatult seotud senise võlgniku isikuga. Uuele võlgnikule läheb üle kohustus tasuda kokkulepitud intress ja leppetrahv ka siis, kui need muutusid sissenõutavaks pärast kohustuse ülevõtmist.
(2) Kohustuse ülevõtmisel lõpevad kohustuse täitmise tagamiseks antud kohustusega seotud tagatised. Kui kohustuse täitmise tagamiseks on antud tagatis, mis ei ole kohustusega seotud, tuleb tagatis vastavalt tagatise andmise aluseks olnud kokkuleppele tagatise andjale tagasi anda.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ei kohaldata, kui tagatise andja nõustub vastutama ka uue võlgniku kohustuse täitmise eest.
§ 178. Kohustusega ühinemine
(1) Kohustuse võib üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine).
(2) Kohustusega ühinemise võib kolmas isik kokku leppida võlausaldajaga või võlgnikuga.
(3) Kui kohustusega ühinemine toimub võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil, kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-s 144 sätestatud vorminõudeid.
(4) Kohustusega ühinemisel tekib solidaarkohustus. Kui kohustusega ühinetakse võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks vastavalt käesoleva seaduse §-des 145, 149 ja 152 sätestatut.
3. jagu
Lepingu ülevõtmine
§ 179. Lepingu ülevõtmise mõiste
(1) Lepingupool võib teise lepingupoole nõusolekul anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kolmandale isikule temaga sõlmitud lepingu alusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(2) Lepingu ülevõtmisega loetakse, et kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused on lepingu ülevõtjale üle läinud.
(3) Lepingu ülevõtmisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-des 167, 168, 171, 176 ja 177 sätestatut.
4. jagu
Ettevõtte üleminek
§ 180. Ettevõtte üleminek
(1) Ettevõtte üleandja võib omandajaga sõlmitud lepinguga kohustuda andma omandajale üle ettevõtte. Ettevõte võib omandajale üle minna ka seaduse alusel.
(2) Ettevõttesse kuuluvad ettevõtte majandamisega seotud ja selle majandamist teenivad asjad, õigused ja kohustused, muu hulgas ettevõttega seotud lepingud.
§ 181. Kohaldamise piirangud
Käesolevas jaos sätestatut ei kohaldata ettevõtte üleminekule juriidiliste isikute ühinemise, jagunemise või ümberkujundamise puhul, samuti kui ettevõtte üleminek toimub seaduse alusel, eelkõige sundtäitmisel või pankrotimenetluses.
§ 182. Ettevõtte üleandmine
(1) Ettevõttesse kuuluvad asjad antakse omandajale üle vastavate asjade üleandmise sätete järgi ja õigused vastavate õiguste üleandmise sätete järgi, lepingud aga lepingute ülevõtmise sätete järgi. Ettevõtte üleandja on kohustatud andma omandajale üle asjade valduse, registreerimisele kuuluva vara puhul tagama ka vastavate kannete tegemise registrites.
(2) Ettevõttesse kuuluvate asjade ja õiguste üleminekuga lähevad omandajale üle kõik üleandja ettevõttega seotud kohustused, muu hulgas töölepingutest tulenevad kohustused ettevõtte töötajate suhtes, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Võlausaldaja või teise lepingupoole nõusolekut ei ole kohustuse või lepingu üleminekuks vaja, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe ei kehti kolmandate isikute suhtes. Kokkulepe kehtib võlausaldaja suhtes, kes on sellise kokkuleppega kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõustunud.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(4) Ettevõtte omandaja peab võlausaldajatele viivitamata teatama kohustuste omandamisest, ettevõtte üleandja aga teatama võlgnikele nõuete loovutamisest omandajale.
(5) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse vastavalt ka ettevõtte kasutusse andmisele.
§ 183. Ettevõtte üleandja vastutus
(1) Enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast üleminekut, vastutab üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. Eeldatakse, et omavahelises suhtes üleandjaga on kohustatud isikuks ettevõtte omandaja.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe ei kehti kolmandate isikute suhtes, välja arvatud võlausaldaja suhtes, kes on sellise kokkuleppega kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõustunud.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustusest tekkinud nõuete aegumistähtaeg on viis aastat ettevõtte üleminekust, kui mõnele neist nõuetest ei kehti lühem aegumistähtaeg.
(4) Käesolevas paragrahvis sätestatut kohaldatakse vastavalt ka ettevõtte kasutusse andmisele.
§ 184. Õigus ärinimele
(1) Üleantava ettevõtte senise ärinime kasutamise õigus läheb üle omandajale, kui see ei ole vastuolus seaduse või kolmanda isiku õigustega ja lepingupoolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Ärinime üleminekut ei takista asjaolu, et omandaja jätkab tegevust muus õiguslikus vormis kui üleandja, kui omandaja järgib ärinime kohta seaduses sätestatud nõudeid.
(2) Kui ettevõtte üleandja on füüsiline isik, läheb senise ärinime kasutamise õigus üle omandajale ettevõtte üleandja kirjalikul nõusolekul.
§ 185. Ettevõtte osa üleminek
Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse ka lepingutele, millega antakse üle organisatsiooniliselt terviklikuks üksuseks olev ettevõtte osa (käitis).
10. peatükk
VÕLASUHTE LÕPPEMINE
1. jagu
Üldsätted
§ 186. Võlasuhte lõppemise alused
Võlasuhe lõpeb:
1) kohase täitmisega;
2) tasaarvestusega;
3) kokkulangemisega;
4) võlasuhte lõpetamise kokkuleppega;
5) lepingust taganemisega;
6) lepingu ülesütlemisega;
7) füüsilisest isikust võlgniku surmaga, kui kohustust ei saa täita tema isikliku osavõtuta;
8) füüsilisest isikust võlausaldaja surmaga, kui kohustus tuli täita isiklikult võlausaldajale;
9) muul seaduses või lepinguga ettenähtud juhul.
§ 187. Kõrvalkohustuste ja tagatiste lõppemine
(1) Kohustuse lõppemisel lõpevad ka sellega seotud tagatised ja kõrvalkohustused, kui seadusest ei tulene teisiti.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(2) Kohustuse lõppemise korral tuleb nõude tagamiseks antud tagatis, mis ei ole nõudega seotud, vastavalt tagatise andmise aluseks olnud kokkuleppele tagatise andjale tagasi anda.
2. jagu
Lepingust taganemine
§ 188. Taganemise avaldus ja tagajärjed
(1) Lepingupool taganeb lepingust taganemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele.
(2) Kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda, vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Taganemine ei mõjuta lepingust enne taganemist tekkinud õiguste ja kohustuste kehtivust.
(3) Taganemine ei mõjuta kokkulepet lepingust tulenevate vaidluste lahendamise kohta, samuti muid lepingutingimusi lepingupoolte õiguste ja kohustuste kohta pärast lepingust taganemist.
§ 189. Lepingu alusel üleantu väljaandmine ja hüvitamine
(1) Lepingust taganemise korral võib kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu. Taganemisest tulenevad kohustused peavad lepingupooled täitma üheaegselt, kusjuures vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 111 sätestatut. Tagastatavalt rahalt tuleb tasuda intressi raha saamisest alates.
(2) Tagastamise või väljaandmise asemel peab lepingupool hüvitama üleantu väärtuse, kui:
1) tagastamine või väljaandmine on üleantu olemuse tõttu välistatud, muu hulgas, kui üleantu seisneb teenuse saamises või asja kasutamises;
2) lepingupool on üleantud eseme ära tarvitanud, võõrandanud, koormanud kolmanda isiku õigusega või ümber töötanud;
3) üleantu on hävinud.
(3) Kui üleantu hind on lepingus määratud, loetakse see käesoleva paragrahvi lõike 2 tähenduses üleantu väärtuseks.
(4) Kui tagastamisele või väljaandmisele kuuluv asi on halvenenud ja halvenemine ei ole tekkinud asja korrapärase kasutamise tulemusena, tuleb hüvitada asja väärtuse vähenemine.
(5) Lepingupool, kes peab asjaoludest tulenevalt mõistlikult ette nägema lepingust taganemise võimalikkust, peab hoolitsema selle eest, et lepingust taganemise korral oleks üleantu tagastamine võimalik.
§ 190. Hüvitamise välistatus
(1) Lepingupool ei ole kohustatud talle üleantu tagastamise või väljaandmise asemel selle väärtust hüvitama, kui:
1) taganemise aluseks olev asjaolu ilmnes alles asja ümbertöötamisel;
2) halvenemine või hävimine toimus teisest lepingupoolest tulenevatel asjaoludel või asjaolu tõttu, mille esinemise riisikot kannab teine lepingupool või kui kahju oleks tekkinud ka teise lepingupoole juures;
3) seadusest tuleneva taganemisõiguse teostamise puhul on üleantu halvenenud või hävinud vaatamata sellele, et lepingupool ilmutas niisugust hoolt, mida ta rakendab oma asjades.
(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaoludel on lepingupool alusetult rikastunud, peab ta üleantu vastavalt alusetu rikastumise sätetele välja andma.
§ 191. Kasu ja kulutused
(1) Kui lepingupool ei saanud vilju või muud kasu, mida tal oleks olnud võimalik korrapärase majandamise nõudeid järgides saada, peab ta taganemise korral teisele lepingupoolele hüvitama saamata jäänud viljade või muu kasu väärtuse. Seadusest tuleneva taganemisõiguse korral vastutab taganemiseks õigustatud lepingupool viljade ja kasu saamisel üksnes sellise hoole ilmutamise eest, mida ta rakendab oma asjades.
(2) Kui lepingupool tagastab eseme, hüvitab selle väärtuse või kui väärtuse hüvitamise kohustus on vastavalt käesoleva seaduse § 190 lõike 1 punktile 1 või 2 välistatud, peab teine lepingupool hüvitama esemele tehtud vajalikud kulutused. Muud kulutused tuleb lepingupoolele hüvitada vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui teine lepingupool on kulutuste läbi alusetult rikastunud.
§ 192. Taganemisõiguse jagamatus
(1) Kui lepingus osaleb ühel lepingupoolel mitu isikut, võivad nad taganemisõigust teostada üksnes ühiselt. Kui taganemisõigus lõpeb ühe taganemiseks õigustatud isiku jaoks, lõpeb see ka ülejäänud isikute jaoks.
(2) Kui lepingupool taganeb lepingust, mille teisel poolel osaleb mitu isikut, võib ta taganemisõigust teostada üksnes kõigi nende isikute suhtes ühiselt.
(3) Mitmepoolse lepingu puhul võib lepingupool lepingust taganeda üksnes tema suhtes võetud kohustuse rikkumise korral teise lepingupoole või teiste lepingupoolte poolt.
§ 193. Tasaarvestus pärast olulist lepingurikkumist
Lepingust taganemine olulise lepingurikkumise tõttu on tühine, kui lepingupool, kelle suhtes lepingust taganeda sooviti, võib kohustuse lõpetada tasaarvestusega ja teatab tasaarvestusest viivitamata pärast teise lepingupoole poolt lepingust taganemisest teatamisest.
§ 194. Tarbijalepingutest taganemise erisused
(1) Kui tarbija taganeb lepingust käesoleva seaduse §-des 49, 56, 383, 409, 433 ja 874 nimetatud alustel, kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 188–193 sätestatut käesolevas paragrahvis sätestatud erisustega.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alustel võib lepingust taganeda põhjust avaldamata. Taganemiseks loetakse muu hulgas asja tagastamist tarbija poolt taganemiseks ettenähtud tähtaja jooksul. Tähtaja järgimiseks piisab avalduse või asja ärasaatmisest tähtaja jooksul.
(RK s 15.06.2005 jõust.01.01.2006 - RT I 2005, 39, 308)
(3) Lepingutingimus, mis raskendab taganemisõiguse kasutamist, võrreldes käesolevas seaduses sätestatuga, eelkõige kokkulepe, millega taganemine seotakse käsiraha või leppetrahvi maksmisega, on tühine.
(4) Taganemise korral käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud alustel kannab asja tagastamise või teenuse hüvitamisega seotud kulud ja sellega seotud riisiko lepingu teine pool, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lepingupooled võivad kokku leppida, et tarbija kannab tagastamise tavalised kulud kuni summa ulatuses, mis vastab 10 eurole, välja arvatud juhul, kui üleantud asi või osutatud teenus ei vasta tellitule.
(5) Kui tarbijat ei teavitatud taganemisõigusest, vastutab ta taganemise puhul asja kahjustumise eest üksnes tahtluse või raske hooletuse korral.
(6) Kui tarbija taganeb lepingust, mille esemeks on muu kohustuse täitmine kui asja üleandmine, peab ta hüvitama kuni lepingust taganemiseni üleantu väärtuse. Sel juhul asja kohasest kasutamisest tingitud väärtuse vähenemist ei arvestata.
(7) Lepingu teine pool ei või käesoleva paragrahvi lõigetes 4–6 nimetatud juhtudel esitada tarbija vastu nendes lõigetes nimetamata nõudeid.
(8) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei välista ega piira lepingu rikkumisest tulenevate õiguskaitsevahendite kasutamist.
(9) Käesolevas paragrahvis sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
3. jagu
Lepingu ülesütlemine
§ 195. Lepingu korraline ülesütlemine
(1) Lepingupool ütleb lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele.
(2) Kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima.
(3) Püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele suunatud lepingu (kestvusleping), mis on sõlmitud tähtajatult, võib kumbki lepingupool mõistliku etteteatamistähtajaga üles öelda, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti (korraline ülesütlemine).
(4) Kui lepingus osaleb ühel lepingupoolel mitu isikut, võivad nad ülesütlemisõigust teostada üksnes ühiselt. Kui lepingupool ütleb üles lepingu, mille teisel poolel osaleb mitu isikut, võib lepingu üles öelda üksnes kõigi nende isikute suhtes ühiselt.
(5) Lepingu ülesütlemise korral peavad lepingupooled tagastama üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu. Tagastamisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-des 189–191 sätestatut.
§ 196. Lepingu erakorraline ülesütlemine
(1) Kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine).
(2) Kui mõjuv põhjus seisneb selles, et teine lepingupool rikub lepingulist kohustust, võib lepingu üles öelda alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta lõppemist. Tähtaja määramine ei ole vajalik käesoleva seaduse § 116 lõike 2 punktides 2–4 sätestatud juhtudel.
(3) Ülesütlemiseks õigustatud isik võib lepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaoludest teada sai.
(4) Kui ülesütlemiseks õigustatud isikul ei ole ülesütlemise tõttu juba täidetud kohustuste vastu enam huvi, võib ta lepingu ülesütlemise laiendada ka juba täidetud kohustustele. Üleantu tagastamisele kohaldatakse vastavalt käesoleva seaduse §-des 189–191 sätestatut.
4. jagu
Tasaarvestus
§ 197. Tasaarvestuse mõiste
(1) Kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.
(2) Tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. Kui ühe või mõlema nõude eest on juba makstud intressi, ei ulatu tasaarvestus tagasi rohkem kui viimase ajavahemiku lõpuni, mille eest intressi maksti.
(3) Eri vääringutes väljendatud rahalisi nõudeid võib tasaarvestada vahetuskursiga, mis arvestatakse tasaarvestamise päeva seisuga tasaarvestava poole tegevuskohas, selle puudumisel aga elu- või asukohas. Tasaarvestamine ei ole lubatud, kui vahetuskursid ei ole turul vabalt kujunenud.
§ 198. Tasaarvestuse avaldus
Tasaarvestus toimub avalduse tegemisega teisele poolele. Tingimuslikult või tähtaja määramisega tehtud avaldus on tühine.
§ 199. Tasaarvestus täitmise kohtade erinevuse korral
Kui tasaarvestatakse erinevate täitmise kohtadega nõudeid, peab tasaarvestav pool teisele poolele hüvitama kahju, mis tekib seetõttu, et teine pool ei saa tasaarvestuse tõttu kohustuse täitmist ettenähtud kohas kätte või oma kohustust ettenähtud kohas täita.
§ 200. Tasaarvestuse piirangud
(1) Tasaarvestada ei saa:
1) ülalpidamise nõuet, tervise kahjustamise või surma põhjustamisega tekitatud kahju hüvitamise nõuet, samuti teise poole kahju õigusvastasest ja tahtlikust tekitamisest tulenevat nõuet, mis teisel poolel on tasaarvestava poole vastu;
2) teise poole nõuet, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata sissenõuet;
3) teise poole nõuet, mille tasaarvestamine seadusest tulenevalt ei ole lubatud.
(2) Tasaarvestav pool võib oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada ka juhul, kui teise poole nõue on aegunud, kui õigus nõuet tasaarvestada tekkis enne nõude aegumist.
(3) Tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada arestitud nõuet oma nõudega teise poole vastu, kui tasaarvestav pool omandas nõude pärast arestimist või kui tema nõue muutus sissenõutavaks pärast arestimist ja arestitud nõudest hiljem.
(4) Tasaarvestav pool ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid.
§ 201. Tasaarvestus nõuete paljususe korral
(1) Kui tasaarvestuse pooltel on mitu tasaarvestuseks sobivat nõuet, võib tasaarvestav pool määrata nõuded, mis tasaarvestatakse. Kui tasaarvestuse avalduses ei ole määratud, millised nõuded tasaarvestatakse, või kui teine pool vaidleb tasaarvestuse avalduses märgitud määramisele viivitamata vastu, loetakse tasaarvestatuks:
1) esimeses järjekorras esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus;
2) teises järjekorras võlausaldaja jaoks kõige vähem tagatud kohustus;
3) kolmandas järjekorras võlgnikule kõige koormavam kohustus;
4) neljandas järjekorras varem tekkinud kohustus.
(2) Kui tasaarvestav pool peab teisele poolele lisaks põhikohustuse täitmisele maksma intressi või hüvitama kulutusi, loetakse, et tasaarvestus toimub esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Tasaarvestav pool ei või teise poole nõusolekuta määrata kohustuse täitmiseks erinevat järjekorda.
(3) Käesolevas paragrahvis sätestatut ei kohaldata tasaarvestusele, mis toimub käesoleva seaduse §-s 203 nimetatud asjaoludel.
§ 202. Tasaarvestuse piirang kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu puhul
Kolmanda isiku kasuks sõlmitud lepingu puhul ei või lepingupool, kes peab kohustuse täitma kolmanda isiku suhtes, tasaarvestada tema vastu suunatud kohustuse täitmise nõuet.
§ 203. Jooksev arve
(1) Kui mõlema poole püsivas ärisuhtes sõlmitud lepingutest tulenevad rahalised nõuded ja kohustused tuleb summeerida (jooksev arve), loetakse tasaarvestus summeerimisega toimunuks. Sel juhul võlgnetakse nõuete ja kohustuste vahe (saldo).
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud korras ei või tasaarvestada nõudeid, mis ei ole seotud pooltevahelise püsiva suhtega.
(3) Jooksvale arvele ei või kanda nõudeid, mille tasaarvestamine ei ole lubatud.
(4) Nõude kandmine jooksvale arvele ei võta õigust kasutada õiguskaitsevahendeid nende tehingute suhtes, millest nõue tekkis.
(5) Kui jooksvale arvele kantud nõue on tagatud, võib võlausaldaja kasutada tagatist tagatud nõude ulatuses tema kasuks oleva saldonõude tagamiseks.
(6) Nõude kandmine jooksvale arvele ei välista ega piira kolmanda isiku vastutust jooksvale arvele kantud nõude eest.
(7) Jooksvale arvele kantud nõudeid ei saa arestida ega neile sissenõuet pöörata. Seda saab teha üksnes saldo maksmise nõude suhtes.
(8) Kui tasaarvestava poole võlausaldaja kasuks arestitakse saldo maksmise nõue, ei kehti võlausaldaja suhtes jooksvale arvele kohustuste kandmine, mis on tekkinud pärast arestimist tehtud tehingutest.
§ 204. Jooksva arvega seotud toimingud
(1) Tasaarvestav pool, kes korraldab jooksva arve pidamist, teatab teisele poolele arveldusperioodi lõpus saldo, näidates ära jooksvale arvele kantud nõuded, millest teisele poolele ei ole veel teatatud. Eeldatakse, et arveldusperioodi kestuseks on üks aasta.
(2) Kui teine pool ei vaidlusta talle edastatud saldot mõistliku aja jooksul, loetakse, et saldo on õige. Sel juhul loetakse negatiivne saldo võlatunnistuseks.
(3) Alates saldo teatamisest tuleb saldolt maksta intressi poolele, kelle kasuks saldo on, isegi juhul, kui jooksvale arvele kantud nõuetelt tuli juba intressi maksta.
(4) Saldo maksmise nõue muutub sissenõutavaks saldost teatamisega.
(5) Saldo maksmise nõude aegumistähtaeg on viis aastat päevast, mil saldo muutus sissenõutavaks.
§ 205. Jooksva arve lepingu lõppemine
(1) Kui jooksva arve kohta on sõlmitud leping tähtaega määramata, võib kumbki pool selle üles öelda igaks jooksva arveldusperioodi lõpuks, teatades ülesütlemisest vähemalt 10 päeva ette.
(2) Ühe poole surma korral võib teine pool, samuti surnud poole pärija, jooksva arve lepingu igal ajal üles öelda.
(3) Sõltumata jooksva arve lepingu lõppemisest, võib saldo maksmist nõuda alles pärast arveldusperioodi lõppu.
5. jagu
Kokkulangemine
§ 206. Võlasuhte lõppemine kokkulangemisega
(1) Võlasuhe lõpeb võlgniku ja võlausaldaja kokkulangemisega ühes isikus. Kui võlgniku ja võlausaldaja isik on võlasuhtes kokku langenud, kuid sellel isikul on võlasuhte jätkumiseks õigustatud huvi, siis võlasuhe ei lõpe.
(2) Kui kokkulangemine on osaline, lõpeb võlasuhe kokkulangevas osas.
(3) Kui nõudele on seatud pant või muu asjaõigus, siis kehtib nõue pandipidaja või muud asjaõigust omava isiku suhtes kokkulangemisele vaatamata edasi.
(4) Käesolevas paragrahvis sätestatu ei puuduta väärtpaberitest tulenevaid nõudeid.
6. jagu
Võlasuhte lõpetamise kokkulepe
§ 207. Võlasuhte lõpetamine kokkuleppel
(1) Võlasuhe lõpeb, kui võlausaldaja ja võlgnik on võlasuhte lõpetamises kokku leppinud seoses võlausaldaja loobumisega nõudest.
(2) Võlasuhte lõppemise kohta sätestatut kohaldatakse, kui võlasuhte pooled on kokku leppinud või võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei ole.
2. osa
VÕÕRANDAMISLEPINGUD
11. peatükk
MÜÜGILEPING
1. jagu
Üldsätted
§ 208. Müügilepingu mõiste
(1) Asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu.
(2) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka lepingutele, mis on sõlmitud valmistatava asja tellimiseks, välja arvatud juhul, kui tellija andis teisele lepingupoolele olulise osa asjade valmistamiseks vajalikust materjalist. Käesolevas peatükis sätestatut ei kohaldata lepingutele, mille puhul suurem osa lepingupoole kohustustest, kes asja muretseb, seisneb töö tegemises või muu teenuse osutamises.
(3) Asja müügi kohta seaduses sätestatut kohaldatakse vastavalt õiguse ja muu eseme müügile, muu hulgas energia, vee ja soojuse müügile ühendusvõrgu kaudu, kui seadusest ei tulene teisiti ja see ei ole vastuolus eseme olemusega. Õiguse müüja peab ostjale võimaldama müügilepingu esemeks olev õigus omandada.
(4) Tarbijalemüük on asja müük müügilepingu alusel, mille puhul tarbijale müüb vallasasja müüja, kes sõlmib lepingu oma majandus- või kutsetegevuses.
§ 209. Asja üleandmise kohustus
(1) Kui asi tuleb ostjale üle anda määratud kohas, peab müüja asja määratud kohas ostja käsutusse andmiseks valmis panema ja ostjale valmispanekust teatama. Kui lepingu esemeks on liigitunnustega asjad, ei loeta neid ostja käsutusse andmiseks valmispanduks enne, kuni neid ei ole lepingu järgi üleandmiseks tähistusega, veodokumentidega või muul viisil selgelt eristatud.
(2) Kui müüja on asja määratud kohas ostja käsutusse andmiseks valmis pannud ja sellest ostjale teatanud, loetakse asja ostjale üleandmise kohustus täidetuks.
(3) Kui asi tuleb ostjale üle anda määratud kohas ja asja omadused ei võimalda müüjal asja eraldamist enne selle vastuvõtmist ostja poolt, loetakse asi ostjale üleantuks, kui müüja on teinud kõik vajaliku, võimaldamaks ostjal asi vastu võtta.
(4) Kui müüja on kohustatud asja ise ostjani toimetama, peab ta asja üle andma ostja valdusse. Kui lepingus on ette nähtud asja vedamine, kuid sellega ei kaasne müüja kohustust asi ostjani toimetada, loetakse asja ostjale üleandmise kohustus täidetuks asja üleandmisel vedajale, kes on kohustatud asja saatmiskohast vedama.
(5) Kui müüja on tarbijalemüügi puhul jätnud asja ostjale õigeaegselt üle andmata, loetakse seda oluliseks lepingurikkumiseks.
§ 210. Müüja täiendavad kohustused asja vedamise puhul
(1) Kui müüja peab andma asja üle vedajale ning asi ei ole tähistusega, veodokumentidega või muul viisil selgelt eristatud, peab müüja ostjale teatama, et ta andis asja vedajale üle, ja asja seejuures täpselt kirjeldama.
(2) Kui müüja peab korraldama asja vedamise, peab ta sõlmima lepingu, mis on vajalik asja veoks sihtkohta tavalistel tingimustel ja transpordivahenditega, mille kasutamine on vastavalt asjaoludele mõistlik.
(3) Kui müüja ei pea sõlmima veosekindlustuslepingut, peab ta ostja soovil andma ostjale kogu temal oleva teabe, mis on vajalik sellise lepingu sõlmimiseks.
§ 211. Dokumentide üleandmine
(1) Müüja peab ostjale asja vastuvõtmiseks ning valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks vajalikud dokumendid (asja juurde kuuluvad dokumendid) lepingus ettenähtud vormis üle andma asja üleandmise kohas asja üleandmise ajal. Kui müüjal on õigustatud huvi jätta asja kohta käiva dokumendi originaal endale, peab ta ostjale viimase nõudmisel andma dokumendi originaali asemel ärakirja või väljavõtte.
(2) Vedamisele kuuluva asja juurde kuuluvad dokumendid tuleb anda ostjale üle tema tegevuskohas, mis on lepinguga kõige enam seotud, selle puudumisel aga ostja elu- või asukohas. Kui dokumendid tuleb üle anda ostuhinna maksmise vastu, tuleb need üle anda ostuhinna maksmise kohas.
(3) Asja juurde kuuluvad dokumendid tuleb anda ostjale üle arvestusega, et ostjal oleks piisavalt aega asi ebamõistliku viivituseta sihtkohas vastu võtta või seda vabalt käsutada.
§ 212. Müüja teatamiskohustus
Kui ostja on kohustatud asja üleandmise kohast ära viima ja asja üleandmise aja määramise õigus on müüjal, peab müüja ostjale õigeaegselt teatama, millal asi on ostja käsutusse andmiseks valmis pandud.
§ 213. Ostuhinna tasumise kohustus
(1) Kui asja ostuhind tuleb arvutada asja hulga, mõõdu või kaalu alusel, võetakse arvutamisel aluseks asja hulk, mõõt või kaal asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale. Kui asja ostuhind tuleb määrata asja kaalu järgi, eeldatakse, et hind tuleb määrata netokaalu järgi.
(2) Kui ostja peab ostuhinna tasuma asja või dokumendi üleandmise vastu, peab ta seda tegema asja või dokumendi üleandmise kohas.
(3) Ostja ei pea tasuma ostuhinda enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata, välja arvatud juhul, kui kokkulepitud üleandmis- või tasumisviisist tulenevalt ei ole see võimalik.
(4) Tarbijalemüügi puhul ei või ostjat kohustada ettemaksuks enam kui poole ulatuses ostuhinnast.
§ 214. Ostuhinna tasumise kohustus asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekul ostjale
(1) Ostja peab ostuhinna tasuma ka siis, kui ostetud asi on juhuslikult hävinud või kahjustunud pärast asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut temale.
(2) Asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko läheb ostjale üle asja üleandmisega.
(3) Asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko läheb ostjale üle ka ajal, mil ostja satub viivitusse selle toimingu tegemisega, millega ta asja üleandmisele peab kaasa aitama, eelkõige, kui ta ei võta asja vastu. Liigitunnustega piiritletud asjade müügi puhul ei lähe juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ostja viivituse puhul talle üle siiski enne lepinguesemeks olevate asjade eraldamist ja ostjale eraldamisest teatamist.
(4) Vedamisel oleva asja müümise puhul kannab ostja asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot tagasiulatuvalt, alates asja üleandmisest esimesele vedajale. See ei kehti, kui müüja müügilepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, et asi on hävinud või kahjustunud, kuid ei teatanud sellest ostjale.
(5) Kui tarbijalemüügi puhul peab asja ostjani toimetama müüja, ei lähe asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ostjale üle enne asja ostjale üleandmist või ostja poolt asja vastuvõtmisega viivitusse sattumist.
(6) Asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut ei mõjuta müüja õigus pidada kinni asja juurde kuuluv dokument.
§ 215. Lepingu sõlmimise ja täitmise kulud
(1) Müüja kannab asja üleandmise kulud, eelkõige mõõtmise ja kaalumise kulud, ostja aga asja vastuvõtmise ning ostuhinna tasumise kulud, samuti võimalikud müügilepingu koostamise või tõestamise kulud ning lepingu alusel avalikku registrisse kande tegemisega seotud kulud.
(2) Kui müüdud asi tuleb ostja soovil saata mujale kui lepingujärgsesse kohustuse täitmise kohta, kannab sellega seotud täiendavad kulud ostja.
(3) Kui tarbijalemüügi puhul toimetab müüdud asja ostjale kätte müüja või müüjaga sõlmitud lepingu alusel vedaja, võib ostjalt nõuda veokulude hüvitamist üksnes juhul, kui nende kulude suurus või andmed, mille alusel kulude suurus arvutatakse, on ostjale hiljemalt lepingu sõlmimisel teatavaks tehtud. Sama kehtib kõigi muude teenuste osutamisega seotud kulude suhtes, mida müüja ostjale tema nõusolekul seoses müügiga osutab.
(4) Õiguse müümisel kannab müüja õiguse omandamise võimaldamise ja üleandmise kulud.
§ 216. Asjaga seotud kasu, kulud ja koormised
(1) Kasu, mis saadi asjast enne seda, kui see tuli üle anda, kuulub müüjale, välja arvatud juhul, kui sellise kasu saamist võis mõistlikult oodata pärast seda, kui asi tuli üle anda. Kasu, mis saadi asjast pärast seda, kui see tuli üle anda, kuulub ostjale, välja arvatud juhul, kui kasu saamist võis mõistlikult oodata enne seda, kui asi tuli üle anda.
(2) Müüja kannab kõik asjaga seotud kulud ja koormised kuni asja üleandmiseni või ostja vastuvõtuviivitusse sattumiseni, välja arvatud kulud, mis on põhjustatud ostjast tulenevast asjaolust.
§ 217. Asja vastavus lepingutingimustele
(1) Ostjale üleantav asi peab vastama lepingutingimustele, eelkõige koguse, kvaliteedi, liigi, kirjelduse ja pakendi osas. Lepingutingimustele peavad vastama ka asja juurde kuuluvad dokumendid.
(2) Asi ei vasta muu hulgas lepingutingimustele, kui:
1) asjal ei ole kokkulepitud omadusi;
2) kokkuleppe puudumisel asja omaduste kohta ei sobi asi teatud eriliseks otstarbeks, milleks ostja seda vajab ja mida müüja lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma, kui ostja võis mõistlikult tugineda müüja erialastele oskustele või teadmistele, muul juhul aga otstarbeks, milleks seda liiki asju tavaliselt kasutatakse;
3) asja kasutamist takistavad õigusakti sätted, mida müüja lepingu sõlmimisel teadis või pidi teadma;
4) kolmandal isikul on asja suhtes nõue või muu õigus, mida ta võib esitada;
5) vallasasi ei ole pakitud seda liiki asjadele tavaliselt omasel viisil, sellise viisi puudumisel aga asja säilimiseks ja kaitseks vajalikul viisil;
6) tarbijalemüügi puhul ei ole asi seda liiki asjadele tavaliselt omase kvaliteediga, mida ostja võis mõistlikult eeldada, lähtudes asja olemusest ja arvestades asja müüja, tootja, varasema müüja või muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avaldusi, eelkõige asja reklaamimisel või etikettidel.
(3) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 6 sätestatud müüja vastutust asja tootja, varasema müüja või muu vahendaja avalduse eest ei kohaldata, kui müüja avaldusest ei teadnud ega pidanudki teadma või kui müüja tõendab, et avaldus oli lepingu sõlmimise ajaks tagasi võetud või seda oli parandatud või et avaldus ei mõjutanud asja ostmist.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punkti 4 tähenduses loetakse asja koormavaks kolmanda isiku õiguseks kinnisasja või avalikku registrisse kantud vallasasja puhul ka kinnistusraamatusse või muusse avalikku registrisse kantud õigust, mis ei kehti.
(5) Ostetud asja ebaõigest paigaldamisest tulenevat lepingutingimustele mittevastavust loetakse võrdseks asjast tuleneva lepingutingimustele mittevastavusega, kui asja paigaldas müüja või tehti seda tema vastutusel. Sama kehtib, kui asja paigaldas ostja ja ebaõige paigaldamine tulenes müüja poolt antud puudulikust teabest asja paigaldamise kohta.
(6) Õiguse müümisel, mis annab õiguse asja vallata, peab müüja andma ostjale asja üle puudusteta, muu hulgas vabana kolmandate isikute õigustest.
(7) Käesoleva jao tähenduses loetakse tootjaks käesoleva seaduse §-s 1062 nimetatud isikut, samuti isikut, kes tegutseb tootja poolt sõlmitud lepingu alusel levitajana või teenuste pakkujana.
§ 218. Müüja vastutus asja lepingutingimustele mittevastavuse puhul
(1) Müüja vastutab asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui mittevastavus on olemas juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko ülemineku ajal ostjale, isegi kui mittevastavus ilmneb hiljem. Tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis on olemas asja ostjale üleandmisel, isegi kui juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminek lepiti kokku varasemaks ajaks.
(2) Tarbijalemüügi puhul vastutab müüja asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis ilmneb kahe aasta jooksul asja üleandmisest ostjale. Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et kuue kuu jooksul asja ostjale üleandmise päevast ilmnenud lepingutingimustele mittevastavus oli olemas asja üleandmise ajal, kui selline eeldus ei ole vastuolus asja või puuduse olemusega.
(3) Müüja vastutab ka asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, mis tekib pärast juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekut ostjale, kui asja lepingutingimustele mittevastavus tekkis müüja kohustuste rikkumisest tulenevalt.
(4) Müüja ei vastuta asja lepingutingimustele mittevastavuse eest, kui ostja lepingu sõlmimisel asja lepingutingimustele mittevastavust teadis või pidi teadma.
(5) Kinnisasja või laevakinnistusraamatusse kantud laeva müümise puhul on müüja kohustatud kinnistusraamatusse kantud õiguse või selle seadmist tagava nõude kohta tehtud märke kõrvaldama ka juhul, kui ostja seda õigust või märget teab.
(6) Kinnisasja müüja ei vastuta asjal avalike maksude ja muude avalike koormiste olemasolu eest.
§ 219. Asja ülevaatamise kohustus
(1) Kui ostja on müügilepingu sõlminud oma majandus- või kutsetegevuses, peab ta ostetud asja viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma.
(2) Kui müügilepingus on ette nähtud asja vedamine, võib ostja asja üle vaadata asja jõudmisel sihtkohta.
(3) Kui asi suunatakse ostja poolt ümber või saadetakse edasi teise sihtkohta, ilma et ostjal oleks mõistlikku võimalust asja üle vaadata, võib asja üle vaadata asja jõudmisel uude sihtkohta, kui müüja lepingu sõlmimisel ümbersuunamise või edasisaatmise võimalust teadis või pidi teadma.
§ 220. Asja lepingutingimustele mittevastavusest teatamine
(1) Ostja peab teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta asja lepingutingimustele mittevastavusest teada sai või pidi teada saama. Tarbijalemüügi puhul peab tarbija teatama asja lepingutingimustele mittevastavusest müüjale kahe kuu jooksul pärast seda, kui ta sai mittevastavusest teada.
(2) Oma majandus- või kutsetegevuses müügilepingu sõlminud ostja peab lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(3) Kui ostja ei teata müüjale lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt või ei kirjelda oma majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingu puhul asja lepingutingimustele mittevastavust piisavalt täpselt, ei või ostja asja lepingutingimustele mittevastavusele tugineda. Kui teatamata jätmine on mõistlikult vabandatav, võib ostja siiski lepingutingimustele mittevastavusele tuginedes alandada ostuhinda või nõuda, et müüja hüvitaks tekitatud kahju, välja arvatud saamata jäänud tulu.
§ 221. Asja lepingutingimustele mittevastavusele tuginemise erisused
(1) Ostja võib lepingutingimustele mittevastavusele tugineda sõltumata sellest, et ta asja üle ei vaadanud või selle lepingutingimustele mittevastavusest õigeaegselt ei teatanud, kui:
1) asja lepingutingimustele mittevastavus on tekkinud müüja tahtluse või raske hooletuse tõttu;
2) müüja teadis või pidi teadma asja lepingutingimustele mittevastavusest või sellega seotud asjaoludest ja ei avaldanud seda ostjale.
(2) Müüja ei või tugineda kokkuleppele, millega välistatakse või piiratakse ostja õigusi seoses asja lepingutingimustele mittevastavusega, kui müüja teadis või pidi teadma, et asi lepingutingimustele ei vasta ja ta sellest ostjale ei teatanud.
§ 222. Lepingu täitmise nõue õiguskaitsevahendina
(1) Kui asi ei vasta lepingutingimustele, võib ostja nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui see on võimalik ja sellega ei põhjustata müüjale võrreldes teiste õiguskaitsevahendite kasutamisega ebamõistlikke kulusid või põhjendamatuid ebamugavusi, arvestades muu hulgas asja väärtust, lepingutingimustele mittevastavuse olulisust ning ostja võimalust saada lepingutingimustele vastav asi oluliste ebamugavusteta mujalt. Müüja võib parandamise asemel asendada asja lepingutingimustele vastava asjaga.
(RK s 15.06.2005 jõust.01.01.2006 - RT I 2005, 39, 308)
(2) Muu müügilepingu kui tarbijalemüügi lepingu puhul võib ostja asja lepingutingimustele mittevastavuse puhul nõuda asja asendamist käesoleva paragrahvi lõike 1 esimeses lauses nimetatud juhul üksnes siis, kui asja lepingutingimustele mittevastavuse näol on tegemist olulise lepingurikkumisega.
(3) Kui müüja asendab puudusega asja lepingutingimustele vastava asjaga, võib ta nõuda ostjalt puudusega asja tagastamist. Sel juhul kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 189–191 sätestatut.
(4) Müüja kannab asja parandamisega või asja asendamisega seotud kulud, eelkõige veo-, posti-, töö-, reisi- ja materjalikulud.
(5) Kui ostja nõuab õigustatult asja parandamist ja müüja ei tee seda mõistliku aja jooksul, võib ostja asja ise parandada või lasta seda teha ning nõuda müüjalt selleks tehtud mõistlike kulutuste hüvitamist.
(6) Ostja kaotab õiguse nõuda müüjalt asja parandamist või asendamist, kui ta ei nõua seda müüjalt üheaegselt teatega asja lepingutingimustele mittevastavuse kohta või mõistliku aja jooksul pärast teate esitamist, välja arvatud juhul, kui müüja käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatut ei kohaldata tarbijalemüügi suhtes.
§ 223. Müüjapoolne müügilepingu oluline rikkumine
(1) Müüjat loetakse müügilepingut oluliselt rikkunuks muu hulgas ka siis, kui asja parandamine või asendamine ei ole võimalik või ebaõnnestub või kui müüja keeldub õigustamatult asja parandamast või asendamast või ei tee seda mõistliku aja jooksul pärast talle lepingutingimustele mittevastavusest teatamist.
(2) Tarbijalemüügi puhul loetakse müüja oluliseks lepingurikkumiseks ka asja parandamise või asendamisega ostjale põhjendamatute ebamugavuste tekitamist.
(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud juhul ei pea ostja määrama müüjale tema kohustuse täitmiseks käesoleva seaduse §-s 114 nimetatud täiendavat tähtaega ning võib muu hulgas lepingust taganeda.
§ 224. Ostuhinna alandamise piirangud
Ostja ei või alandada ostuhinda:
1) kui müüja parandas või asendas asja lepingutingimustele vastava asjaga;
2) kui ostja keeldus õigustamatult vastu võtmast müüja ettepanekut asja parandamise või asendamise kohta;
3) enampakkumisel müüdud kasutatud asja ostmisel.
§ 225. Kahju hüvitamise erisused
Ostja võib nõuda müüjalt ka sellise kahju hüvitamist, mis tekkis asja selle otstarbele mittevastava kasutamise tõttu, kui see tulenes ostja ebapiisavast teavitamisest müüja poolt, samuti kahju hüvitamist, mis tekkis asjale selle lepingutingimustele mittevastavuse tõttu.
§ 226. Müüja vastutuse erisused müügi puhul näidise, kirjelduse või mudeli järgi
(1) Näidise, kirjelduse või mudeli järgi müügi puhul eeldatakse, et näidis, kirjeldus või mudel on asja lepingutingimustele vastavuse hindamise ainus kriteerium. Sel juhul annab kõrvalekalle näidisest, kirjeldusest või mudelist ostjale õiguse lepingust taganeda või kasutada muid õigusi, mis tulenevad asja lepingutingimustele mittevastavusest.
(2) Kui kokkuleppest või tavast tuleneb, et näidist, kirjeldust või mudelit tuleb kasutada kvaliteedi ligikaudseks määramiseks, võib ostja lepingust taganeda üksnes juhul, kui kõrvalekalle näidisest, kirjeldusest või mudelist on oluline.
§ 227. Müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest tulenevate nõuete aegumise algus
Müüdud asja lepingutingimustele mittevastavusest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab asja üleandmisest ostjale. Asja asendamisel müüja poolt algab aegumistähtaeg asendatud asja üleandmisest ostjale. Asja parandamisel müüja poolt algab aegumistähtaeg kõrvaldatud puuduse suhtes uuesti parandamisest arvates.
§ 228. Tootja, varasema müüja või muu vahendaja vastutus müüja ees
Kui asja tarbijale müünud müüja vastutab ostja ees asja lepingutingimustele mittevastavuse eest tootja, varasema müüja või muu vahendaja poolt asja teatud omaduste suhtes avalikult tehtud avalduse tulemusena, siis eeldatakse, et ta võib selles ulatuses nõuda vastavalt isikult talle tekkinud kahju hüvitamist vastavalt nendevahelisele suhtele.
§ 229. Ostja kohustus asi valdusse võtta ja säilitada
(1) Kui ostja on asja oma valdusse võtnud, kuid kavatseb lepingust taganeda või nõuab asja asendamist või kasutab muud õigust, mille tulemusena asi tuleb tagastada, peab ta tarvitusele võtma mõistlikud abinõud asja säilitamiseks ja kaitsmiseks. Tal on õigus asja väljaandmisest keelduda, kuni müüja hüvitab asja säilitamiseks ja kaitsmiseks tehtud mõistlikud kulutused.
(2) Kui ostjale saadetud asi antakse sihtkohas ostja käsutusse, kuid ostja õigustatult keeldub asja vastu võtmast, peab ostja asja sellele vaatamata müüja arvel oma valdusse võtma, kui see on võimalik ostuhinda tasumata ja ei põhjusta ostjale ebamõistlikke ebamugavusi või kulusid. Ostja ei pea asja oma valdusse võtma, kui sihtkohas on kohal müüja või isik, kellel on õigus asi müüja arvel oma valdusse võtta.
(3) Kui ostja võtab asja käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu kohaselt oma valdusse, on tal käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õigused ja kohustused.
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatu puhul võib ostja asja kolmanda isiku juures hoiustada vastavalt käesoleva seaduse §-le 124 või selle müüa vastavalt käesoleva seaduse §-le 125.
§ 230. Müügigarantii
(1) Müügigarantiiks käesoleva peatüki tähenduses on müüja, varasema müüja või tootja (müügigarantii andja) lubadus müüdud asi garantiis ettenähtud tingimustel tasuta või tasu eest välja vahetada, parandada või tagada muul viisil asja vastavus garantiis ettenähtud tingimustele, millega antakse ostjale seaduses sätestatust soodsam seisund.
(2) Garantiitähtaeg algab asja ostjale üleandmisest, kui lepingus või garantiikirjas ei ole ette nähtud garantiitähtaja hilisemat algust. Kui müüjal on kohustus asi ostjale saata, ei hakka garantiitähtaeg kulgema enne asja ostjale üleandmist. Garantiitähtaja kulg peatub ajal, mil ostja ei saa asja kasutada lepingutingimustele mittevastavuse tõttu, mille eest vastutab müügigarantii andja.
(3) Eeldatakse, et müügigarantiiga on hõlmatud kõik asjal garantiitähtaja jooksul ilmnenud puudused.
(4) Müügigarantiist tulenevate õiguste teostamiseks ettenähtud kord ei tohi olla ostjale ebamõistlikult koormav.
(5) Müügigarantii ei välista ega piira ostja õigust kasutada muid seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid.
§ 231. Müügigarantii erisused tarbijalemüügi puhul
(1) Tarbijalemüügi puhul peab müügigarantii sisaldama tarbija jaoks arusaadavalt esitatud andmeid garantii põhisisu ja sellest tulenevate õiguste kasutamise korra kohta. Muu hulgas tuleb garantiis märkida:
1) müügigarantii andja nimi ja aadress;
2) isik, kelle poole garantiist tulenevate õiguste kasutamiseks tuleb pöörduda;
3) millised õigused garantii tarbijale annab;
4) garantiist tulenevate õiguste kasutamise kord;
5) garantii tähtaeg;
6) garantii kehtivusala;
7) selgitus, et lisaks garantiist tulenevatele õigustele on tarbijal ka muud seadusest tulenevad õigused.
(2) Tarbijale tuleb anda võimalus vabalt tutvuda müügigarantii tingimustega enne müügilepingu sõlmimist. Tarbija nõudmisel tuleb garantii esitada talle kirjalikult või muul püsival andmekandjal, mida tarbija saab kasutada.
(3) Kui müügigarantii andja on jätnud käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud andmed esitamata, ei välista ega piira see garantii kehtivust.
(4) Tarbijalemüügi puhul eeldatakse, et:
1) müügigarantii annab ostjale garantiitähtajal õiguse nõuda asja tasuta parandamist või asendamist;
2) garantiitähtajal asendatud asjale antakse algse müügigarantiiga sama kestusega uus garantii;
3) asja parandamise puhul garantiitähtajal pikeneb müügigarantii parandamise aja kestuse võrra.
§ 232. Teenindus tarbijalemüügi puhul
Kui tarbijalemüügi puhul võib ostja mõistlikult eeldada asja kasutamise, korrashoiu või parandamisega seotud teenuste olemasolu ja müüja ise neid ei osuta, peab ta ostjale asja üleandmise ajal ja tarbija nõudmisel ka pärast seda andma piisavalt teavet teenuste kasutamise võimalustest.
§ 233. Omandireservatsioon
(1) Kui vallasasja müügi puhul on kokku lepitud, et kuni ostuhinna tasumiseni jääb asja omand müüjale, eeldatakse, et omand läheb ostjale üle ostuhinna täieliku tasumisega (omandireservatsioon).
(2) Omandireservatsioonile tuginedes võib müüja asja ostjalt üksnes siis välja nõuda, kui müüja on lepingust taganenud. Kui müüja nõue, mille tagamiseks omandireservatsioon kokku lepiti, on aegunud, võib müüja asja ostjalt välja nõuda vastavalt omandi kaitse sätetele.
§ 234. Energiamüügilepingu pikenemine ja lõppemine
(1) Tähtajaline elektri- ja soojusenergiaga ühendusvõrgu kaudu varustamise leping loetakse pikenenuks samaks tähtajaks ja samadel tingimustel, kui vähemalt üks kuu enne lepingu kehtivusaja lõppu ei teata kumbki lepingupool teisele oma teistsugusest tahtest.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka gaasi, nafta, vee või muu samasugusega ühendusvõrgu kaudu varustamise lepingule, mis on sõlmitud tähtajalisena.
(3) Tarbijast ostja võib käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud lepingu sõltumata sellest, kas leping on tähtajaline või tähtajatu, üles öelda, teatades ülesütlemisest ette vähemalt üks kuu. Sellest tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
§ 235. Proovimüük
(1) Proovimüük on asja müük tingimusliku müügilepingu alusel, mille puhul asi antakse ostja kasutusse.
(2) Proovimüügi leping sõlmitakse ostja poolt heakskiitmise edasilükkava või heaks kiitmata jätmise äramuutva tingimusega. Eeldatakse, et proovimüügi puhul on müügileping sõlmitud edasilükkava tingimusega.
(3) Edasilükkava tingimusega proovimüügi lepingu puhul kannab asja juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot kuni ostja heakskiiduni müüja. Äramuutva tingimusega proovimüügi lepingu puhul kannab juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot kuni lepingu heaks kiitmata jätmiseni ostja.
§ 236. Sätete rikkumise keelamine
Tarbijalemüügi puhul võib seaduses sätestatud isik või asutus seaduses sätestatud korras nõuda käesolevas jaos ja käesoleva seaduse üldosas müügilepingu kohta sätestatut rikkunud müüjalt rikkumise lõpetamist ja rikkumisest hoidumist.
§ 237. Sätete kohustuslikkus tarbijalemüügi puhul
(1) Tarbijalemüügi puhul on ostja kahjuks käesolevas jaos ja käesoleva seaduse üldosas lepingu rikkumise puhuks kasutatavate õiguskaitsevahendite kohta sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine.
(2) Kui leping sõlmiti Eestis toimunud avaliku pakkumise, reklaami või muu sarnase majandustegevuse tulemusena, kohaldatakse Eestis või Euroopa Liidu liikmesriigis elukohta omava ostjaga sõlmitud tarbijalemüügi lepingule käesolevas jaos sätestatut sõltumata sellest, millise riigi õigust lepingule kohaldatakse.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
2. jagu
Tagasiostuõigusega müük
§ 238. Tagasiostuõigusega müük
(1) Lepingupooled võivad müügilepinguga või hiljem kokku leppida, et müüjal on asja tagasiostuõigus (tagasiostuõigusega müügileping).
(2) Tagasiostuõigusega müügilepingu puhul loetakse asi müüja poolt tagasi ostetuks müüja poolt avalduse tegemisega ostjale.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud avaldus peab olema samas vormis nagu müügileping. Kirjaliku müügilepingu puhul piisab ka notariaalselt tõestatud või notariaalselt kinnitatud avalduse tegemisest.
(4) Tagasiostu puhul eeldatakse, et tagasiostuhinnaks on hind, millega ese müüdi.
§ 239. Tagasiostuõiguse teostamise tähtaeg
Tagasiostuõigust võib teostada kinnisasjade puhul kümne aasta, muude asjade puhul aga kolme aasta jooksul tagasiostuõiguse tingimuse kokkuleppimisest.
§ 240. Ostja vastutus
(1) Kui ostetud asi on enne tagasiostuõiguse teostamist hävinud või halvenenud või kui seda ei saa muul põhjusel üle anda ostjast tuleneva asjaolu tõttu või kui ostja on asja oluliselt muutnud, peab ostja müüjale hüvitama sellest tuleneva kahju. Kui asi on halvenenud asjaolu tõttu, mille eest ostja ei vastuta, või kui asja on ebaoluliselt muudetud, ei või müüja nõuda sellest tekkinud kahju hüvitamist ega alandada ostuhinda.
(2) Kui ostja on enne müüja poolt tagasiostuõiguse teostamist ostetud asja käsutanud või kui asja on käsutatud sundtäitmisel või pankrotimenetluses, on ostja kohustatud käsutamisest tekkinud kolmandate isikute õigused kõrvaldama.
§ 241. Kulutuste hüvitamine
Ostja võib nõuda müüjalt tema poolt ostetud asjale enne tagasiostu tehtud kulutuste hüvitamist ulatuses, mille võrra asja väärtus on kulutuste tulemusena suurenenud.
§ 242. Tagasiost asja tagasiostuaegse väärtusega
Kui asja tagasiostuhinnaks on poolte kokkuleppe kohaselt asja väärtus tagasiostu ajal, ei kohaldata käesoleva seaduse §-des 240 ja 241 sätestatut.
§ 243. Mitu tagasiostuks õigustatud isikut
Kui tagasiostuõigus kuulub mitmele isikule ühiselt, võivad need isikud kasutada tagasiostuõigust üksnes ühiselt täies ulatuses. Kui tagasiostuõigus on ühe õigustatud isiku jaoks lõppenud või kui üks neist loobub oma õiguse kasutamisest, on ülejäänutel õigus kasutada tagasiostuõigust ühiselt täies ulatuses.
3. jagu
Ostueesõigusega müük
§ 244. Ostueesõiguse mõiste ja teostamine
(1) Ostueesõigus on õigus, mille teostamise korral loetakse ostueesõigust omava isiku ja müüja vahel sõlmituks müügileping samadel tingimustel, milles müüja ostjaga kokku leppis. Ostueesõiguse teostamine ei muuda kehtetuks ostjaga sõlmitud müügilepingut ega sellest tulenevaid kohustusi.
(2) Ostueesõigus tekib seaduse alusel või tehinguga.
(21) Tehingu alusel tekkinud ostueesõigus kehtib müügilepingu suhtes, mille sõlmib müüjana isik, kellega ostueesõiguse seadmine kokku lepiti. Seaduse alusel tekkinud ostueesõigust võib teostada eseme igakordse müümise korral.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(3) Asja suhtes ostueesõigust omav isik võib ostueesõigust teostada, kui müüja on sõlminud ostjaga müügilepingu. Ostueesõigust saab teostada ka muu tasulise võõrandamise korral.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(4) Ostueesõiguse teostamine toimub ostueesõigust omava isiku avalduse tegemisega müüjale.
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 4 nimetatud avaldus peab olema samas vormis nagu müügileping. Kirjaliku müügilepingu puhul piisab ka notariaalselt tõestatud või kinnitatud avalduse tegemisest.
(6) Eseme käsutamine, mille suhtes kehtib seaduse alusel tekkinud ostueesõigus, on tühine, kui käsutustehing tehakse pärast ostueesõiguse teostamise õiguse tekkimist ning see kahjustab või piirab ostueesõiguse teostamist. Käesolevas lõikes sätestatut ei kohaldata seaduse alusel tekkinud kinnisasja või selle osa ostueesõigusele.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
§ 245. Tühine tingimus
Ostueesõigust omava isiku suhtes on tühine müüja ja ostja kokkulepe, mille kohaselt:
1) müügileping kehtib üksnes siis, kui ostueesõigust ei teostata;
2) müüjale on jäetud ostueesõiguse teostamise juhuks lepingust taganemise õigus.
§ 246. Kõrvalkohustused
(1) Kui ostjal on lepingust tulenev kõrvalkohustus, mida ostueesõigust omav isik ei ole võimeline täitma, peab ostueesõigust omav isik kõrvalkohustuse täitmise asemel tasuma selle hariliku väärtuse.
(2) Kui ostjal on lepingust tulenev kõrvalkohustus, mis ei ole rahaliselt hinnatav ja mida ostueesõigust omav isik ei ole võimeline täitma, ei saa ostueesõigust teostada. Kõrvalkohustus ei takista ostueesõiguse teostamist ja ostueesõigust omav isik ei pea kõrvalkohustust täitma, kui võib eeldada, et müüja ja ostja ei oleks kõrvalkohustuses kokku leppinud, kui ostueesõigust ei oleks olnud.
§ 247. Ostueesõiguse teostamine mitmele asjale
Kui ostja ostis asja, mille suhtes kehtib ostueesõigus, koos teiste asjadega ühise hinna eest, peab ostueesõigust omav isik tasuma asjale vastava võrdelise osa ühisest hinnast. Müüja võib nõuda, et ostueesõigust omav isik ostaks ka teised asjad, mida ei saa müüja jaoks kahjuliku tagajärjeta eraldada asjast, mille suhtes kehtib ostueesõigus.
§ 248. Ostuhinna ajatamine
(1) Kui ostja ei pea müügilepingu kohaselt ostuhinda tasuma lepingu sõlmimisel, on ostueesõigust omaval isikul sama õigus üksnes juhul, kui ta annab ajatatava summa eest tagatise.
(2) Kui ostueesõigusega müügilepingu esemeks on kinnisasi või avalikku registrisse kantud vallasasi või õigus ja ostja ei pea ostuhinda tasuma lepingu sõlmimisel, ei pea ostueesõigust omav isik tagatist andma niivõrd, kuivõrd ajatatud ostuhinna tasumise tagamiseks on kokku lepitud pandi seadmine müügilepingu esemele või üle võetud kohustus, mille tagamiseks on müügilepingu esemele seatud pant.
§ 249. Müügist teatamine ostueesõigust omavale isikule
(1) Müüja peab ostueesõigust omavale isikule viivitamata teatama ostjaga sõlmitud müügilepingust ja selle sisust.
(2) Kui müügileping on sõlmitud kirjalikus vormis, peab müüja ostueesõigust omava isiku nõudmisel esitama talle lepingu.
(3) Müüja teatamiskohustus loetakse täidetuks ka siis, kui lepingust ja selle sisust teatab või lepingu esitab ostueesõigust omavale isikule ostja.
§ 250. Ostueesõiguse teostamise tähtaeg
Ostueesõigust võib teostada kahe nädala jooksul pärast käesoleva seaduse §-s 249 nimetatud teate saamist, kinnisasjade puhul kahe kuu jooksul pärast käesoleva seaduse §-s 249 nimetatud teate saamist, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teistsugust tähtaega.
§ 251. Ostueesõiguse teostamise piirangud
(1) Ostueesõigust ei saa teostada, kui asi müüakse sundtäitmisel või pankrotimenetluses, samuti kui asi sundvõõrandatakse.
(2) Ostueesõigust ei saa kasutada asja müümisel müüja alanejale või ülenejale sugulasele või abikaasale.
§ 252. Ostueesõiguse teostamine mitme isiku poolt
(1) Kui ostueesõigus kuulub mitmele isikule ühiselt, võivad need isikud seda teostada üksnes ühiselt täies ulatuses. Kui ostueesõigus on ühe õigustatud isiku jaoks lõppenud või kui üks õigustatud isikutest loobub oma õiguse teostamisest, on ülejäänutel õigus teostada ostueesõigust ühiselt täies ulatuses.
(2) Kui ostueesõigus kuulub mitmele isikule eraldi ja nad soovivad seda teostada, heidetakse nende vahel liisku, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti.
(3) Seaduse alusel omandatud ostueesõigust eelistatakse tehinguga seatud ostueesõigusele.
§ 253. Ostueesõiguse üleandmatus
(1) Ostueesõigus ei ole üleantav.
(2) Tähtajaline ostueesõigus läheb üle ostueesõigust omava isiku pärijatele.
12. peatükk
VAHETUSLEPING
§ 254. Vahetuslepingu mõiste
(1) Vahetuslepinguga kohustuvad lepingupooled vastastikku teineteisele üle andma eseme ja tegema võimalikuks eseme omandi või muu esemele käsutusõigust andva õiguse ülemineku.
(2) Vahetuslepingule kohaldatakse vastavalt müügilepingu kohta sätestatut. Kumbagi lepingupoolt vaadeldakse tema poolt üleandmisele kuuluva eseme suhtes müüjana ja talle üleandmisele kuuluva eseme suhtes ostjana.
§ 255. Vahetatavate esemete hind
Eeldatakse, et vahetamisele kuuluvate esemete hind on võrdne.
13. peatükk
FAKTOORINGULEPING
§ 256. Faktooringulepingu mõiste
Faktooringulepinguga kohustub üks isik (faktooringu klient) loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub:
1) tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või
2) andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist, ja nõude sisse nõudma.
§ 257. Nõude loovutamisest teatamine
Faktooringu klient on kohustatud teatama faktooringuvõlgnikule nõude loovutamisest.
§ 258. Lepingu rikkumine
(1) Kui faktooringu klient rikub faktooringu kliendi ja faktooringuvõlgniku vahel sõlmitud müügi- või teenuse osutamise lepingut, millest tulenev rahaline nõue oli loovutatud faktoorile, ei või faktooringuvõlgnik nõuda faktoorile nõude alusel makstud raha tagastamist, kui faktooringuvõlgnik võib nõuda raha tagastamist kliendilt.
(2) Faktooringuvõlgnik võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kliendipoolse lepingu rikkumise puhul siiski nõuda faktoorilt raha tagastamist, mis nõude alusel faktoorile oli makstud, ulatuses, milles faktoor:
1) ei täitnud kohustust selle nõude osas faktooringu kliendile makse tegemiseks;
2) tegi makse faktooringu kliendile ajal, mil ta teadis või pidi teadma, et faktooringu klient on rikkunud müügi- või teenuse osutamise lepingut.
14. peatükk
KINKELEPING
§ 259. Kinkelepingu mõiste
(1) Kinkelepinguga kohustab üks isik (kinkija) tasuta teisele isikule (kingisaaja) üle andma talle kuuluva eseme ja tegema võimalikuks omandi ülemineku kingisaajale või tasuta varalisest õigusest kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama.
(2) Kinkeks ei loeta teise isiku kasuks:
1) vara omandamisest hoidumist;
2) õigusest loobumist, mida isik ei ole veel omandanud;
3) pärandist või annakust loobumist.
§ 260. Kinkeleping sündimata lapse kasuks
Kinkelepingu võib sõlmida veel sündimata, kuid eostatud lapse kasuks või kinke tegemise ajal elava kindlaksmääratud isiku tulevase lapse kasuks, isegi kui see ei ole veel eostatud. Sel juhul otsustab kinke vastuvõtmise tulevase lapse vanem või eestkostja.
§ 261. Kinkelepingu vorm
(1) Kinkija avaldus endale kinkelepingust tulenevate kohustuste võtmiseks peab olema tehtud kirjalikult, kui seadusest ei tulene teisiti.
(2) Kinkelepingust tuleneva kohustuse täitmisega loetakse kinkeleping kehtivaks ka juhul, kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud vorminõuet ei ole järgitud.
§ 262. Kinge surma puhuks
Kui kinkeleping on sõlmitud kinkija surma puhuks, kohaldatakse sellele pärimisseaduses (RT I 1996, 38, 752; 1999, 10, 155; 88, 807; 2001, 56, 336) testamentaarse annaku või testamendi kohta sätestatut. Kui selline kinkelepingust tulenev kohustus täidetakse siiski kinkija eluajal, kohaldatakse sellele kinkelepingu kohta sätestatut.
§ 263. Kinkija üleandmiskohustus
Kinkija peab andma kingisaajale üle kingitud eseme või tegema võimalikuks kingisaajale selle valduse saamise muul viisil ning kõrvaldama kõik takistused eseme valdamiseks.
§ 264. Kinkija vastutus lepingu rikkumise eest
(1) Kingitud eseme lepingutingimustele vastavuse hindamisel lähtutakse vastavalt käesoleva seaduse §-des 217 ja 218 sätestatust.
(2) Kui kingitud ese ei vasta lepingutingimustele, vastutab kinkija üksnes juhul, kui ta tahtlikult või raske hooletuse tõttu kingitud eseme lepingutingimustele mittevastavusest kingisaajale ei teatanud või kui ta on vastutuseks kohustunud.
(3) Kui kinkija lubas üle anda üksnes liigitunnustega piiritletud asja, mille ta pidi esmalt omandama, ja kui üleantud asi ei vastanud lepingutingimustele, võib kingisaaja nõuda puudusega asja asemel lepingutingimustele vastava asja üleandmist, kui asja puudus oli kinkijale asja omandamise ajal teada või pidi teada olema. Kui kinkija ei teatanud asja puudusest tahtlikult, võib kingisaaja nõuda lepingutingimustele vastava asja üleandmise asemel kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud kingisaaja nõuetele kohaldatakse sätteid müüja vastutuse kohta müüdud asja lepingutingimustele mittevastavuse eest.
(5) Kinkija ei pea kinke üleandmisega viivitamise korral maksma viivist ega välja andma kingitud esemest saadud kasu.
§ 265. Koormised ja kohustused kingisaajale
(1) Kinkelepingus võib kingisaajale ette näha koormisi või kohustusi.
(2) Kui koormise või kohustuse täitmine on avalikes huvides, võib pärast kinkija surma nõuda selle täitmist ka pädev riigi- või omavalitsusasutus.
(3) Kui koormis on määratud mitme isiku kasuks nende osade suurust kindlaks määramata ning üks neist isikutest sureb, suureneb tema osa arvel teiste isikute osa.
(4) Kui kinke väärtus kinke lepingutingimustele mittevastavuse tõttu ei kata koormise täitmiseks vajalikke kulutusi, võib kingisaaja keelduda kinke väärtust ületavas osas koormise täitmisest, kuni kinke väärtust ületavad kulutused talle hüvitatakse. Kui kingisaaja koormise siiski täidab, võib ta nõuda, et kinkija hüvitaks talle koormise täitmisel tehtud kulutused, mis ületavad kinke väärtust.
§ 266. Kinkelepingu lõppemise erisused
(1) Kinkija poolt veel täitmata kinkeleping lõpeb kinkija vastu algatatud täitemenetluse peatamisega vara puudumise tõttu või kinkija pankroti väljakuulutamisega.
(2) Kui kinkelepinguga on ette nähtud perioodilistes maksetes seisneva toetuse maksmine füüsilisest isikust kingisaajale, lõpeb leping füüsilisest isikust kinkija või kingisaaja surma või juriidilisest isikust kinkija lõppemisega.
§ 267. Kinkelepingust taganemine enne selle täitmist
Kinkija võib enne kingitud eseme kingisaajale üleandmist lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda, kui:
1) kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust;
2) kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast mõistlikult ülal pidama, välja arvatud juhul, kui kinkija on ennast sellesse olukorda asetanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kingisaaja maksab ülalpidamiseks vajaliku raha;
3) kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse;
4) kinkijale on pärast lepingu sõlmimist tekkinud uusi või oluliselt suuremaid ülalpidamiskohustusi;
5) kingisaaja sureb.
§ 268. Kinkelepingust taganemine pärast täitmist
(1) Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda käesoleva seaduse § 267 punktides 1–3 ettenähtud juhtudel.
(2) Kui kinkija taganeb kinkelepingust käesoleva seaduse § 267 punktis 2 sätestatud alusel, ei loeta lepingut lõppenuks, kui kingisaaja tasub ülalpeetava ülalpidamiseks vajaliku summa alates kingitud eseme üleandmisest kuni kinkija surmani käesoleva seaduse §-s 571 sätestatud korras.
§ 269. Kahju hüvitamise piirang
Käesoleva seaduse §-des 267 ja 268 nimetatud juhtudel ei ole kingisaajal õigust nõuda talle lepingust taganemisega tekitatud kahju hüvitamist.
§ 270. Taganemise piirangud
(1) Kinkija võib kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Kui kinkeleping on täidetud, ei või kinkija lepingust taganeda pärast kingisaaja surma.
(2) Kui kinkija sureb enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja möödumist, lähevad lõikes 1 nimetatud õigused tähtaja ülejäänud ulatuses üle tema pärijatele. Pärijad võivad kinkelepingust taganeda käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul üksnes juhul, kui kingisaaja põhjustas kinkija surma tahtlikult ja õigusvastaselt või takistas teda lepingust taganemast.
(3) Kinkija ei või taganeda kõlbelise kohustuse täitmiseks sõlmitud kinkelepingust.
3. osa
KASUTUSLEPINGUD
15. peatükk
ÜÜRILEPING
1. jagu
Üldsätted
§ 271. Üürilepingu mõiste
Üürilepinguga kohustub üks isik (üürileandja) andma teisele isikule (üürnikule) kasutamiseks asja ja üürnik kohustub maksma üürileandjale selle eest tasu (üüri).
§ 272. Sätete kohaldamine elu- ja äriruumide üürimisel
(1) Eluruum on elamu või korter, mis on kasutatav alaliseks elamiseks. Äriruum on majandus- või kutsetegevuses kasutatav ruum.
(2) Kinnisasja üürimise kohta sätestatut kohaldatakse ka elu- ja äriruumide üürimisele, kui seadusest ei tulene teisiti.
(3) Elu- ja äriruumide üürilepingu kohta sätestatut kohaldatakse ka asjade üürimisele, mille üürileandja annab koos ruumidega üürniku kasutusse.
(4) Elu- ja äriruumide üürimise kohta sätestatut ei kohaldata:
1) majutusettevõtte ruumide ning puhkamiseks mõeldud ruumide üürilepingutele tähtajaga mitte üle kolme kuu, samuti muude ruumide ajutiseks kasutamiseks sõlmitud üürilepingutele;
2) üürilepingutele, mille eesmärk on ruumide allkasutusse andmine tulunduslikul eesmärgil;
3) üürilepingutele, mille esemeks on eluruum, mis on osa üürileandja enda poolt kasutatavatest eluruumidest, mille üürileandja on suuremas osas sisustanud;
4) üürilepingutele, mille esemeks on eluruum, mille riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik on oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks andnud üürile eluruumi hädasti vajavatele isikutele või haridust omandavatele isikutele, kui üürnikule teatati lepingu sõlmimisel ruumi sihtotstarbest.
§ 273. Eluruumi üürilepinguga seotud kokkuleppe tühisus
Tühine on kokkulepe, mis seab eluruumi üürilepingu sõlmimise või jätkamise sõltuvusse üürniku kohustusest üürileandja või kolmanda isiku suhtes, kui see kohustus ei ole otseselt seotud üüritud eluruumi kasutamisega.
§ 274. Eluruumi üürilepingu vormi mõju lepingu tähtajale
Kui eluruumi üürilepingut tähtajaga üle ühe aasta ei ole sõlmitud kirjalikus vormis, loetakse leping sõlmituks tähtajatult, kuid sellist lepingut ei või üles öelda selliselt, et leping lõpeks varem kui ühe aasta möödumisel eluruumi üürnikule üleandmisest.
§ 275. Sätete kohustuslikkus
Eluruumi üürilepingus lepingupoolte õiguste ja kohustuste ning vastutuse osas seadusega sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
2. jagu
Lepingupoolte õigused ja kohustused
§ 276. Lepingupoolte üldised kohustused
(1) Üürileandja on kohustatud asja üürnikule üle andma kokkulepitud ajaks koos päraldistega lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis ja tagama asja hoidmise selles seisundis lepingu kehtivuse ajal.
(2) Üürnik peab asja kasutama hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele, millest üürileandmisel lähtuti.
(3) Elu- või äriruumi üürnik peab arvestama majaelanike ja naabrite huvidega.
§ 277. Üüritud asja mitteõigeaegne üleandmine ja lepingutingimustele mittevastava asja üleandmine
(1) Kui üürileandja ei anna asja üle kokkulepitud ajal või annab üle asja, mille puudused välistavad asja sihtotstarbelise kasutamise võimaluse või piiravad seda olulisel määral, võib üürnik lepingust taganeda.
(2) Kui üürnik asja üleandmisel teadis või pidi teadma, et asi ei vasta lepingutingimustele, kuid võttis sellele vaatamata asja vastu, kaotab ta lepingust taganemise õiguse ning võib käesoleva seaduse §-s 278 sätestatud õigusi teostada üksnes juhul, kui ta asja vastuvõtmisel endale sellise õiguse jättis.
§ 278. Üüritud asjal tekkiv puudus ja asja kasutamise takistus
Kui üüritud asjal tekib lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea oma kulul kõrvaldama, või kui asja lepingujärgne kasutamine on takistatud, võib üürnik:
1) nõuda üürileandjalt puuduse või takistuse kõrvaldamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 279 sätestatule;
2) nõuda üürileandjalt kolmanda isikuga õigusliku vaidluse ülevõtmist;
3) nõuda üürileandjalt kahju hüvitamist;
4) alandada üüri vastavalt käesoleva seaduse §-s 296 sätestatule;
5) hoiustada üüri vastavalt käesoleva seaduse §-s 298 sätestatule.
§ 279. Puuduse või takistuse kõrvaldamine
(1) Kui üürileandja käesoleva seaduse §-s 278 nimetatud puudusest või takistusest teab või peab sellest teadma, kuid ei kõrvalda puudust või takistust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta puudusest või takistusest teada sai või teada saama pidi, võib üürnik lepingu etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, kui puudus või takistus välistab asja sihtotstarbelise kasutamise või piirab seda olulisel määral.
(2) Üürnikul ei ole õigust nõuda puuduse kõrvaldamist, kui üürileandja asendab puudusega asja mõistliku aja jooksul puudusteta asjaga.
(3) Üürnik võib puuduse või takistuse ise kõrvaldada ja nõuda selleks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist, kui üürileandja on puuduse või takistuse kõrvaldamisega viivituses või kui asja puudus või takistus piirab asja sihtotstarbelise kasutamise võimalust üksnes ebaolulisel määral.
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 3 sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
§ 280. Pisipuuduse kõrvaldamine
Üürnik peab oma kulul kõrvaldama üüritud asja puuduse, mida saab kõrvaldada asja harilikuks säilitamiseks vajaliku väikese koristamise või hooldamisega.
§ 281. Üürniku õiguste piiramise lubamatus
Kokkulepe üürniku õiguste välistamise või piiramise kohta seoses üüritud asja lepingutingimustele mittevastavusega on tühine, kui üürileandja teadis või pidi teadma lepingu sõlmimisel, et asi ei vasta lepingutingimustele, ja ei teatanud sellest üürnikule.
§ 282. Üürniku teatamiskohustus
(1) Üürnik peab üürileandjale viivitamata teatama:
1) asja lepingutingimustele mittevastavusest, kui üürnik ise ei pea seda kõrvaldama;
2) ohust asjale, kui ohu tõrjumiseks tuleb abinõud tarvitusele võtta;
3) üürnikule teatavaks saanud kolmanda isiku õigusest asjale.
(2) Kui üürnik rikub käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustust, peab ta hüvitama üürileandjale kohustuse rikkumisega tekitatud kahju.
(3) Kui üürileandja ei saanud üüritud asja puudust või takistust asja kasutamisel kõrvaldada seetõttu, et üürnik rikkus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kohustust, ei või üürnik kasutada üürileandja suhtes käesoleva seaduse §-s 278 sätestatud õigusi, samuti öelda käesoleva seaduse § 314 lõikes 1 sätestatud juhul üürileping erakorraliselt üles üürileandjale üüritud asja kasutamise taasvõimaldamiseks mõistlikku tähtaega andmata.
§ 283. Üürniku talumiskohustus
(1) Üürnik peab taluma asja suhtes tehtavaid töid ja muid mõjutusi, mis on vajalikud asja säilitamiseks, puuduste kõrvaldamiseks, kahju ärahoidmiseks või selle tagajärgede kõrvaldamiseks. Asja suhtes tehtavate tööde ja muude mõjutuste talumise kohustus ei välista ega piira üürniku õigust tööde või muude mõjutuste tõttu alandada üüri ega nõuda kahju hüvitamist.
(2) Üürnik peab lubama üürileandjal asja üle vaadata, kui see on vajalik asja säilitamiseks, võõrandamiseks või üürimiseks teisele isikule.
(3) Üürileandja peab üürnikule õigeaegselt teatama tehtavatest töödest ja asja ülevaatamisest ning arvestama tööde tegemisel üürniku huve.
§ 284. Üürileandja poolt asjale tehtavad parendused ja muudatused
(1) Üürileandja võib teha asjale parendusi ja muudatusi ning üürnik peab taluma parenduste ja muudatustega seotud töid ning muid mõjutusi, kui tööd ja mõjutused ei ole üürnikule ebamõistlikult koormavad.
(2) Üürileandja peab vähemalt kaks kuud enne parenduste või muudatuste tegemise alustamist teatama üürnikule kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis parenduste ja muudatuste tegemiseks kavandatavate abinõude liigist, ulatusest, algusest ja eeldatavast kestusest, samuti nendest tuleneda võivast üüri suurenemisest.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(3) Üürnik võib lepingu käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teate saamisel 14 päeva jooksul üles öelda, teatades ülesütlemisest ette vähemalt 30 päeva. Kui üürnik ütles lepingu üles, ei tohi parenduste või muudatuste tegemisega alustada enne lepingu lõppemist.
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatut ei kohaldata, kui tehtavad parendused ja muudatused ei ole olulised ega too kaasa üüri tõstmist.
(5) Üürileandja peab parenduste ja muudatuste tegemisel arvestama üürniku huve. Üürniku huvide arvestamine ei välista ega piira üürniku õigust üüri alandada ja nõuda kahju hüvitamist. Kulutused, mis üürnik parenduste ja muudatuste tegemise tõttu peab tegema, peab üürileandja mõistlikus ulatuses hüvitama ning üürniku nõudmisel talle ette maksma.
§ 285. Üürniku poolt asjale tehtavad parendused ja muudatused
(1) Üürnik võib üüritud asjale teha parendusi ja muudatusi üksnes üürileandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud nõusolekul. Üürileandja ei või keelduda nõusoleku andmisest, kui parenduste ja muudatuste tegemine on vajalik asja kasutamiseks või asja mõistlikuks majandamiseks.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(2) Kui üürileandja on parenduste ja muudatustega nõustunud, võib ta endise olukorra taastamist nõuda üksnes juhul, kui selles on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku lepitud.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(3) Üürnik võib üürilepingu lõppemisel ära võtta asjale tehtud parenduse või muudatuse, kui see on võimalik asja kahjustamata. Üürnikul ei ole õigust parendust või muudatust ära võtta, kui üürileandja tasub talle selle eest mõistliku hüvitise, välja arvatud juhul, kui üürnikul on parenduse või muudatuse äravõtmiseks õigustatud huvi.
§ 286. Kulutuste hüvitamine üürnikule
(1) Kui üürilepingu lõppemisel ilmneb, et asja väärtus on üürileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu oluliselt suurenenud, võib üürnik nõuda selle eest mõistlikku hüvitist.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(2) Muude kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamist võib üürnik nõuda üürileandjalt vastavalt käsundita asjaajamise kohta sätestatule.
§ 287. Leppetrahvi kokkuleppe keeld eluruumi üürimisel
Kokkulepe, millega eluruumi üürnikku kohustatakse lepingu rikkumise korral tasuma leppetrahvi, on tühine.
§ 288. Asja allkasutusse andmine
(1) Üürnik võib üürileandja nõusolekul anda asja kasutamise osaliselt või täielikult edasi kolmandale isikule (allkasutus), eelkõige anda asja allüürile.
(2) Üürileandja võib keelduda asja allkasutusse andmiseks nõusolekut andmast üksnes juhul, kui tal on selleks mõjuv põhjus, eelkõige kui:
1) üürnik ei avalda üürileandjale allkasutusse andmise tingimusi;
2) üürileandjale tekiks allkasutusse andmisega oluline kahju;
3) üüritud ruumi koormataks allkasutusse andmisega ebamõistlikult;
4) kui üürileandjal on selleks allkasutaja isikust tulenev mõjuv põhjus.
(3) Kui üürileandja keeldub asja allkasutusse andmiseks nõusolekut andmast mõjuva põhjuseta, võib üürnik lepingu käesoleva seaduse §-s 312 sätestatud tähtaega arvestades üles öelda.
(4) Kui asja allkasutusse andmist võib eeldada üksnes üüri mõistliku tõstmise korral, võib üürileandja seada nõusoleku andmise sõltuvusse üürniku nõusolekust üüri tõstmisega.
(5) Kui üürnik annab kasutuse üle allkasutajale, vastutab ta allkasutaja tegevuse eest nagu enda tegevuse eest.
(6) Allkasutaja ei või kasutada asja pärast üürilepingu lõppemist ega teisiti, kui see on lubatud üürnikule. Üürileandja võib seda allkasutajalt vahetult nõuda.
§ 289. Eluruumi üürniku perekonnaliikmete majutamine
Eluruumi üürnikul on õigus üürileandja nõusolekuta majutada üüritud eluruumi oma abikaasat, alaealisi lapsi ja töövõimetuid vanemaid, kui üürilepingus ei ole kokku lepitud, et üürnik võib seda teha üksnes üürileandja nõusolekul.
§ 290. Üürilepingu üleandmine
(1) Üürnik võib üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused üürileandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud nõusolekul kolmandale isikule üle anda.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(2) Esialgne üürnik vastutab üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmise korral üürileandja ees lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt isikuga, kellele üürniku õigused ja kohustused üle anti. Esialgse üürniku vastutus lõpeb ajast, mil üürileandja võis üürilepingu esmakordselt üles öelda, või ajast, mil üürileping lõpeb, kuid siiski mitte hiljem kui kahe aasta möödumisel pärast õiguste ja kohustuste üleandmist.
§ 291. Üürilepingu üleminek üüritud kinnisasja omaniku vahetumisel
(1) Kui üürileandja võõrandab kinnisasja pärast kinnisasja üürniku valdusse andmist või kui üüritud asja omanik vahetub pärast asja üürniku valdusse andmist asja võõrandamise korral sundtäitmisel või pankrotimenetluses, lähevad üürilepingust tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle asja omandajale.
(2) Hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmisel üüritud asjale pärast asja üürniku valdusse andmist lähevad üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused asja omanikult üle piiratud asjaõiguse omajale.
(3) Reaalservituudi ja isikliku kasutusõiguse seadmisel asjale lähevad üürileandja õigused ja kohustused üle reaalservituudi või isikliku kasutusõiguse järgi õigustatud isikule, kui servituudi teostamine kitsendab üürniku üürilepingust tulenevaid õigusi.
(4) Kui uus üürileandja rikub üürilepingust tulenevat kohustust, vastutab eelmine üürileandja kolme aasta jooksul, alates üürileandja õiguste ja kohustuste üleminekust, kohustuse rikkumisega üürnikule tekitatud kahju eest nagu käendaja.
3. jagu
Üür ja kõrvalkulud
§ 292. Kõrvalkulud
(1) Lisaks üüri maksmisele peab üürnik kandma muid üüritud asjaga seotud kulusid (kõrvalkulud) üksnes juhul, kui selles on kokku lepitud. Kõrvalkuludeks on tasu üürileandja või kolmanda isiku teenuste ja tegude eest, mis on seotud asja kasutamisega.
(2) Üürileandja peab üürniku nõudmisel võimaldama tal tutvuda kõrvalkulusid tõendavate dokumentidega.
§ 293. Maksud ja koormised
Üürileandja kannab asjaga seotud maksud ja koormised, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
§ 294. Maksetähtpäev
Kui üür on arvestatud teatud ajavahemike järgi, tuleb üüri ja kõrvalkulusid maksta pärast iga vastava ajavahemiku möödumist, kui lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kui üüri ei arvestata ajavahemike järgi, peab üürnik maksma üüri ja kõrvalkulud lepingu lõppemisel.
§ 295. Eelmise üüri avaldamise kohustus
Üürnik võib lepingu sõlmimisel nõuda üürileandjalt talle eelmise üürilepingu järgse üüri suuruse teatavaks tegemist.
§ 296. Üüri maksmisest keeldumine ja üüri alandamine
(1) Üürnik ei pea maksma üüri ega kandma kõrvalkulusid ajavahemiku eest, mil üürnik ei saanud asja sihtotstarbeliselt kasutada käesoleva seaduse §-s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu või seetõttu, et üürileandja ei andnud asja tema kasutusse.
(2) Kui asja sihtotstarbele vastava kasutamise võimalus on käesoleva seaduse §-s 278 nimetatud puuduse või takistuse tõttu üksnes vähenenud, võib üürnik alandada üüri puudusele vastaval määral puudusest teada saamisest kuni puuduse kõrvaldamiseni kestnud ajavahemiku eest.
(3) Üürnik peab üüri maksma ka aja eest, mil ta ei saanud asja kasutada temast oleneval põhjusel, eelkõige oma äraoleku tõttu, kuid ta võib üürist maha arvestada üürileandja poolt kokkuhoitu ja asja teistsuguse kasutamisega saadud kasu väärtuse.
§ 297. Tasaarvestusest ja täitmisest keeldumisest teatamine
(1) Elu- või äriruumi üürnik võib talle kuuluva nõude tasaarvestada üürileandja üürinõudega või seaduses sätestatud alusel keelduda üüri maksmisest, kui ta on sellest kavatsusest teatanud üürileandjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt üks kuu enne üüri maksetähtpäeva saabumist.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
§ 298. Üüri hoiustamine
(1) Kui elu- või äriruumi üürnik nõuab üürileandjalt käesoleva seaduse §-s 278 nimetatud puuduse või takistuse kõrvaldamist, võib ta määrata üürileandjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selleks tähtaja ning hoiatada, et puuduse või takistuse kõrvaldamata jätmise korral hoiustab ta tähtaja möödumisel sissenõutavaks muutuva üüri vastavalt käesoleva seaduse §-s 120 sätestatule. Hoiustamisest peab üürnik üürileandjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatama.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(2) Üürileandja võib nõuda hoiustatud summa väljaandmist, kui üürnik ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõuet üürileandja vastu esitanud üürikomisjonile või kohtule 30 päeva jooksul alates ajast, mil esimesena hoiustatud üür muutus sissenõutavaks.
§ 299. Üüri tõstmine tähtajatu üürilepingu puhul
(1) Eeldatakse, et üürileandja võib tähtajatu üürilepingu korral tõsta üüri järgmiselt:
1) kinnisasja, laevakinnistusraamatusse kantud laeva ja Eesti õhusõidukite registrisse kantud õhusõiduki üürimise puhul iga kuue kuu möödumisel lepingu sõlmimisest;
2) möbleeritud tubade ja eraldi üüritud parkimisplatside, garaažikohtade ja muu taolise üürimise puhul iga kuu möödumisel lepingu sõlmimisest.
(2) Eluruumi üürileandja peab teatama üürnikule üüri tõstmisest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt 30 päeva enne üüri tõstmist ja seda põhjendama. Teates tuleb selgelt märkida:
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
1) üüri tõstmise ulatus ja üüri uus suurus;
2) mis ajast üür suureneb;
3) üüri tõstmise põhjendus ja arvestus;
4) üüri tõstmise vaidlustamise kord.
(3) Üüri tõstmine on tühine, kui üürileandja ei teata sellest käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud viisil ja vormis või hoiatab üürnikku, et üüri tõstmise vaidlustamise korral ütleb ta üürilepingu üles.
(4) Isegi kui üürilepinguga on kokku lepitud, et üürileandja võib lepingutingimusi, mis ei puuduta üüri suurust, ühepoolselt muuta, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut, kui üürileandja muudab ühepoolselt lepingutingimusi üürniku kahjuks, eelkõige vähendab oma seniseid üürnikule pakutavaid teenuseid või paneb üürniku kanda uusi kõrvalkulusid.
§ 300. Eluruumi üüri perioodilise suurenemise kokkulepe
Kokkulepe eluruumi üüri perioodilise suurenemise kohta kehtib üksnes juhul, kui:
1) üürileping on sõlmitud vähemalt kolmeaastase tähtajaga ja
2) üür tõuseb mitte rohkem kui kord aastas ja
3) üüri tõstmise ulatus või selle arvestamise alus on täpselt määratud.
§ 301. Eluruumi üüri ülemäärane suurus
(1) Eluruumi üür on ülemääraselt suur, kui eluruumi üürimisest saadakse ebamõistlikku kasu, välja arvatud juhul, kui tegemist on luksuskorteri või -majaga.
(2) Üüri suurus ei ole ülemäärane, kui see ei ole kõrgem samasuguse asukoha ja seisundiga eluruumi tavalisest üürist.
(3) Üüri tõstmine ei ole ülemäärane, kui üüri suuruse tõstmine põhineb eluruumile tehtavate kulutuste või üürileandja kohustuste suurenemisel või kui üüri tõstmine on vajalik mõistlike parenduste ja muudatuste tegemiseks, muu hulgas kui üüritava ruumi või hoone osa seisundit parandatakse selliselt, et ruum või hoone vastaks seisundile, millele selline ruum või hoone osa tavaliselt vastab.
§ 302. Eluruumi üüri suuruse vaidlustamine lepingu kehtivuse ajal
(1) Kui üürileandja saab üüriarvestuse aluse olulise muutumise, eelkõige kulude alanemise tõttu ülemäärast kasu, võib üürnik eluruumi üüri ülemäärase suuruse vaidlustada ja nõuda selle alandamist alates avalduse esitamisest üürikomisjonile või kohtule.
(2) Üürnik peab esitama üüri alandamise taotluse kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis üürileandjale, kes peab 30 päeva jooksul teatama üürnikule oma seisukoha taotluse suhtes.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(3) Kui üürileandja ei nõustu täielikult või osaliselt üüri alandamisega või ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud üürniku taotlusele ettenähtud tähtaja jooksul, võib üürnik 30 päeva jooksul vastamise tähtaja möödumisest pöörduda üüri alandamise nõudega üürikomisjoni või kohtusse.
§ 303. Eluruumi üüri tõstmise või suurenemise vaidlustamine
(1) Üürnik võib vaidlustada eluruumi üüri suuruse ülemäärase tõstmise käesoleva seaduse § 301 tähenduses 30 päeva jooksul selle talle teatavaks tegemisest.
(2) Isegi kui üürilepinguga on kokku lepitud, et üürileandja võib ühepoolselt muuta lepingutingimusi, mis ei puuduta üüri suurust, võib üürnik siiski käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul vaidlustada tema kahjuks üürileandja poolt ühepoolselt tehtud muudatuse, eelkõige oma seni üürnikule pakutavate teenuste vähendamise või üürnikule uute kõrvalkulude panemise.
§ 304. Üürinõue üüritud asja omaniku vahetumisel
(1) Üüritud asja omaniku vahetumisel võib omandaja nõuda üürnikult üüri maksmist omandi ülemineku kalendrikuule järgnevast kalendrikuust. Üür varasema aja eest tuleb maksta senisele üürileandjale.
(2) Kui üürileandja on enne omaniku vahetumist asja omandajale üleminevat üüri nõuet käsutanud, kehtib see omandaja suhtes üksnes niivõrd, kuivõrd omandaja nõude käsutamisest omandi üleminekul teadis.
(3) Kui üürnik on andnud kinnisasja üürileandjale oma kohustuste täitmiseks tagatise, läheb see tagatis kinnisasja võõrandamise korral üle kinnisasja omandajale.
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut kohaldatakse vastavalt ka üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste ülemineku korral, kui üüritud asja omandaja võõrandab asja edasi või kui asja koormatakse hoonestusõiguse või servituudiga.
4. jagu
Üürileandja tagatised
§ 305. Üürileandja pandiõigus
(1) Kinnisasja üürileandjal on üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. Pandiga on tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded.
(2) Pandiõigus ei ulatu asjadele, millele ei saa pöörata sissenõuet.
(3) Üürileandja pandiõigusele eelnevad kolmanda isiku õigused asjadele, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule, samuti üürniku valduses olevatele asjadele, mis on omanikult või eelmiselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil omaniku või eelmise valdaja tahte vastaselt valdusest välja läinud.
(4) Üürileandja pandiõigusele kohaldatakse asjaõigusseaduses (RT I 1993, 39, 590; 1999, 44, 509; 2001, 34, 185) vallaspandi kohta sätestatut, kui käesolevas jaos sätestatust ei tulene teisiti.
§ 306. Pandiõiguse lõppemine
(1) Üürileandja pandiõigus lõpeb asja eemaldamisega üüritud kinnisasjalt, välja arvatud juhul, kui eemaldamine toimus üürileandja teadmata või kui üürileandja vaidles asja eemaldamisele vastu.
(2) Üürileandja ei või asja eemaldamisele vastu vaielda, kui eemaldamine vastab kinnisasja korrapärasele majandamisele või tavalisele elukorraldusele või kui allesjäävad asjad on üürileandjale piisavaks tagatiseks.
(3) Üürileandja pandiõigus lõpeb, kui üürnik annab talle oma kohustuste täitmise tagamiseks muu tagatise. Üürileandja pandiõigus asjale lõpeb, kui üürnik annab üürileandjale selle asja väärtuse ulatuses muu tagatise.
(4) Kui üürileandja saab üürilepingu kehtivusajal teada, et üürniku poolt ruumi toodud asjad ei kuulu üürnikule, ja ei ütle üürilepingut esimesel võimalusel üles, lõpeb pandiõigus neile asjadele.
§ 307. Pandiõiguse teostamine
(1) Kui üürnik tahab ära kolida või ruumides leiduvaid asju ära viia, võib üürileandja asju kinni pidada ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. Üürileandja võib oma pandiõiguse teostamiseks kasutada omaabi.
(2) Kui asjad eemaldatakse kinnisasjalt üürileandja teadmata või hoolimata sellest, et üürileandja vaidles sellele eelnevalt vastu, võib üürileandja nõuda asjade väljaandmist ruumi tagasi toimetamiseks. Kui üürnik on ära kolinud, võib üürileandja nõuda eemaldatud asjade valduse endale üleandmist.
(3) Pandiõigus lõpeb ühe kuu möödumisel asja eemaldamisest teada saamisest üürileandja poolt, kui üürileandja ei ole enne seda esitanud asja väljanõudmiseks hagi kohtusse.
§ 308. Tagatisraha
(1) Eluruumi üürilepinguga võib ette näha, et üürnik maksab lepingust tulenevate nõuete tagamiseks üürileandjale tagatisraha kuni kolme kuu üüri ulatuses. Üürnik võib tagatisraha maksta kolme kuu jooksul võrdsetes osades. Esimene osa tuleb maksta pärast üürilepingu sõlmimist.
(2) Tagatisraha peab üürileandja hoiustama krediidiasutuses oma varast eraldi vähemalt kohaliku keskmise intressiga. Intress kuulub üürnikule ja suurendab tagatisraha.
(3) Üürnik võib nõuda tagatisraha tagastamist, kui üürileandja ei ole kahe kuu jooksul pärast üürilepingu lõppemist teatanud oma nõudest üürniku vastu.
5. jagu
Üürilepingu kestus ja lõppemine
§ 309. Üürilepingu kestus
(1) Tähtajaline üürileping lõpeb tähtaja möödumisega, kui lepingut ei ole varem erakorraliselt üles öeldud. Tähtajatu üürilepingu võivad nii üürnik kui üürileandja käesolevas peatükis sätestatut järgides üles öelda.
(2) Üürilepingust taganemine on lubatud ainult käesolevas peatükis sätestatud juhtudel.
(3) Kokkulepe, mille kohaselt eluruumi üürileandjal on õigus tähtajatu üürileping üles öelda muul kui käesolevas seaduses nimetatud alusel, on tühine.
(4) Kui eluruumi üürileping on sõlmitud äramuutva tingimusega, loetakse, et tingimuse saabumisega muutub üürileping tähtajatuks. Tingimuse saabumisel võib üürileandja lepingu käesoleva seaduse §-s 312 sätestatud tähtaega järgides üles öelda.
§ 310. Tähtajalise üürilepingu pikenemine
(1) Kui pärast üürilepingu tähtaja möödumist jätkab üürnik asja kasutamist, loetakse, et üürileping on muutunud tähtajatuks, kui üürileandja või üürnik ei avalda teisele lepingupoolele kahe nädala jooksul teistsugust tahet. Avaldamise tähtaeg hakkab üürniku jaoks kulgema üürilepingu tähtaja möödumisest, üürileandja jaoks aga ajast, mil ta sai teada, et üürnik jätkab asja kasutamist.
(2) Kui vähemalt kaheks aastaks sõlmitud eluruumi üürilepingu puhul kumbki lepingupool ei teata vähemalt kaks kuud enne tähtaja möödumist, et ta ei soovi lepingu pikenemist, muutub üürileping tähtaja möödumisel tähtajatuks.
§ 311. Tähtajatu üürilepingu korraline ülesütlemine
(1) Lepingupooled võivad tähtajatu üürilepingu käesoleva seaduse §-s 312 sätestatud tähtaegadest kinni pidades üles öelda. Kui lepingupooled on kokku leppinud pikemas ülesütlemistähtajas, tuleb järgida seda tähtaega.
(2) Kui lepingupool ei järgi ülesütlemisel ülesütlemiseks ettenähtud tähtaega, loetakse leping ülesöelduks ettenähtud tähtaja möödumisest.
§ 312. Tähtajatu üürilepingu korralise ülesütlemise tähtajad
(1) Kinnisasja, elu- või äriruumi, laevakinnistusraamatusse kantud laeva ja Eesti õhusõidukite registrisse kantud õhusõiduki üürimise puhul võib kumbki lepingupool tähtajatu üürilepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kolm kuud.
(2) Möbleeritud tubade ja eraldi üüritud parkimisplatside, garaažikohtade ja muu taolise üürimise korral võib tähtajatu üürilepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt üks kuu.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetamata vallasasjade üürimise puhul võib kumbki lepingupool tähtajatu üürilepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kolm päeva.
§ 313. Üürilepingu erakorraline ülesütlemine
(1) Mõjuval põhjusel võib kumbki lepingupool nii tähtajatu kui tähtajalise üürilepingu üles öelda. Põhjus on mõjuv, kui selle esinemisel ei saa ülesütlemist soovivalt lepingupoolelt kõiki asjaolusid arvestades ja mõlemapoolseid huvisid kaaludes eeldada, et ta lepingu täitmist jätkab.
(2) Erakorraline ülesütlemine on lubatud eelkõige käesoleva seaduse §-des 314–319 nimetatud asjaoludel.
(3) Üürilepingu erakorralisest ülesütlemisest ei pea ette teatama, kui seadusest ei tulene teisiti.
§ 314. Üürilepingu erakorraline ülesütlemine, kui üürnik ei saa üüritud asja kasutada
(1) Kui üürnikul ei ole üürileandjast tuleneval põhjusel võimalik üüritud asja kasutada, võib ta üürilepingu üles öelda, kui ta on üürileandjale andnud eelnevalt mõistliku tähtaja asja kasutamise võimaldamiseks ning üürileandja ei ole selle tähtaja jooksul võimaldanud üürnikul asja kasutada. Üürnik ei pea lepingu ülesütlemiseks eelnevalt üürileandjale tähtaega andma, kui lepingu täitmine ei paku üürnikule ülesütlemist põhjustanud asjaolu tõttu enam huvi.
(2) Kui üürniku võimalus üüritud asja kasutada on piiratud üksnes mitteolulisel määral, võib ta lepingu sel põhjusel üles öelda üksnes juhul, kui lepingu ülesütlemiseks on eriline põhjus.
§ 315. Üürilepingu erakorraline ülesütlemine asja lepinguvastase kasutamise puhul
(1) Üürileandja võib üürilepingu üles öelda, kui:
1) üürnik või asja allkasutaja rikub üürileandja eelnevast hoiatusest hoolimata jätkuvalt käesoleva seaduse § 276 lõikes 2 või 3 sätestatud kohustusi;
2) üürnik või asja allkasutaja rikub käesoleva seaduse § 276 lõikes 2 või 3 nimetatud kohustusi olulisel määral või tahtlikult;
3) üürnik annab asja õigustamatult kolmanda isiku kasutusse, mille tõttu üürileandja või naabrid on niivõrd häiritud, et üürileandjalt ei saa oodata üürilepingu jätkamist.
(2) Elu- või äriruumide üürileandja võib üürilepingu käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhtudel üles öelda, teatades sellest ette vähemalt 30 päeva. Kui üürnik või allkasutaja kahjustab elu- või äriruumi tahtlikult, ei pea seda ülesütlemistähtaega järgima.
§ 316. Üürilepingu erakorraline ülesütlemine tasumisega viivitamise tõttu
(1) Üürileandja võib üürilepingu üles öelda, kui:
1) üürnik on viivituses kolmel üksteisele järgneval maksetähtpäeval tasumisele kuuluva üüri, kõrvalkulude või nende olulise osa maksmisega;
2) võlgnetava üüri summa ületab kolme kuu eest maksmisele kuuluva üüri summa;
3) võlgnetavate kõrvalkulude summa ületab kolme kuu eest maksmisele kuuluvate kõrvalkulude summa.
(2) Üürileandjal ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud ülesütlemise õigust, kui üürnik täidab oma kohustused enne ülesütlemist. Ülesütlemine on tühine, kui üürnikul oli õigus üürinõue tasaarvestada ja ta teeb tasaarvestuse avalduse viivitamata pärast ülesütlemisavalduse saamist.
§ 317. Üürilepingu erakorraline ülesütlemine eluruumi terviseohtlikkuse tõttu
Kumbki lepingupool võib eluruumi üürilepingu üles öelda, kui eluruum on sellises seisukorras, et selle kasutamine on seotud olulise ohuga inimeste tervisele.
§ 318. Pikaajalise üürilepingu ülesütlemine
(1) Kumbki lepingupool võib pikemaks kui 30 aastaks sõlmitud üürilepingu pärast 30 aasta möödumist käesoleva seaduse §-s 312 sätestatud tähtaega järgides üles öelda.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldata, kui üürileping on sõlmitud üürileandja või üürniku eluajaks.
§ 319. Üürilepingu erakorraline ülesütlemine üürniku pankroti korral
(1) Kui kuulutatakse välja üürniku pankrot, võib üürileandja nõuda tulevase üüri ja kõrvalkulude maksmise tagatist. Üürileandja peab andma tagatise andmiseks mõistliku tähtaja. Tähtaja andmise teade peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(2) Kui üürileandjale ei anta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja jooksul tagatist, võib ta lepingu üles öelda ülesütlemistähtaega järgimata.
§ 320. Üürilepingu kehtivus lepingupoole surma puhul
Üürileping ei lõpe ühe lepingupoole surmaga, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.
§ 321. Eluruumi üürilepingusse astumine üürniku surma puhul
(1) Eluruumi üürniku surma puhul on selles eluruumis üürnikuga koos elanud abikaasal õigus üürniku asemel üürilepingusse astuda. Kui üürnikul ei olnud abikaasat, kellel on õigus või kes soovib üürilepingusse astuda, on üürilepingusse astumise õigus teistel üüritud eluruumis üürnikuga koos elanud perekonnaliikmetel vastavalt nendevahelisele kokkuleppele.
(2) Abikaasa või muu perekonnaliige võib üürilepingusse astuda ühe kuu jooksul, alates üürniku surmast, esitades vastava teate üürileandjale.
(3) Kui üürilepingusse astub mitu perekonnaliiget, võivad nad lepingust tulenevaid õigusi teostada üksnes ühiselt ja vastutavad lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt. Üürilepingusse astunud abikaasa või perekonnaliige vastutab üürniku pärijaga solidaarselt üürilepingust tulenevate kohustuste eest, mis on tekkinud enne üürniku surma. Abikaasa või perekonnaliikme ja pärija vahelises suhtes vastutab üksnes pärija.
(4) Kui üürnik on teinud üürisumma ettemakse aja eest, mis järgneb tema surmale, ja abikaasa või perekonnaliikmed astuvad üürilepingusse, on nad kohustatud pärijale välja andma selle, mille nad ettemaksega omandasid või kokku hoidsid.
(5) Kui üürniku abikaasa või perekonnaliige ei astu üürilepingusse, lähevad üürilepingust tulenevad õigused ja kohustused üle üürniku pärijale. Sel juhul võib üürniku pärija või üürileandja üürilepingu kolme kuu jooksul üürniku surmast üles öelda, teatades sellest vähemalt kolm kuud ette.
(6) Üürnike poolt ühiselt sõlmitud eluruumi üürileping kehtib pärast ühe üürniku surma edasi teise üürniku suhtes. Üleelanud üürnik võib üürilepingu kolme kuu jooksul teise üürniku surmast üles öelda, teatades sellest vähemalt kolm kuud ette.
(7) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–6 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
§ 322. Vallasasja tähtajalise üürilepingu erakorraline ülesütlemine
(1) Vallasasja üürnik võib tähtajalise üürilepingu üles öelda, teatades sellest 30 päeva ette, kui asi on üüritud muul kui üürniku majandus- või kutsetegevusse kuuluval eesmärgil ja üürileandja on andnud vallasasja üürile oma majandus- või kutsetegevuses. Üürileandjal ei ole õigust nõuda sellise ülesütlemisega tekitatud kahju hüvitamist.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust üürniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
§ 323. Üürilepingu ülesütlemine üürileandja õiguste ja kohustuste üleminekul
(1) Üürilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleminekul uuele üürileandjale üüritud asja võõrandamise või koormamise tõttu (käesoleva seaduse § 291) võib uus üürileandja üürilepingu kolme kuu jooksul käesoleva seaduse §-s 312 sätestatud ülesütlemistähtaega järgides üles öelda, kui lepingut ei või varem lõpetada. Elu- või äriruumi üürilepingu võib omandaja sel põhjusel üles öelda üksnes juhul, kui ta vajab üüritud ruumi tungivalt ise.
(2) Kui uus üürileandja ütleb tähtajalise üürilepingu käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul üles enne lepingu tähtaja möödumist, vastutab eelmine omanik lepingu lõppemisega üürnikule tekkinud kahju eest.
(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui üüritud asja omandaja võõrandab asja edasi.
§ 324. Märge kinnistusraamatus
(1) Kinnisasja üürnik võib nõuda kinnistusraamatusse üürilepingu kohta märke tegemist.
(2) Kinnistusraamatusse kantud märge tagab, et kinnisasja igakordne omanik või isik, kelle kasuks kinnisasja piiratud asjaõigusega koormatakse, peab lubama üürnikku kinnisasja vastavalt üürilepingule kasutada ja uuel omanikul ei ole õigust üürilepingut vastavalt käesoleva seaduse §-s 323 sätestatule üles öelda.
§ 325. Elu- ja äriruumi üürilepingu ülesütlemise vorm
(1) Üürileandja ja üürnik võivad elu- või äriruumi üürilepingu üles öelda ülesütlemisavaldusega, mis on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
(2) Üürileandja ülesütlemisavalduses peavad sisalduma vähemalt järgmised andmed:
1) üüritud asi;
2) lepingu lõppemise päev;
3) ülesütlemise alus;
4) eluruumi üürilepingu ülesütlemise puhul ülesütlemise vaidlustamise kord ja tähtaeg.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(3) Üürnikul on eluruumi üürilepingu ülesütlemiseks vaja üüritud eluruumis temaga koos elava abikaasa nõusolekut, mis peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud abikaasa nõusolekut ei ole võimalik saada või kui abikaasa selle andmisest mõjuva põhjuseta keeldub, võib üürnik nõuda abikaasalt nõusoleku andmist kohtus. Sel juhul asendab nõusolekut kohtuotsus, millega hagi rahuldati.
(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–4 sätestatud nõuetele mittevastav ülesütlemine on tühine.
§ 326. Eluruumi üürilepingu ülesütlemise vaidlustamine ja üürilepingu pikendamine
(1) Eluruumi üürnik võib üürileandjapoolse üürilepingu ülesütlemise vaidlustada üürikomisjonis või kohtus, kui ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega.
(2) Eluruumi üürnik võib üürileandjapoolse üürilepingu ülesütlemise ja tähtajalise üürilepingu tähtaja möödumise korral nõuda üürileandjalt üürilepingu pikendamist kuni kolmeks aastaks, kui lepingu lõppemisega kaasneksid üürniku või tema perekonna jaoks rasked tagajärjed. Kui üürileandja lepingu pikendamisega ei nõustu, võib üürnik nõuda üürilepingu pikendamist üürikomisjonis või kohtus.
§ 327. Eluruumi üürilepingu ülesütlemise vastuolu hea usu põhimõttega
(1) Üürileandjapoolne eluruumi üürilepingu ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega eelkõige juhul, kui üürileandja ütles lepingu üles seetõttu, et:
1) üürnik esitas heauskselt üürilepingust tuleneva nõude;
2) üürileandja soovis muuta üürilepingut üürniku kahjuks ja üürnik sellega ei nõustunud;
3) üürileandja soovis kallutada üürnikku üüritud eluruumi omandama;
4) üürniku perekonnaseis on muutunud, kuigi sellest ei tulene üürileandjale oluliselt kahjulikke tagajärgi.
(2) Üürileandjapoolne eluruumi üürilepingu ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega, kui üürileandja ütles lepingu üles ajal, mil on käimas üürikomisjoni või kohtumenetlus selle üürilepingu üle, samuti enne kolme aasta möödumist selle üürilepinguga seotud üürikomisjoni või kohtumenetluse lõppemisest, kui otsus tehti üürileandja kahjuks.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul ei ole üürilepingu üürileandjapoolne ülesütlemine siiski hea usu põhimõttega vastuolus, kui üürileandja ütles lepingu üles mõjuval põhjusel, eelkõige seetõttu, et:
1) üürnik alustas käimasolevat menetlust pahauskselt;
2) eluruum on üürileandjale endale tungivalt vajalik;
3) üürnikul on maksevõlgnevus;
4) üürnik rikkus oluliselt hoolsuse ja arvestamise kohustust (käesoleva seaduse § 276 lõiked 2 ja 3);
5) kuulutati välja üürniku pankrot.
§ 328. Eluruumi üürilepingu pikendamise piirangud
(1) Käesoleva seaduse § 326 lõikes 2 nimetatud eluruumi üürniku taotlust üürilepingu pikendamiseks ei rahuldata, kui üürilepingu pikendamine oleks vastuolus üürileandja õigustatud huvidega, eelkõige kui:
1) üürnikul on võlg üüri või kõrvalkulude eest;
2) üürnik on oluliselt rikkunud käesoleva seaduse § 276 lõikes 2 või 3 nimetatud kohustust;
3) üürileandja ütles üürilepingu üles käesoleva seaduse § 319 lõikes 2 nimetatud alusel;
4) üürileping on sõlmitud tulevasi ümberehitustöid arvestades piiratud ajaks kuni ehituse alguseni või ehitamiseks vajaliku loa saamiseni;
5) üürileandja pakub üürnikule teise samaväärse eluruumi;
6) üürilepingu võib muul põhjusel ette teatamata üles öelda.
(2) Üürilepingu pikendamise otsustamisel ja lepingupoolte huvide kaalumisel arvestab kohus ja üürikomisjon muu hulgas:
1) üürilepingu sõlmimise asjaolusid ja lepingu sisu;
2) üürilepingu kestust;
3) lepingupoolte isiklikke, perekondlikke ja majanduslikke suhteid;
4) üürileandja vajadust eluruumi ise kasutada;
5) olukorda eluruumide kohalikul turul.
(3) Kui üürnik nõuab üürilepingu pikendamist korduvalt, tuleb arvestada lisaks seda, kas üürnik on teinud kõik võimaliku uue eluaseme leidmiseks.
§ 329. Ülesütlemise vaidlustamise ja lepingu pikendamise kord
(1) Eluruumi üürilepingu ülesütlemise vaidlustamiseks vastavalt käesoleva seaduse §-le 326 peab üürnik 30 päeva jooksul ülesütlemisavalduse saamisest esitama taotluse üürikomisjonile või kohtule.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(2) Üürileandja poolt ülesöeldud tähtajatu eluruumi üürilepingu pikendamiseks peab üürnik esitama üürikomisjonile või kohtule taotluse 30 päeva jooksul lepingu ülesütlemise teate saamisest.
(3) Tähtajalise eluruumi üürilepingu pikendamiseks, samuti üürikomisjoni või kohtu poolt kord juba pikendatud lepingu pikendamiseks peab üürnik esitama taotluse hiljemalt 60 päeva enne lepingu tähtaja möödumist.
(4) Üürikomisjoni või kohtumenetluse ajal kehtib üürileping edasi senistel tingimustel, kui lepingupooled ei lepi kokku teisiti.
(5) Kui üürikomisjon või kohus on tunnistanud, et üürilepingu ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega, siis loetakse, et üürilepingut ei ole üles öeldud.
§ 330. Lepingutingimuste muutmine eluruumi üürilepingu pikendamise korral
(1) Kumbki üürilepingu pool võib üürikomisjonis või kohtus nõuda, et koos lepingu pikendamisega muudetaks lepingutingimusi vastavalt muutunud asjaoludele.
(2) Kui lepingutingimusi ei muudeta, kehtib leping pikendatud tähtaja kestel endistel tingimustel edasi. See ei välista muid seadusest tulenevaid võimalusi lepingu muutmiseks.
§ 331. Ülesütlemine eluruumi üürilepingu pikendamise korral
Kui üürikomisjon või kohus pikendab eluruumi üürilepingut, võib üürnik lepingu erakorraliselt üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud, kui üürikomisjoni või kohtu otsuses ei ole ette nähtud teistsugust ülesütlemistähtaega.
§ 332. Allüürilepingu ülesütlemise vaidlustamine ja lepingu pikendamine
(1) Käesoleva seaduse §-des 326–331 sätestatut kohaldatakse ka allüürilepingu suhtes, kui üürileping ei ole lõppenud.
(2) Allüürilepingut ei saa pikendada kauemaks, kui kestab üürileping.
§ 333. Sätete kohaldamine tööandja eluruumi üürilepingule
Käesoleva seaduse §-des 326–332 sätestatut ei kohaldata eluruumi üürilepingule, mille töö-, teenistus- või käsundiandja kui üürileandja sõlmis töötaja, käsundisaaja või teenistujaga kui üürnikuga, kui:
1) üürnik on lõpetanud töö- või käsunduslepingu või teenistussuhte, ilma et töö-, käsundi- või teenistusandja oleks talle andnud selleks seadusest tulenevat alust;
2) üürnik on andnud oma käitumisega töö-, käsundi- või teenistusandjale seadusest tuleneva aluse töö-, käsunduslepingu või teenistussuhte lõpetamiseks;
3) üürileandjal on eluruumi tungivalt vaja teise töötaja, käsundisaaja või teenistuja jaoks.
6. jagu
Üüritud asja tagastamine lepingu lõppemisel ja nõuete aegumine
§ 334. Üüritud asja tagastamine
(1) Üürnik peab üüritud asja koos päraldistega pärast lepingu lõppemist tagastama seisundis, mis vastab asja lepingujärgsele kasutamisele. Kui üüritud asja üürnikule üleandmisel koostati asja üleandmisakt, eeldatakse, et asi anti üle üleandmisaktis toodud seisundis.
(2) Üürnik vastutab üüritud asja hävimise, kaotsimineku ja kahjustumise eest, mis toimub ajal, kui asi oli üürniku valduses, kui ta ei tõenda, et hävimine, kaotsiminek või kahjustumine toimus asjaoludel, mis ei tulenenud temast või isikust, kellele ta asja kasutamise lepinguga kooskõlas üle andis. Üürnik ei vastuta asja hariliku kulumise, halvenemise ja muutuste eest, mis kaasnevad asja lepingujärgse kasutamisega.
(3) Kui üürnik on teinud vallasasjale kulutusi, mille hüvitamist ta võib nõuda, võib ta asja kuni nende kulutuste hüvitamiseni kinni pidada.
(4) Tühine on kokkulepe, mille kohaselt üürnik enne üürilepingu lõppemist kohustub üürilepingu lõppemisel maksma muud kui võimalikku kahjuhüvitist.
(5) Kui üürnik annab asja kasutamise õiguse edasi kolmandale isikule, võib üürileandja asja pärast lepingu lõppemist ka kolmandalt isikult välja nõuda.
(6) Vallasasi tuleb tagastada kohas, kus see üle anti, kui ei ole kokku lepitud teisiti.
§ 335. Üüritud asja tagastamisega viivitamisest tulenevad nõuded
Kui üürnik ei anna asja pärast lepingu lõppemist tagasi, võib üürileandja viivitatud aja eest kahjuhüvitisena nõuda kas üürilepingus kokkulepitud üüri või üüri, mis on samasuguses asukohas oleva samasuguse asja puhul tavaline, välja arvatud juhul, kui üürnik peab asja õigustatult kinni tema poolt tehtud kulutuste tasumise tagamiseks. See ei välista üürileandja õigust nõuda asja tagastamise viivitamisega talle tekitatud ja üürisummat ületava kahju hüvitamist.
§ 336. Asja ülevaatamine ja üürnikule puudustest teatamine
(1) Üüritud asja tagastamisel peab üürileandja kontrollima asja seisundit ja viivitamata teatama üürnikule asja puudustest, mille eest üürnik vastutab. Kui üürileandja seda ei tee, kaotab ta õigused, mis kuuluvad talle asja puudusest tulenevalt, välja arvatud juhul, kui tegemist on puudusega, mida ei saa tavalise ülevaatusega avastada.
(2) Kui üürileandja avastab hiljem asja puuduse, mida ta tavalise ülevaatamisega ei saanud avastada, peab ta sellest üürnikule viivitamata teatama. Asja puudusest teatamata jätmisel kaotab ta puudusest tulenevad õigused.
§ 337. Ettemakstud üüri ja kõrvalkulude tagastamine
Kui üürnik on üüri või kõrvalkulud üürilepingu lõppemisele järgneva aja eest ette maksnud, peab üürileandja ettemaksu koos käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressiga üürnikule tagastama.
§ 338. Nõuete aegumine
(1) Üürileandja poolt üüritud asja muutmise või halvendamise eest hüvitise saamise nõude ning üürniku poolt asjale tehtud kulutuste hüvitamise või muudatuse äravõtmise nõude aegumistähtaeg on kuus kuud.
(2) Üürileandja hüvitusnõude aegumistähtaeg algab asja tagasisaamisest. Üürniku nõuete aegumistähtaeg algab lepingu lõppemisest.
(3) Koos asja tagasisaamise nõudega aegub ka üürileandja nõue üüritud asja muutmise või halvendamise eest hüvitise saamiseks.
16. peatükk
RENDILEPING
1. jagu
Üldsätted
§ 339. Rendilepingu mõiste
Rendilepinguga kohustub üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti).
§ 340. Põllumajanduslik rendileping
(1) Põllumajandusliku rendilepingu esemeks võib olla peamiselt põllumajanduslikuks tootmiseks määratud ettevõte, sealhulgas põllumajandusliku tootmisega seotud mittepõllumajanduslik ettevõte, põllumajanduslik kinnisasi või selle osa. Põllumajandusliku kinnisasja rentimisel eeldatakse, et rendileping hõlmab ka päraldisi ja kinnisasjaga seotud õigusi.
(2) Põllumajandusliku rendilepingu kohta sätestatut kohaldatakse ka metsamajandusliku kinnisasja rendilepingule, kui kinnisasi kuulub rendile antud põllumajandusliku ettevõtte vara hulka.
(3) Põllumajandusliku rendilepingu kohta sätestatut ei kohaldata rendilepingule, mille esemeks on alla 2 hektari suurune maatükk.
(4) Käesolevas peatükis sätestatust põllumajandusliku kinnisasja või ettevõtte rentniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
§ 341. Üürilepingu sätete kohaldamine rendilepingu puhul
Rendilepingule kohaldatakse täiendavalt üürilepingu kohta sätestatut, kui käesolevas peatükis sätestatust ei tulene teisiti.
2. jagu
Lepingupoolte õigused ja kohustused
§ 342. Renditud kinnisasja kirjeldus
(1) Kinnisasja rendileandja ja rentnik peavad kinnisasja üleandmisel pärast rendilepingu sõlmimist või lõppemist koostama ühiselt kinnisasja kirjelduse, kus on kirjeldatud kinnisasja osad, päraldised ja seisund üleandmisel. Kirjelduses peab olema märgitud kirjelduse koostamise aeg ning kirjeldus peab olema mõlema lepingupoole poolt allkirjastatud.
(2) Kui üks lepingupool keeldub osalemast kirjelduse koostamisel või kui kirjelduse koostamisel ilmnevad sisulised lahkarvamused, võib kumbki lepingupool nõuda, et kirjelduse koostaks ekspert, välja arvatud juhul, kui kinnisasja üleandmisest on möödunud rohkem kui üheksa kuud või rendilepingu lõppemisest rohkem kui kolm kuud. Eksperdikulud kannavad lepingupooled võrdsetes osades.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kirjelduse koostamise korral eeldatakse pooltevahelises suhtes, et kirjeldus on õige. Kui kirjeldust ei koostatud, eeldatakse, et kinnisasi anti üle heas seisukorras.
§ 343. Rendileandja kontrolliõigus
Rendileandjal on õigus kontrollida rendilepingu eseme majandamist ja selle korrashoiu tagamist.
§ 344. Sihtotstarbele vastava majandamise kohustus
Rentnik peab rendilepingu eset majandama vastavalt selle sihtotstarbele, eelkõige säilitama rendilepingu eseme majandusliku otstarbe ning kasutama seda korrapäraselt ja heaperemehelikult.
§ 345. Puuduste kõrvaldamine
(1) Rentnik peab oma kulul tagama rendilepingu eseme tavapärase korrashoiu, eelkõige kõrvaldama puudused, mida saab kõrvaldada hariliku säilitamise hulka kuuluva koristamise või parandamisega, samuti tegema tavapäraseid väikseid remonte ning asendama väikese väärtusega seadmeid ja tööriistu, kui need on vanuse või kasutamise tõttu muutunud kasutamiskõlbmatuks.
(2) Põllumajandusliku ettevõtte või kinnisasja rentnik peab muu hulgas tagama hariliku teede, radade, kraavide, tammide, katuste, tarade, veejuhtmete ja muude rendilepingu eseme kasutamiseks ja teenindamiseks vajalike seadmete korrashoiu vastavalt kohalikule tavale.
§ 346. Päraldistega kinnisasja rentimine
(1) Rentnik peab päraldistega kinnisasja rentimisel päraldisi säilitama ning asendama hävinud või kaotsi läinud päraldised, isegi kui hävimine või kaotsiminek toimus tema süüta. Päraldiste hulka kuuluvad loomad peab rentnik nende harilikul väljalangemisel asendama niivõrd, kuivõrd see vastab korrapärasele majandamisele.
(2) Rentnik peab hoidma päraldisi korrapärasele majandamisele vastavas seisundis ning sellises ulatuses ka päraldised jooksvalt asendama. Rentniku poolt asendatud päraldised lähevad rendileandja omandisse.
(3) Lepingutingimus, mis keelab rentnikul päraldiste hulka kuuluvaid esemeid käsutada või lubab seda teha üksnes rendileandja nõusolekul või kohustab võõrandama päraldisi rendileandjale, kehtib üksnes juhul, kui rendileandja kohustub päraldised rendilepingu lõppemisel vähemalt hariliku väärtusega omandama.
§ 347. Renditud loomade hooldamine
(1) Rentnik kannab renditud looma toitmise ja hooldamise kulud.
(2) Rentnik vastutab renditud loomale tekitatud kahju eest, kui ta ei tõenda, et ta ei suutnud kahju ära hoida, hoolimata tavapärasest toitmisest ja hooldamisest.
(3) Looma erakorraliste hoolduskulude eest võib rentnik nõuda rendileandjalt hüvitist, kui need kulud ei tekkinud rentnikust tulenevatel asjaoludel.
§ 348. Põllumajandusliku kinnisasja või ettevõtte rendileandja tehtud muudatused ja parendused
(1) Põllumajandusliku rendilepingu puhul peab rentnik taluma rendileandja abinõusid rendilepingu eseme muutmiseks või parendamiseks. Rentnik ei pea neid abinõusid taluma, kui nendega kaasneksid tagajärjed, mis ei ole rendileandja õigustatud huve arvestades põhjendatud. Rendileandja peab rentnikule mõistlikult hüvitama abinõude rakendamisest tekkinud kulud ja saamata jäänud tulu. Rentniku nõudmisel peab rendileandja hüvitise ette maksma.
(2) Kui rentnik saab käesoleva paragrahvi lõike 1 esimeses lauses nimetatud abinõude tõttu suuremat tulu või võiks seda korrapärase majandamisega saada, võib rendileandja samas ulatuses tõsta renti, välja arvatud juhul, kui asjaoludest tulenevalt ei või rentnikult suurema rendi tasumist oodata. Rendi tõstmine ei jõustu varem, kui tulu suurenemine tegelikult aset leiab.
§ 349. Majandamisviisi muutmine
(1) Rentnik võib rendilepingu eseme tavalist majandamisviisi muuta, samuti teha tavapärast korrashoidu ületavaid muudatusi ja parendusi rendilepingu esemele üksnes rendileandja poolt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis antud nõusolekul. Kui rendileandja annab muudatusteks või parendusteks nõusoleku, võib ta endise olukorra taastamist nõuda üksnes juhul, kui taastamise kohustus oli kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kokku lepitud.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(2) Kui rendileandja ei ole tavalise majandamisviisi muutmisega kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis nõustunud ja rentnik ei taasta endist majandamisviisi mõistliku aja jooksul, võib rendileandja rendilepingu ette teatamiseta üles öelda. Äriruumi puhul peab lepingu ülesütlemisest sel põhjusel ette teatama vähemalt 30 päeva.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(3) Kui rendileandja keeldub käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud nõusoleku andmisest, võib rentnik taotleda selle andmist kohtu kaudu, kui muudatus on vajalik ettevõtte tulukuse säilitamiseks või kestvaks parendamiseks ja rendileandjalt võib nõusoleku andmist tema õigustatud huve arvestades oodata. Nõusoleku andmist ei või nõuda, kui rendileping on üles öeldud või leping lõpeb vähem kui kolme aasta pärast.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul asendab nõusolekut kohtuotsus, millega hagi rahuldatakse.
§ 350. Põllumajandusliku rendilepingu tingimuste muutmine
(1) Põllumajandusliku rendilepingu muutmist ei või käesoleva seaduse §-s 97 sätestatud alustel ja tingimustel nõuda enne kahe aasta möödumist rendilepingu sõlmimisest või selle viimasest muutmisest. See piirang ei kehti, kui pooltevahelised suhted muutuvad oluliselt ja kestvalt vääramatu jõu tõttu.
(2) Kui põllumajandusliku rendilepingu puhul on rent ebamõistlikult kõrge, arvestades rendilepingu eseme korrapärase majandamise juures saadavat tulu, võib rentnik nõuda rendi muutmise avalduse esitamisele järgnevast rendi maksmise tähtpäevast rendi vähendamist mõistliku summa võrra. Rentnik ei või nõuda rendi vähendamist asja väärtuse muutumise tõttu tema tegevuse tulemusena, kui sellist õigust ei olnud kokku lepitud.
(3) Tühine on kokkulepe, millega rentnik või rendileandja loobub lepingu muutmise taotlemise õigusest.
§ 351. Põllumajandusliku kinnisasja või ettevõtte rendileandja pandiõigus
Põllumajandusliku kinnisasja või ettevõtte rendileandjal on oma rendilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus rentniku poolt kinnisasjale või ettevõttesse toodud asjadele ning rendilepingu eseme viljadele. Pandiõigus ei taga tulevasi hüvitisnõudeid.
3. jagu
Rendilepingu kestus ja lõppemine
§ 352. Põllumajandusliku rendilepingu pikenemine
Kui vähemalt kolmeks aastaks sõlmitud põllumajandusliku rendilepingu puhul ei teata kumbki lepingupool vähemalt kaks kuud enne lepingu lõppemist, et ta ei soovi lepingu pikenemist, eeldatakse, et leping muutub tähtaja möödumisel tähtajatuks. Sellest rentniku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
§ 353. Tähtajatu rendilepingu korraline ülesütlemine
(1) Lepingupooled võivad tähtajatu rendilepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kuus kuud.
(2) Tähtajatu põllumajandusliku rendilepingu võivad lepingupooled üles öelda, teatades sellest ette vähemalt üks aasta. Lepingu võib üles öelda üksnes selliselt, et leping lõpeb 1. aprillil või 1. oktoobril.
(3) Põllumajandusliku rendilepinguga mitteseotud tähtajatu loomarendilepingu võib kumbki lepingupool igal ajal üles öelda. Ülesütlemine peab siiski toimuma heas usus ja mitte teisele lepingupoolele ebasobival ajal.
§ 354. Ülesütlemise vorm
Põllumajandusliku rendilepingu, samuti ruumide rendilepingu ülesütlemine kehtib üksnes juhul, kui see on tehtud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
§ 355. Ülesütlemine põllumajandusliku kinnisasja rentniku töövõimetuse puhul
Kui põllumajandusliku rendilepingu puhul on rentnik muutunud kestvalt töövõimetuks, võib ta rendilepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt üks kuu.
§ 356. Rentniku surm põllumajandusliku rendilepingu puhul
(1) Kui põllumajandusliku rendilepingu puhul rentnik sureb, võib tema asemele põllumajanduslikku rendilepingusse astuda rentnikuga koos elanud abikaasa. Kui rentnikul ei olnud temaga koos elanud abikaasat või kui abikaasa ei soovi põllumajanduslikku rendilepingusse astuda, on põllumajanduslikku rendilepingusse astumise õigus teistel pärijatel vastavalt nendevahelisele kokkuleppele.
(2) Rentniku abikaasa või teised pärijad võivad põllumajanduslikku rendilepingusse astuda ühe kuu jooksul rentniku surmast, esitades vastava teate rendileandjale.
(3) Kui põllumajanduslikku rendilepingusse lepingupooleks astunud isik ei ole ilmselt võimeline rendilepingu eset korrapäraselt majandama või kui rendileandjalt ei saa rendilepingu jätkamist muul põhjusel oodata, võib rendileandja 30 päeva jooksul lepingusse astumise teate kättesaamisest lepingu üles öelda.
(4) Kui rentniku abikaasa või muu õigustatud isik lepingusse ei astu, võivad rentniku pärijad või rendileandja rendilepingu üles öelda, teatades sellest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ette vähemalt kuus kuud.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
§ 357. Põllumajandusliku rendilepingu pikendamine rentniku nõudmisel
(1) Põllumajandusliku rendilepingu ülesütlemise korral rendileandja poolt võib rentnik kolme kuu jooksul ülesütlemise teate kättesaamisest nõuda kohtus lepingu pikendamist, kui pikendamist võib rendileandjalt oodata. Tähtajalise rendilepingu pikendamise taotluse peab rentnik kohtule esitama üheksa kuud enne lepingu lõppemist.
(2) Rendileandja peab tõendama, et temalt ei saa lepingu pikendamist oodata. Rendilepingu pikendamist ei saa rendileandjalt oodata eelkõige, kui:
1) rentnik on oluliselt rikkunud oma seadusest või lepingust tulenevaid kohustusi;
2) rentnik on maksevõimetu;
3) rendileandja, tema abikaasa, lähisugulane või -hõimlane soovib rendilepingu eset ise majandada;
4) põllumajanduslik ettevõte ei vääri säilitamist;
5) planeering näeb ette kinnisasja teistsuguse kasutamise.
(3) Kohus otsustab rendilepingu pikendamise mitte kauemaks kui kuueks aastaks. Pikendamise tähtaja määramisel tuleb arvestada lepingupoolte isiklikku olukorda, rendieseme liiki ja muid olulisi asjaolusid.
(4) Kohus võib kummagi lepingupoole nõudmisel rendilepingu pikendamise otsustamise korral muuta rendilepingut, et viia see vastavusse muutunud asjaoludega.
§ 358. Rendilepingu eseme tagastamine
(1) Pärast rendilepingu lõppemist peab rentnik tagastama rendilepingu eseme koos päraldistega. Rendilepingu ese ja päraldised tuleb tagastada seisundis, mis vastab rendilepingu eseme tagastamiseni jätkatud korrapärasele majandamisele.
(2) Rentnik peab maksma rendileandjale mõistliku hüvitise rendieseme halvenemise eest, mille rentnik korrapärase majandamise korral oleks võinud ära hoida.
§ 359. Kulutuste hüvitamine rentnikule
(1) Kui rendilepingu lõppemisel ilmneb, et rendilepingu eseme väärtus on rendileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu kestvalt oluliselt suurenenud, võib rentnik nõuda selle eest mõistlikku hüvitist.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(2) Rentnik võib nõuda päraldiste väärtuse suurenemise hüvitamist, mis saavutati tema töö või kulutustega. Rendileandja võib keelduda rentniku loodud selliste päraldiste vastuvõtmisest, mis korrapärase majandamise reeglite järgi on kinnisasjale kasutud või liiga väärtuslikud.
(3) Muud kui käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud kulutused peab rendileandja hüvitama üksnes juhul, kui ta on selleks kohustatud käsundita asjaajamise sätete kohaselt.
§ 360. Põllumajandusliku kinnisasja viljad
(1) Põllumajandusliku kinnisasja rentnikul ei ole õigust rendilepingu lõppemise ajaks eraldamata jäänud viljadele, kuid ta võib nõuda nende saamiseks tehtud kulutuste hüvitamist.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse vastavalt ka raieks määratud, aga veel raiumata puude kohta. Kui rentnik on raiunud rohkem puid, kui oli vajalik korrapäraseks majandamiseks, peab ta hüvitama rendileandjale korrapärast majandamist ületavas ulatuses raiutud puidu maksumuse.
17. peatükk
LIISINGULEPING
§ 361. Liisingulepingu mõiste
Liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.
§ 362. Liisinguandja kohustused
(1) Liisinguandja on kohustatud tagama liisinguvõtjale liisingueseme valduse üleandmise ja mitte takistama liisinguvõtjat liisingueseme valdamisel ja kasutamisel.
(2) Liisinguvõtja võib lepingust taganeda, kui liisingueset ei antud talle üle lepingus ettenähtud tähtaja jooksul, kokkuleppe puudumisel aga mõistliku aja jooksul, ja kui viivitus tekkis liisinguandjast tulenevatel asjaoludel.
(3) Liisinguandja ei vastuta liisinguvõtja ees liisingueseme lepingutingimustele mittevastavuse eest, välja arvatud juhul, kui:
1) liisingueseme või selle müüja valis liisinguandja;
2) füüsilisest isikust liisinguvõtjale tekkis kahju tulenevalt mõistlikust uskumisest liisinguandja professionaalsusesse, eelkõige kui liisinguandja on spetsialiseerunud teatud esemete liisimisele.
§ 363. Liisinguvõtja kohustused
Liisinguvõtja on kohustatud:
1) kasutama liisingueset hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele, millest lähtuti liisingulepingu sõlmimisel, kokkuleppe puudumisel aga tavalisel otstarbel;
2) säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti, välja arvatud muutused, mis tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena;
3) lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale käesoleva paragrahvi punktis 2 nimetatud seisundis, välja arvatud juhul, kui ta kasutab talle lepingu järgi kuuluvat liisingueseme omandamise õigust.
§ 364. Juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminek
Liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko läheb liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega.
§ 365. Müüja vastutus
(1) Liisinguvõtja võib esitada otse müüja vastu liisinguandja kui ostja nõude, mis tekib sellest, et müüja rikub liisinguandjaga sõlmitud müügilepingut. Sellist nõuet esitades on liisinguvõtjal kõik ostja õigused ja kohustused, välja arvatud eseme eest maksmise kohustus ja õigus nõuda eseme omandi üleandmist.
(2) Liisinguandja õigust müüjaga sõlmitud müügilepingust taganeda on liisinguvõtjal õigus teostada üksnes liisinguandja nõusolekul.
§ 366. Ülesütlemine liisingueseme puuduste või hävimise korral
Liisingueseme hävimise või kasutuskõlbmatuks muutumise korral, samuti juhul, kui liisinguvõtja teostab liisinguandja asemel müüjaga sõlmitud müügilepingust tulenevat õigust lepingust taganeda, võib nii liisinguandja kui liisinguvõtja liisingulepingu ilma etteteatamiseta üles öelda.
§ 367. Ülesütlemise tagajärjed
(1) Liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega.
(3) Kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(4) Liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.
18. peatükk
LITSENTSILEPING
§ 368. Litsentsilepingu mõiste
Litsentsilepinguga annab üks isik (litsentsiandja) teisele isikule (litsentsisaaja) õiguse teostada intellektuaalsest varast tulenevaid õigusi kokkulepitud ulatuses ja kokkulepitud territooriumil, litsentsisaaja aga kohustub maksma selle eest tasu (litsentsitasu).
§ 369. Kasutusõiguse kehtivuse eeldused
(1) Seaduses sätestatud juhtudel on litsentsilepingust tuleneva kasutusõiguse tekkimiseks vajalik kande tegemine registrisse, kuhu on kantud vara, mille kohta leping sõlmitakse.
(2) Litsentsisaaja peab litsentsilepingust tulenevaid õigusi kasutama, kui litsentsiandjal on õigustatud huvi, et litsentsilepingust tulenevaid õigusi kasutatakse, eelkõige kui litsentsilepingust tuleneva õiguse olemasolu sõltub selle kasutamisest.
§ 370. Liht- ja ainulitsentsileping
(1) Lihtlitsentsilepingu puhul võib litsentsiandja ka ise lepingu esemeks olevat õigust kasutada või anda kasutusõiguse teistele isikutele peale litsentsisaaja.
(2) Ainulitsentsileping annab litsentsisaajale õiguse kasutada intellektuaalsest varast tulenevaid õigusi kokkulepitud ulatuses ja välistada teiste isikute ja litsentsiandja kasutusõiguse selles ulatuses.
(3) Kui kasutusõigus, millele litsentsileping laieneb, ei ole lepingus täpselt määratletud, määratakse kasutusõiguse ulatus vastavalt lepingu eesmärgile.
(4) Lihtlitsentsilepingust tulenev kasutusõigus, mis on tekkinud enne ainulitsentsilepingust tulenevat kasutusõigust, jääb ainulitsentsilepingu alusel kasutusõiguse saanud isiku suhtes kehtima.
§ 371. Litsentsilepingust tuleneva kasutusõiguse üleandmine
(1) Eeldatakse, et litsentsilepingust tuleneva kasutusõiguse võib üle anda üksnes litsentsiandja nõusolekul. Litsentsiandja peab nõusoleku andma, kui seda võib temalt vastavalt hea usu põhimõttele oodata.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldata ettevõtte ülemineku korral, kui kasutusõigus kuulub ettevõttesse.
§ 372. Teabe üleandmine
(1) Litsentsiandja peab mõistliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist andma litsentsisaajale üle dokumendid ja teabe, mis on vajalikud õiguse kasutamiseks lepingu alusel.
(2) Litsentsisaaja peab hoidma saladuses talle lepingu alusel üleantud dokumente ja teavet, välja arvatud juhul, kui:
1) ta edastab teavet isikutele, keda ta kasutab oma ettevõttes ja kes on kohustatud hoidma teavet saladuses;
2) lepingust või üleantud dokumentide ja teabe olemusest tulenevalt ei saa eeldada litsentsiandja tahet niisuguse teabe saladuses hoidmiseks.
(3) Pärast lepingu lõppemist peab litsentsisaaja tagastama talle antud dokumendid litsentsiandjale ja hoidma saadud teavet saladuses.
§ 373. Õiguste kaitse
Kui kolmas isik takistab litsentsisaajat tema litsentsilepingust tulenevate õiguste kasutamisel või rikub neid õigusi, peab litsentsisaaja sellest viivitamata teatama litsentsiandjale, kes peab viivitamata võtma tarvitusele kõik vajalikud abinõud, et võimaldada litsentsilepingust tulenevate õiguste kasutamist ja lõpetada litsentsisaaja õiguste rikkumine. Kui litsentsiandja võtab sellised abinõud tarvitusele, peab litsentsisaaja temaga vajalikul määral koostööd tegema.
§ 374. Tähtajatu lepingu ülesütlemine
Tähtajatu litsentsilepingu võib kumbki lepingupool üles öelda, teatades sellest ette vähemalt üks aasta.
19. peatükk
FRANTSIISILEPING
§ 375. Frantsiisilepingu mõiste
Frantsiisilepinguga kohustub üks isik (frantsiisiandja) andma teisele isikule (frantsiisivõtja) õiguse kasutada frantsiisivõtja majandus- või kutsetegevuses frantsiisiandjale kuuluvat õiguste ja teabe kogumit, muu hulgas õigust frantsiisiandja kaubamärgile, ärilisele tähistusele ja oskusteabele.
§ 376. Frantsiisiandja kohustused
Frantsiisiandja on kohustatud andma frantsiisivõtjale juhiseid õiguste teostamiseks ning osutama talle püsivalt sellega seotud kaasabi.
§ 377. Frantsiisivõtja kohustused
Frantsiisivõtja on kohustatud:
1) kasutama oma tegevuses frantsiisiandja ärilist tähistust;
2) tagama tema poolt lepingu alusel toodetavate kaupade või osutatavate teenuste kvaliteedi samal tasemel frantsiisiandjaga;
3) järgima frantsiisiandja juhiseid, mis on suunatud õiguste kasutamisele frantsiisiandjaga samal alusel ja viisil;
4) osutama klientidele kõiki täiendavaid teenuseid, millega need võiksid arvestada kauba omandamisel või teenuse tellimisel frantsiisiandjalt.
§ 378. Frantsiisiandja kontrolliõigus
Frantsiisiandjal on õigus kontrollida frantsiisivõtja poolt frantsiisilepingu alusel toodetavate kaupade või osutatavate teenuste kvaliteeti.
20. peatükk
EHITISE AJUTISE KASUTAMISE LEPING
§ 379. Ehitise ajutise kasutamise lepingu mõiste
(1) Kinnisasja, ehitise või selle osa (ehitis) ajutise kasutamise lepinguga annab või kohustub kutse- või majandustegevuses tegutsev isik (pakkuja) andma tarbijale õiguse kasutada ehitist vähemalt kolme aasta jooksul kindlaksmääratud või kindlaksmäärataval ajavahemikul kalendriaastas. Tarbija kohustub maksma selle eest tasu.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õiguseks võib olla asjaõigus või muu kasutusõigus ühele või mitmele kinnisasjale või ehitisele, samuti kasutusõigust andev liikmelisus isikute ühenduses või osalus äriühingus.
§ 380. Tarbijale kirjelduse andmise kohustus
(1) Pakkuja peab igale ehitise ja kasutusõiguse kohta teavet soovivale huvitatud isikule väljastama ehitise ja kasutusõiguse kirjelduse. Kirjelduses peavad sisalduma vähemalt järgmised andmed:
1) ehitise ja kasutusõiguse üldine kirjeldus;
2) pakkuja ja ehitise omaniku nimi ja aadress, juriidilisest isikust pakkuja või omaniku puhul ka tema seadusliku esindaja nimi ja aadress;
3) pakkuja õiguslik seisund ehitise suhtes;
4) lepingu esemeks oleva kasutusõiguse täpne olemus, muu hulgas kasutusõiguse tähtaeg ja ajavahemik aastas, millal kasutusõigust võib teostada;
5) kasutusõiguse teostamise tingimused ehitise asukohariigis ning andmed, millised tingimused on täidetud ja millised tingimused tuleb kasutusõiguse saamiseks veel täita;
6) selgitus, et tarbija ei saa ehitise omanikuks ega omanda ehitisele asjaõiguslikku kasutusõigust, kui tarbija ei saa ehitise omanikuks ega omanda selle kasutusõigust;
7) ehitise ja selle asukoha täpne kirjeldus, kui kasutusõigus puudutab kindlaksmääratud ehitist;
8) andmed kommunaalteenuste (valgustus, vesi, ehitise korrashoid, telefoniühendus, elekter, prügivedu jms) kohta, mis on tarbija käsutuses, samuti nende teenuste kasutamise tingimused;
9) andmed ühisrajatiste (bassein, saun jms) kohta, kuhu tarbijal on juurdepääs, samuti ühisrajatiste kasutamise tingimused;
10) ehitise korrashoiu ja remondi, samuti valitsemise ja majandamise põhimõtted;
11) kasutusõiguse teostamise eest makstav tasu ning ehitise kasutamise kulude arvestamise alused, sealhulgas andmed kohustuslike maksude ja lõivude ning täiendavate valitsemiskulude kohta (muu hulgas majandamise, korrashoiu ja remondi eest);
12) hinnang tasu suuruse kohta, mida tarbija peab maksma ühisrajatiste ja kommunaalteenuste kasutamise eest;
13) kas tarbijal on võimalik lepingus ettenähtud kasutusõigust vahetada või võõrandada, samuti andmed kulude kohta, kui pakkuja või kolmas isik vahendab vahetamist või võõrandamist;
14) viide tarbija lepingust taganemise õigusele vastavalt käesoleva seaduse §-le 383, muu hulgas isiku nimi ja aadress, kellele võimalik taganemine tuleb avaldada, taganemise tähtaeg, taganemisavalduse vorminõuded ja selgitus, et taganemistähtaega on järgitud, kui taganemisavaldus on ära saadetud selle tähtaja jooksul;
15) kulud, mida tarbija peab lepingust taganemisel kandma;
16) lepinguga seotud krediidilepingu lõpetamise tingimused lepingust taganemise korral;
17) kuidas tarbija saab ehitise ja kasutusõiguse kohta täiendavat teavet.
(2) Kui kasutusõigus puudutab projekteeritavat või ehitatavat ehitist, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kirjelduses lisaks märkida:
1) andmed ehitustööde ja ehitise kasutamiseks vajalike kommunaalteenuste (gaas, elekter, vesi, telefon jms) ühenduste rajamise tööde seisu kohta;
2) ehitise valmimise mõistlikult eeldatav aeg;
3) andmed ehitusloa olemasolu kohta, samuti ehituse üle järelevalvet teostava ametiasutuse nimetus ja aadress või, kui ehitusluba ei ole vajalik, päev, millal ehitise asukohariigi õiguse kohaselt võib ehitamist alustada;
4) millised on tagatised ehitise nõuetekohaseks valmimiseks ja tarbija poolt tehtud maksete tagastamiseks juhul, kui ehitis ei valmi nõuetekohaselt, samuti andmed tagatistest tulenevate õiguste kasutamise tingimuste kohta.
(3) Pakkuja võib muuta kirjelduses sisalduvaid andmeid enne lepingu sõlmimist üksnes juhul, kui see on vajalik pakkujast sõltumatute asjaolude tõttu.
(4) Ehitise ajutise kasutusõiguse igasugusel reklaamimisel tuleb viidata käeoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kirjeldusega tutvumise võimalusele ning märkida koht, kus saab kirjeldusega tutvuda.
§ 381. Nõuded lepingule
(1) Ehitise ajutise kasutamise leping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis, kui seadusest ei tulene rangemaid vorminõudeid.
(2) Leping peab sisaldama vähemalt järgmisi andmeid:
1) käesoleva seaduse § 380 lõike 1 punktides 1–16 nimetatud andmed;
2) tarbija nimi ja aadress;
3) täpsed andmed ajavahemiku kohta, mille jooksul võib lepingus ettenähtud kasutusõigust igal kalendriaastal teostada, lepingu kehtivuse aeg, tähtpäev, millest alates tarbija võib lepingus ettenähtud õigust kasutada, ja muud kasutusõiguse teostamiseks vajalikud tingimused;
4) lepingu kummagi poole poolt allkirjastamise aeg ja koht.
(3) Käesoleva seaduse §-s 380 nimetatud kirjelduses sisalduvad andmed on lepingu osaks, välja arvatud juhul, kui lepingupooled lepivad kokku teisiti ja lepingus viidatakse kirjelduse tingimustest erinevatele kokkulepetele. Tarbijat tuleb kirjelduse tingimuste muutumisest teavitada enne lepingu sõlmimist.
§ 382. Kirjelduse ja lepingu keel
(1) Käesoleva seaduse §-s 380 sätestatud kirjeldus ja §-s 381 sätestatud leping peavad olema koostatud tarbija valikul kas:
1) eesti keeles;
2) tarbija muu elukohariigi keeles;
3) Euroopa Liidu liikmesriigi keeles, mille kodanik tarbija on.
(2) Kui leping on koostatud ehitise asukohariigi keelest erinevas keeles, peab pakkuja väljastama tarbijale lepingu tõestatud tõlke ehitise asukohariigi keeles.
§ 383. Tarbija taganemisõigus
(1) Tarbija võib lepingust taganeda kümne päeva jooksul, alates ehitise ajutise kasutamise lepingu mõlema lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendi kättesaamisest.
(2) Kui lepingus puudub mõni käesoleva seaduse § 381 lõikes 2 nimetatud andmetest, algab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud taganemistähtaeg vastavate andmete esitamisest. Kui andmeid ei esitata, algab taganemistähtaeg kolme kuu möödumisel ajast, kui tarbija saab kätte allkirjastatud lepingudokumendi.
(3) Kui tarbijale ei esitatud enne lepingu sõlmimist käesoleva seaduse §-s 380 sätestatud kirjeldust või kui seda ei tehtud ettenähtud keeles, on käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud taganemistähtajaks üks kuu allkirjastatud lepingudokumendi kättesaamisest.
(4) Pakkuja ei või tarbija lepingust taganemise korral nõuda tasu ei osutatud teenuste ega ehitise kasutamise eest.
(5) Lepingu notariaalse tõestamise või kinnitamise korral peab tarbija lepingust taganemise korral hüvitama pakkujale siiski lepingu tõestamise või kinnitamise kulud, kui see oli eraldi kokku lepitud, välja arvatud lepingust taganemise korral käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 nimetatud asjaoludel.
§ 384. Krediidilepingust taganemine
(1) Kui ehitise ajutise kasutamise lepingu hind tasutakse täielikult või osaliselt pakkuja poolt antud krediidi arvel, võib tarbija juhul, kui ta taganeb lepingust vastavalt käesoleva seaduse §-le 383, taganeda ka krediidilepingust. Sel juhul ei pea tarbija krediidiandjale maksma mingit hüvitist, intressi ega trahvi, sealhulgas hüvitama krediidiandjale tekkinud kulusid.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse vastavalt, kui ehitise ajutise kasutamise tasu makstakse kolmanda isiku poolt tarbijale antava krediidi arvel, kui ehitise ajutise kasutamise lepingut ja krediidilepingut saab vaadelda majanduslikult ühtsena, eelkõige kui krediidiandja kasutas krediidilepingu ettevalmistamisel või sõlmimisel pakkuja kaasabi.
(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul on krediit tarbija poolt lepingust taganemise hetkeks pakkujale välja makstud, lähevad pakkuja õigused ja kohustused tarbija suhtes üle krediidiandjale.
§ 385. Osamaksete nõudmise ja vastuvõtmise keeld
Pakkuja ei või tarbijalt nõuda maksete tegemist ega temalt makseid vastu võtta enne kümne päeva möödumist tarbijale allkirjastatud lepingudokumendi esitamisest.
§ 386. Sätete kohaldamine
Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse lepingutele Eestis või Euroopa Liidu liikmesriigis elukohta omava tarbijaga, kui lepingu esemeks olev ehitis asub Eestis või kui leping sõlmiti Eestis toimunud avaliku pakkumise, reklaami või muu sellesarnase majandustegevuse tulemusena või kui leping on muul põhjusel Eesti territooriumiga oluliselt seotud, sõltumata sellest, millise riigi õigust lepingule kohaldatakse.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
§ 387. Sätete rikkumise keelamine
Seaduses sätestatud isik või asutus võib seadusega sätestatud korras nõuda käeolevas peatükis ja käesoleva seaduse §-s 194 sätestatut rikkunud pakkujalt rikkumise lõpetamist ja rikkumisest hoidumist.
§ 388. Sätete kohustuslikkus
Käesolevas peatükis sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
21. peatükk
TASUTA KASUTAMISE LEPING
§ 389. Tasuta kasutamise lepingu mõiste
Tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks.
§ 390. Kasutusse andja vastutus
(1) Kasutusse andja vastutab kasutajale tasuta kasutamise lepingu rikkumisega tekitatud kahju eest üksnes oma tahtluse või raske hooletuse puhul.
(2) Kui kasutusse andja ei teata kasutajale tahtlikult kolmanda isiku õigusest esemele või eseme puudusest, peab ta hüvitama kasutajale sellest tekkinud kahju.
§ 391. Eseme säilitamise kulud
(1) Kasutaja peab kandma kasutamiseks antud eseme säilitamiseks vajalikud kulud.
(2) Muude kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulude hüvitamist võib kasutaja nõuda üksnes vastavalt käsundita asjaajamise sätetele. Kasutajal on õigus võtta ära enda poolt asjale tehtud parendused, kui see on asja kahjustamata võimalik.
§ 392. Eseme kasutamine
(1) Kasutaja võib eset kasutada üksnes lepingus ettenähtud viisil, kokkuleppe puudumisel aga eseme olemusest või kasutamise eesmärgist tuleneval viisil.
(2) Kasutaja ei või anda eseme kasutamist üle kolmandale isikule ilma kasutusse andja nõusolekuta.
(3) Kasutaja ei vastuta kasutusse antud eseme lepingulisest kasutamisest tingitud muutumise või halvenemise eest.
§ 393. Tagastamiskohustus
(1) Kasutaja peab kasutusse antud eseme kasutustähtaja lõppemisel tagastama.
(2) Kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud, tuleb ese tagastada pärast lepingust tuleneva eseme kasutamise eesmärgi saavutamist. Kasutusse andja võib nõuda eseme tagastamist ka varem, kui on möödunud aeg, mille jooksul kasutaja oleks saanud kasutuseesmärgi saavutada.
(3) Kui eseme kasutustähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast lepingu sõlmimist.
(4) Kui kasutaja annab eseme kasutamise üle kolmandale isikule, võib kasutusse andja selle pärast lepingu lõppemist ka kolmandalt isikult tagasi nõuda.
§ 394. Lepingu erakorraline ülesütlemine kasutusse andja poolt
Kasutusse andja võib tasuta kasutamise lepingu, sõltumata käesoleva seaduse §-s 393 sätestatust, üles öelda ja kasutusse antud eseme tagasi nõuda, kui:
1) ta vajab eset ettenägematu asjaolu tõttu;
2) kasutaja kasutab eset vastuolus käesoleva seaduse §-s 392 sätestatuga, eelkõige kui ta annab eseme kasutamise õigustamatult üle kolmandale isikule või kui ese on tõsiselt ohustatud kasutaja kohustuste rikkumise tõttu;
3) füüsilisest isikust kasutaja sureb või juriidilisest isikust kasutaja lõpeb.
§ 395. Nõuete aegumine
(1) Kasutusse andja kahju hüvitamise nõuded kasutusse antud eseme muutusest või rikkumisest tuleneva kahju hüvitamiseks aeguvad kuue kuu jooksul eseme tagastamisest.
(2) Kasutaja nõuded kulude hüvitamiseks või parenduse äravõtmiseks aeguvad kuue kuu jooksul lepingu lõppemisest.
(3) Kasutusse antud asja tagastamise nõude aegumistähtaeg hakkab kulgema lepingu lõppemisega.
22. peatükk
LAENULEPING JA KREDIIDILEPINGUD
1. jagu
Üldsätted
§ 396. Laenulepingu mõiste
(1) Laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.
(2) Isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna.
(3) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui laenulepingu esemeks on liigitunnustega piiritletud esemed, eelkõige väärtpaberid, kui lepingupooled ei ole kokku leppinud teisiti.
§ 397. Laenuintress
(1) Majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.
(2) Kui intressimäär ei ole lepingus kokku lepitud, eeldatakse, et selleks on harilik määr, mis on tavaline sama liiki laenude puhul ajal ja kohas, millal ja kus laen saadi, hariliku määra puudumisel aga käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud määr.
(3) Intress arvestatakse ja tuleb tasuda iga kalendriaasta lõpul. Kui laen tuleb tagastada enne aasta lõppu, tuleb intress tasuda laenu tagasimaksmise ajal.
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatu ei välista ega piira lepingupoolte õigusi viivise osas.
§ 398. Tähtajatu laenulepingu korraline ülesütlemine
(1) Kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud.
(2) Intressita laenulepingu võib laenusaaja üles öelda ja laenu tagastada ilma ette teatamata.
§ 399. Laenulepingu erakorraline ülesütlemine laenuandja poolt
(1) Laenuandja võib laenulepingu üles öelda ja nõuda laenu kohest tagastamist, kui:
1) laenu tagastamine on kokku lepitud osade kaupa ja laenusaaja on viivituses enam kui kahe osa tagastamisega või ühe osa tagastamisega kauem kui kolm kuud;
2) laenusaaja ei täida kohustust maksta intressi;
3) laenusaaja rikub kohustust kasutada laenu üksnes teatud kindlal eesmärgil.
(2) Laenuandja võib öelda laenulepingu üles enne laenu üleandmist ja keelduda laenu üleandmisest, kui laenusaaja majanduslik olukord on selliselt halvenenud, et laenu tagastamine on ohustatud või kui laenusaaja on esitanud teadvalt valesid andmeid eesmärgiga saada laenu. See õigus kuulub laenuandjale ka juhul, kui laenusaaja on muutunud maksejõuetuks enne lepingu sõlmimist, kuid laenuandjale sai see teatavaks alles pärast lepingu sõlmimist.
§ 400. Muutuva intressimääraga laenulepingu erakorraline ülesütlemine laenusaaja poolt
(1) Muutuva intressimääraga laenulepingu võib laenusaaja igal ajal üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kolm kuud.
(2) Laenusaaja ülesütlemist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1 ei loeta toimunuks, kui ta ei tagasta laenu kahe nädala jooksul pärast ülesütlemise jõustumist.
(3) Kokkulepe laenusaajale käesoleva paragrahvi lõike 1 või 2 järgi kuuluva ülesütlemisõiguse välistamise või selle teostamise raskendamise kohta on tühine.
§ 401. Krediidileping
(1) Krediidileping on leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub tasuma krediidilt intressi ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.
(2) Krediidilepingu esemeks võib olla ka maksetähtpäeva edasilükkamine, liising või muu abi finantseerimisel.
(3) Krediidilepingule kohaldatakse laenulepingu kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.
2. jagu
Tarbijakrediidileping ja sellega seotud lepingud
§ 402. Tarbijakrediidilepingu mõiste
Tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.
§ 403. Sätete kohaldamine
(1) Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse ka lepingule, millega üks isik (krediidivahendaja) kohustub oma majandus- või kutsetegevuses vahendama tarbijale tasu eest krediiti või osutama krediidilepingu sõlmimise võimalusele (krediidivahendusleping).
(2) Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse ka tarbija poolt sõlmitud lepingule krediidi võtmiseks iseseisva majandus- või kutsetegevuse alustamiseks, mille puhul krediidi netosumma või krediidi eest omandatava asja või teenuse netohind ei ületa 50 000 eurole vastavat summat.
(3) Käesolevas jaos sätestatut ei kohaldata krediidilepingule ja krediidivahenduslepingule:
1) (Kehtetu - RK s 25.02.2009 jõust.01.05.2009 - RT I 2009, 18, 108)
2) (Kehtetu - RK s 25.02.2009 jõust.01.05.2009 - RT I 2009, 18, 108)
3) mille tööandja sõlmib töötajaga ja mille intressimäär on madalam tavalisest intressimäärast selliste krediitide andmise puhul krediidiasutustest.
(4) Käesoleva seaduse § 404 lõike 2 punktis 2 ja §-des 409, 411, 414 ja 417 sätestatut ei kohaldata hüpoteegiga tagatud krediidilepingule, mis on sõlmitud sellistele lepingutele tavalistel tingimustel.
(5) Käesoleva seaduse §-des 404–410 ja § 414 lõikes 2 sätestatut ei kohaldata kohtuliku kompromissina sõlmitud krediidilepingule, kui kokku on lepitud intressimäär aasta kohta, lepingu sõlmimisel arvestuse aluseks võetud kulud ning tingimused, millal saab intressimäära või kulusid muuta.
(6) Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse tarbijakrediidilepingule tarbijaga, kelle elukoht on Eestis või Euroopa Liidu liikmesriigis, ka siis, kui leping sõlmiti Eestis toimunud avaliku pakkumise, reklaami või muu seesuguse majandustegevuse tulemusena või kui leping on muul põhjusel Eesti territooriumiga oluliselt seotud, sõltumata sellest, millise riigi õigust lepingule kohaldatakse.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
§ 404. Tarbija avaldus lepingu sõlmimiseks
(1) Tarbijakrediidilepingu puhul peab tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikus vormis. Tarbijale tuleb anda lepingudokument või selle koopia.
(2) Tarbija poolt allkirjastatud tahteavalduses peavad olema märgitud:
1) väljamakstav krediit (krediidi netosumma) või krediidi ülempiir;
2) kõigi tarbija poolt krediidi tagasimaksmiseks ning intressi ja muude kulude tasumiseks tehtavate maksete kogusumma (krediidi brutosumma), muutuvate tingimustega krediidilepingu puhul lepingu sõlmimisel algsete tingimuste kohaselt arvutatud maksete kogusumma;
3) krediidi tagasimaksmise tingimused, eelkõige tarbija poolt krediidi, intressi ja kulude tasumiseks tehtavate osamaksete hulk, osamaksete suurused ja maksete tegemise tähtajad või tähtpäevad;
4) intressimäär aasta kohta;
5) muud krediidilepinguga seotud kulud, sealhulgas tarbija kanda olevad krediidivahenduskulud, nende suuruse mitteteadmise korral nende arvutamise alused;
6) krediidi kulukuse määr aasta kohta;
7) krediidilepinguga seoses sõlmitavast kindlustuslepingust tulenevad maksed ja kulud;
8) tarbija õigus jätta krediidi enneaegse tagasimaksmise korral maksmata intress krediidi kasutamata jätmise aja eest ja mitte kanda selle aja eest muid krediidiga seotud kulusid;
9) krediidilepingu lõppemise tingimused, muu hulgas tarbija taganemisõigus, selle teostamise kord ja tähtaeg;
10) tarbijalt nõutavad tagatised.
(3) Kui krediidi suurus sõltub sellest, kui palju tarbija krediiti kasutab, ei pea käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 2 nimetatud andmeid märkima.
(4) Kui tarbija peab kindlustuslepingu sõlmima ja kindlustusandja valik on jäetud tarbijale, võib käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 7 nimetatud andmetena märkida üksnes viite kindlustuse vajalikkuse kohta ja hinnangu tavaliselt kindlustamisega seotud kuludele.
§ 405. Lepingud asja omandamise või teenuse osutamise finantseerimiseks
(1) Krediidilepingu puhul, mille esemeks on asja omandamise, teenuse osutamise või muu lepingueseme finantseerimine, tuleb lepingus käesoleva seaduse § 404 lõigetes 2–4 sätestatud andmete asemel märkida:
1) lepingu esemeks oleva asja, teenuse või muu soorituse kirjeldus;
2) krediidi eest omandatava asja või teenuse hind, kui tasumine toimuks kohe (netohind);
3) krediidi brutosumma, mis tuleb maksta krediidilepingu raames sissemakse, osamaksete, intressi ja muude kuludena;
4) osamaksete arv, suurus ja maksete tegemise tähtajad või tähtpäevad või meetod, mille järgi neid võib kindlaks määrata, kui need ei ole lepingu sõlmimisel veel teada;
5) krediidi kulukuse määr aasta kohta;
6) krediidilepinguga seoses sõlmitavast kindlustuslepingust tulenevad maksed ja kulud;
7) tarbija taganemisõigus, selle teostamise kord ja tähtaeg, samuti krediidilepinguga seotud müügilepingust taganemise õigus;
8) tarbijalt nõutavad tagatised ja omandireservatsioon (käesoleva seaduse § 233).
(2) Kui krediidiandja võõrandab asju või osutab teenuseid üksnes osamaksete eest, ei ole netohinna ja krediidi kulukuse määra märkimine vajalik.
(3) Liisingulepingu puhul loetakse netohinnaks hind, millega liisinguandja liisingueseme ostab.
(4) Kui tarbija peab kindlustuslepingu sõlmima ja kindlustusandja valik on jäetud tarbijale, võib käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 6 nimetatud andmetena märkida üksnes viite kindlustuse vajalikkuse kohta ja hinnangu tavaliselt kindlustamisega seotud kuludele.
§ 406. Krediidi kulukuse määr
(1) Krediidi kulukuse määr on protsentides krediidi netosummast või netohinnast avaldatav tarbijale aastas langev krediidist tulenevate kulude koormus eeldusel, et krediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul.
(2) Krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse kulusid, mida tarbija peab tasuma lepingust tulenevate kohustuse rikkumisel, ega kulusid, mida tarbija peab kandma seoses asja omandamise, teenuse kasutamise või muu soorituse saamisega.
(3) Ülekandekulusid, samuti krediidi tagasimaksete ning intressi ja muude kulude tasumiseks määratud konto pidamise kulusid, mis on tarbija kanda, tuleb krediidi kulukuse määra arvutamisel arvesse võtta juhul, kui tarbijal ei ole nende suhtes mõistlikku valikuvabadust ning nimetatud kulud on ebamõistlikult suured. Kui krediidi tagasimaksete või intressi ja muude tarbija poolt kantavate kulude sissenõudmise kulud on tarbija kanda, tuleb need siiski arvesse võtta.
(4) Tagatistega seotud kulusid krediidi kulukuse määra arvutamisel arvesse ei võeta. Kindlustusega seotud kulusid tuleb krediidi kulukuse määra arvutamisel arvesse võtta üksnes juhul, kui krediidiandja näeb neid krediidi andmise eest ette kohustuslikena ja kui need peavad krediidiandjale tarbija surma, invaliidsuse, haiguse või töötuse korral tagama krediidi brutosumma täieliku või osalise tagasimaksmise.
(5) Kui kokku on lepitud intressimäära või krediidi eest omandatava kauba või teenuse hinda mõjutavate tingimuste muutumine, märgitakse krediidilepingus krediidi kulukuse määra asemel krediidi kulukuse esialgne määr, lähtudes esialgsest intressimäärast ja muudest tingimustest lepingu sõlmimise ajal, nagu need kehtiksid kogu lepingu kestuse ajal. Lisaks tuleb märkida hinda määravate tingimuste muutmise eeldused ja hinna muutumise esimene võimalik ajahetk.
(6) Krediidi kulukuse määra arvutamise täpsema korra kehtestab rahandusminister Euroopa Liidu nõuetest lähtudes.
§ 407. Arvelduskrediit
(1) Kui krediidiasutus annab tarbijale krediiti viisil, et lubab tarbijal arvelduskontot teatud suuruses ületada (arvelduskrediit), ei kohaldata käesoleva seaduse §-des 404–406 sätestatut.
(2) Krediidiasutus peab enne arvelduskrediidilepingu sõlmimist teavitama tarbijat:
1) krediidi ülempiirist;
2) teatamise ajal kehtivast intressimäärast ja selle muutmise tingimustest;
3) lepingu lõppemise tingimustest.
(3) Krediidiandja peab käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud teavet tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kinnitama hiljemalt pärast krediidi esmakordset kasutamist. Tarbijale tuleb viivitamata teatada igast intressimäära muutmisest. Kinnitamine ja teavitamine võib toimuda tarbijale kontoväljavõtte edastamisega.
(4) Kui puudub arvelduskrediidi andmise kokkulepe ja krediidiasutus laseb tarbijal arvelduskontot ületada ning kui arvelduskontot ületatakse kauem kui kolm kuud, tuleb tarbijale teatada intressimäär aasta kohta ja tarbija poolt tasumisele kuuluvad kulud, samuti nende muudatused. Teatamine võib toimuda kontoväljavõtte edastamisega.
(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–4 sätestatut kohaldatakse ka krediitkaardi vahendusel antavatele tarbijakrediitidele.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
§ 408. Lepinguvormi järgimata jätmise tagajärjed
(1) Tarbijakrediidileping on tühine, kui järgimata on jäetud käesoleva seaduse § 404 lõikes 1 sätestatud vorminõue või kui lepingus puudub mõni käesoleva seaduse §-s 404 või 405 sätestatud andmetest.
(2) Käesoleva seaduse § 404 lõikes 2 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama.
(3) Käesoleva seaduse §-s 405 sätestatud andmete puudumisel muutub krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbijale antakse üle asi, talle osutatakse teenus või täidetakse muu kohustus.
(4) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed intressimäära, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra või käesoleva seaduse § 404 lõike 2 punktis 2 nimetatud krediidi brutosumma kohta, loetakse intressimääraks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul puuduvad andmed tarbija poolt võlgnetavate muude kulude kohta, ei võlgne tarbija talle avaldamata kulusid. Krediidiandja peab osamaksed intressimäära ja muude kulude vähendamist arvestades uuesti määrama ja tarbijale teatavaks tegema.
(5) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul puuduvad andmed käesoleva seaduse § 405 lõike 1 punktis 3 nimetatud krediidi brutosumma, krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra kohta, ei või intressi nõuda rohkem käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäärast.
(6) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul ei ole tarbijale avaldatud krediidi kulude suurust mõjutavate tingimuste muutmise eeldusi, ei või krediidi kulude suurust tarbija kahjuks muuta.
(7) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul ei ole tarbijale avaldatud netohinda, eeldatakse, et netohinnaks on turuhind.
(8) Kui krediidiandja ei ole tarbijale tarbijakrediidilepingu sõlmimisel avaldanud, milliseid tagatisi tarbijalt nõutakse, võib tagatisi hiljem nõuda üksnes juhul, kui krediidi netosumma ületab 50 000 eurole vastava summa.
(9) Kui krediidi kulukuse määr on krediidilepingus märgitud tegelikust madalamana, alaneb krediidilepingus kokkulepitud intressimäär protsendimäära võrra, mille võrra krediidi kulukuse määr on avaldatud tegelikust madalamana. Kui krediidi kulukuse määr on märgitud tegelikust madalamana krediidilepingus, mille esemeks on asja omandamise, teenuse osutamise või muu lepingueseme finantseerimine, alaneb käesoleva seaduse § 405 lõike 1 punktis 3 nimetatud krediidi brutosumma protsendimäära võrra, mille võrra krediidi kulukuse määr on avaldatud tegelikust madalamana.
§ 409. Tarbija taganemisõigus
(1) Tarbija võib tarbijakrediidilepingust taganeda seitsme päeva jooksul selle sõlmimisest. Kui tarbija taganeb tarbijakrediidilepingust, võib seda teha ka isik, kes ühines tarbijakrediidilepingust tuleneva kohustusega või käendas tarbijakrediidilepingust tulenevat tarbija kohustust.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaeg hakkab kulgema krediidiandja poolt tarbijale trükitehniliselt selgesti kujundatud ja krediidiandja poolt allkirjastatud selgituse väljastamisest, kus on nimetatud käesoleva paragrahvi lõikest 1 tulenevad õigused ning nende õiguste lõppemine vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 3, samuti isiku nimi ja aadress, kellele taganemisavaldus tuleb edastada, käesoleva seaduse §-s 414 nimetatud müügilepingu olemasolul ka viide sellele, et lepingust taganemise korral müügileping ei jõustu.
(3) Kui tarbija kasutab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lepingust taganemise õigust, peab tarbija krediidi tagasi maksma kahe nädala jooksul pärast taganemise avaldamist või krediidi väljamaksmist. Vastasel juhul loetakse, et tarbija ei ole lepingust taganenud.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut ei kohaldata tarbija taganemise puhul käesoleva seaduse §-s 405 nimetatud krediidilepingust ja käesoleva seaduse §-s 414 nimetatud müügilepingust.
(5) Kui tarbijale käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud tingimustele vastavat selgitust ei anta, lõpeb tarbija taganemise õigus lepingu täielikul täitmisel mõlema lepingupoole poolt, kuid siiski hiljemalt ühe aasta möödumisel krediidilepingu sõlmimisele suunatud tarbija avalduse tegemisest.
(6) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–5 sätestatut kohaldatakse arvelduskrediidilepingule ainult juhul, kui tarbijal ei ole vastavalt krediidilepingule õigust lepingut igal ajal ülesütlemistähtaega järgimata üles öelda ja krediiti ilma lisakuludeta tagasi maksta.
(7) Kui tarbijakrediidilepingu eesmärgiks on ehitise ajutise kasutamise finantseerimine ja krediidileping on ehitise ajutise kasutamise lepinguga seotud leping, kohaldatakse käesoleva paragrahvi lõigetes 1–5 sätestatu asemel ehitise ajutise kasutamise lepingust taganemise õiguse kohta sätestatut.
§ 410. Sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidileping
(1) Sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingule ei kohaldata käesoleva seaduse §-des 404 ja 405 sätestatut, kui käesoleva seaduse § 404 lõikes 2 või § 405 lõikes 1 sätestatud andmed anti tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selliselt, et tarbija sai nende andmetega enne lepingu sõlmimist põhjalikult tutvuda.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(2) Tarbija võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud lepingust taganeda vastavalt käesoleva seaduse §-s 57 sätestatule.
(3) Tarbija võib siiski taganeda lepingust käesoleva seaduse §-s 409 sätestatud tingimustel, kui ta ei saa lepingust taganeda vastavalt käesoleva seaduse §-s 57 sätestatule. Sel juhul piisab, kui taganemisõigust puudutav selgitus (käesoleva seaduse § 409 lõige 2) edastati tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
§ 411. Tarbija õigus ennetähtaegsele tagasimaksmisele
(1) Tarbija võib tarbijakrediidilepingust tulenevad kohustused täita ennetähtaegselt. Sellisel juhul ei võlgne tarbija krediidi kasutamata jätmise ajale langevat intressi ja muid kulusid.
(2) Kui tarbijakrediidilepingus ei olnud vastavalt käesoleva seaduse § 405 lõikele 2 netohinna ja krediidi kulukuse määra äratoomine vajalik, võetakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul aluseks käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär.
(3) Intressi ja muid kulusid võib krediidiandja siiski nõuda krediidilepingu esimese üheksa kuu eest ka juhul, kui tarbija täidab oma kohustused ennetähtaegselt.
§ 412. Tarbija vastuväited
Kokkulepe, millega välistatakse või piiratakse tarbija õigust esitada lepingust tulenevaid vastuväiteid kolmanda isiku vastu, kellele krediidiandja loovutab talle tarbijakrediidilepingust tulenevad nõuded, või tarbija õigust oma nõudeid tasaarvestada, on tühine.
§ 413. Veksli ja tšeki kasutamine
(1) Tarbijat ei või kohustada võtma krediidilepingust tuleneva nõude tagamiseks vekslikohustust ega välja andma tšekki, krediidiandja aga ei või neid vastu võtta.
(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud veksel või tšekk on siiski vastu võetud, võib tarbija selle igal ajal krediidiandjalt tagasi nõuda. Krediidiandja peab tarbijale hüvitama veksli või tšeki väljaandmisest tekkinud kulud ja kahju.
§ 414. Krediidilepinguga seotud müügileping
(1) Müügileping moodustab krediidilepinguga seotud lepingu, kui krediidilepingu eesmärk on ostuhinna tasumise finantseerimine ning mõlemaid lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena. Lepinguid vaadeldakse majanduslikult ühtsena eelkõige siis, kui krediidiandja kasutas krediidilepingu ettevalmistamisel või sõlmimisel müüja kaasabi või kui krediidiandja maksab krediidisumma müüjale.
(2) Kui tarbija taganeb krediidilepingust vastavalt käesoleva seaduse §-s 409 sätestatule, võib ta taganeda ka krediidilepinguga seotud müügilepingust. Kui krediidisumma on müüjale laekunud, lähevad müüja müügilepingust taganemise korral tekkivad õigused ja kohustused üle krediidiandjale.
(3) Tarbija võib krediidi tagasimaksmisest keelduda, kui krediidilepinguga seotud müügilepingust tulenevad vastuväited annavad talle müüja suhtes õiguse keelduda oma müügilepingust tuleneva kohustuse täitmisest. Kui tarbija vastuväide põhineb üleantud asja lepingutingimustele mittevastavusel ja ta nõuab lepingu või seaduse alusel asja parandamist või asendamist, võib ta keelduda krediidi tagasimaksmisest alles siis, kui parandamine või asendamine on ebaõnnestunud.
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut kohaldatakse ka krediidilepingule, millega finantseeritakse muu kohustuse täitmist kui asja üleandmist.
(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 sätestatut ei kohaldata krediidilepingule, mille eesmärk on väärtpaberite, välisvääringu või väärismetallide omandamise finantseerimine.
§ 415. Viivis ja ebapiisavate maksete tegemine
(1) Tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist ületava kahju hüvitamist.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(2) Kui tarbija on teinud krediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse:
1) esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks;
2) teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks;
3) kolmandas järjekorras intressi katteks;
4) neljandas järjekorras muude kohustuste katteks.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ei kohaldata, kui tarbija teeb makse täitedokumendi alusel, mis on koostatud põhinõudena intressi väljanõudmiseks.
(4) Krediidiandja ei või keelduda ebapiisavate maksete vastuvõtmisest.
§ 416. Krediidilepingu ülesütlemise piirangud
(1) Krediidiandja võib osamaksetena tagastatava krediidi puhul krediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva osamaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul osamaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.
(2) Krediidiandja peab tarbijale hiljemalt koos käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja andmisega pakkuma võimalust läbirääkimisteks, et leida võimalus kokkuleppele jõudmiseks.
(3) Kui krediidiandja ütleb lepingu üles, vähendatakse vastavalt tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra.
§ 417. Krediidiandja taganemine krediidilepingust
(1) Kui tarbija on viivituses krediidi tagasimaksmisega, siis võib krediidiandja krediidilepingust, mille esemeks on osamaksete tasumise vastu asja üleandmine või kohustuse täitmine, taganeda üksnes käesoleva seaduse § 416 lõikes 1 sätestatud tingimustel.
(2) Tarbijale krediidilepingu või krediidilepinguga seotud müügilepingu alusel üleantud asja krediidiandja poolt enda valdusse võtmine loetakse krediidiandjapoolseks lepingust taganemiseks, välja arvatud juhul, kui krediidiandja lepib tarbijaga kokku tasuda tarbijale asja harilik väärtus äravõtmise ajal.
§ 418. Krediidivahenduslepingu vorm
(1) Krediidivahendusleping tuleb sõlmida kirjalikus vormis. Lepingus tuleb märkida krediidivahendaja tasu protsentides krediidi netosummast või netohinnast. Kui krediidivahendaja on tasu kokku leppinud ka krediidiandjaga, tuleb lepingus märkida ka see.
(2) Krediidivahendusleping ja taotlus krediidi saamiseks ei või sisalduda ühes dokumendis.
(3) Krediidivahendaja peab tarbijale väljastama lepingudokumendi koopia.
(4) Krediidivahendusleping, mis ei vasta käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud nõuetele, on tühine.
§ 419. Krediidivahendajale makstav tasu
(1) Tarbija peab maksma krediidivahendajale tasu üksnes juhul, kui tarbijale antakse krediiti vahendaja tegevuse tulemusena ja tarbija ei saa krediidilepingust enam vastavalt käesoleva seaduse §-le 409 taganeda.
(2) Kui krediit võetakse krediidivahendaja teadmisel mõne teise krediidi ennetähtaegseks tagasimaksmiseks, on krediidivahendajal õigus tasule üksnes juhul, kui krediidi kulukuse määr või krediidi kulukuse esialgne määr ei suurene. Tagasimakstava krediidi puhul krediidi kulukuse määra või krediidi kulukuse esialgse määra arvutamisel ei võeta arvesse tagasimakstava krediidi võimalikke vahenduskulusid.
(3) Krediidivahendaja ei tohi krediidi vahendamise või krediidilepingu sõlmimise võimalusele osutamisega seotud teenuste eest nõuda muud kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud tasu ning kokkuleppel tarbijaga vahendaja poolt kantud vajalike kulude hüvitamist.
§ 420. Sätete rikkumise keelamine
Seaduses sätestatud isik või asutus võib seadusega sätestatud korras nõuda käesolevas jaos ja käesoleva seaduse §-s 194 sätestatut rikkunud krediidiandjalt ja -vahendajalt rikkumise lõpetamist ja rikkumisest hoidumist.
§ 421. Sätete kohustuslikkus
Käesolevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse sõnastamisega, eelkõige krediidisumma jagamisega mitme lepingu vahel.
4. osa
KINDLUSTUSLEPING
23. peatükk
ÜLDOSA
1. jagu
Üldsätted
§ 422. Kindlustuslepingu mõiste
(1) Kindlustuslepinguga kohustub üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid.
(2) Seadusega sätestatud juhul on kindlustusvõtja kohustatud kindlustuslepingu sõlmima (kohustuslik kindlustus).
§ 423. Kindlustusjuhtum ja kindlustusrisk
(1) Kindlustusjuhtum on eelnevalt kokkulepitud sündmus, mille toimumise korral peab kindlustusandja täitma oma lepingust tuleneva täitmise kohustuse.
(2) Kindlustusrisk on oht, mille vastu kindlustatakse.
§ 424. Kindlustatud isik ja kindlustatud ese
(1) Kindlustatud isik on kindlustusvõtja või nimeliselt määratletud või määratlemata kolmas isik, kellega seotud kindlustusriski on kindlustatud. Eeldatakse, et kindlustatud on kindlustusvõtjaga seotud kindlustusriski.
(2) Kindlustatud ese on ese, millega seotud kindlustusriski on kindlustatud.
§ 425. Soodustatud isik
(1) Soodustatud isik on isik, kellel on kindlustusjuhtumi toimumise korral õigus saada kindlustushüvitis, kokkulepitud rahasumma või muu kindlustusandja kohustuse täitmine vastavalt lepingule.
(2) Pärast kindlustusvõtja surma ei või tema pärijad soodustatud isikut asendada.
§ 426. Kindlustussumma
(1) Kindlustusandja peab kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud kahju hüvitama üksnes kokkulepitud rahasumma ulatuses, mis on kindlustusandjapoolseks maksimaalseks väljamaksusummaks (kindlustussumma). See ei mõjuta käesoleva seaduse §-s 477 sätestatut.
(2) Kindlustussumma võib olla määratletud muul kujul kui maksimaalse väljamaksusummana.
§ 427. Lepinguvabaduse piirangud
(1) Kindlustusvõtja kahjuks käesoleva seaduse §-des 428, 432, 433, 435, § 436 lõikes 2, § 438 lõikes 3, §-s 439, § 441 lõigetes 2 ja 3, §-s 442, § 445 lõikes 3, §-des 449 ja 450, § 452 lõikes 2, § 454 lõikes 2, §-des 457–459, 461, 462, 468–472, 474, 475, 487, 491, § 492 lõikes 3, §-des 515, 519–531, 535–537, 542–547, 557–567, sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523;
RK s 15.06.2005 jõust.01.01.2006 - RT I 2005, 39, 308)
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldata:
1) edasikindlustuslepingutele;
2) raudtee veerevkoosseisu, õhusõidukite ja laevade kindlustuslepingutele;
3) veosekindlustuslepingutele;
4) õhusõiduki ja veesõiduki valdaja vastutuskindlustuslepingutele;
(RK s 08.12.2004 jõust.01.01.2005 - RT I 2004, 90, 616)
5) krediidi- ja garantiikindlustuslepingutele, kui kindlustatakse majandus- või kutsetegevusest tulenevaid kindlustusriske.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut ei kohaldata ka maismaasõidukite, tule ja loodusjõudude või finantskahju vastu kindlustamise lepingutele, samuti tsiviilvastutuskindlustuslepingutele, kui kindlustusvõtja vastab vähemalt kahele järgmistest tingimustest:
1) bilansimaht ületab summa, mis vastab 6 200 000 eurole;
2) majandusaasta netokäive ületab summa, mis vastab 12 800 000 eurole;
3) majandusaasta keskmine töötajate arv on vähemalt 250.
(RK s 08.12.2004 jõust.01.01.2005 - RT I 2004, 90, 616)
(4) Samasse konsolideerimisgruppi, raamatupidamise seaduse (RT I 2002, 102, 600; 2003, 88, 588) tähenduses, kuuluvate äriühingute puhul võetakse käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatu arvutamisel aluseks äriühingu andmed konsolideeritud aruandes.
(RK s 08.12.2004 jõust.01.01.2005 - RT I 2004, 90, 616)
2. jagu
Lepingu sõlmimine
§ 428. Kindlustuslepingut sõlmida soovivale isikule avaldatav teave
(1) Kindlustusandja peab tagama, et füüsilist isikut, kes soovib sõlmida kindlustuslepingut, teavitatakse enne lepingu sõlmimist vähemalt järgmistest andmetest:
1) kindlustusandja nimi ja õiguslik vorm;
2) kindlustusandja aadress, samuti kontori aadress, mille vahendusel leping sõlmitakse, kui seda ei tehta kindlustusandja asukoha järgi;
3) kindlustuslepingu suhtes kehtivad tüüptingimused, muu hulgas kindlustusmaksemäära ulatus ja andmed lepingule kohaldatava õiguse kohta;
4) kindlustusandja kohustused, kui need erinevad kindlustustingimustes ja kindlustusmaksemääras ettenähtust;
5) kindlustuslepingu kehtivusaeg ning selle lõpetamise tingimused;
6) kindlustusmaksete suurus ja tasumise kord, seejuures eraldi eri kindlustusmaksete suurused, kui kindlustussuhe hõlmab mitut iseseisvat kindlustuslepingut;
7) kindlustusvõtja poolt koos kindlustusmaksetega maksmisele kuuluva summa suurus,
sealhulgas kindlustuslepinguga seotud kindlustusvõtja makstavad tasud ja
kindlustusvõtjale kaasnevad kulud ning nende kujunemise põhimõtted;
(RK s 17.12.2009 jõust. 22.01.2010 - RT I 2010, 2, 3)
8) tähtaeg, mille jooksul on kindlustuslepingu sõlmimist taotlev isik oma lepingu sõlmimise avaldusega seotud;
9) pädeva kindlustusjärelevalve aadress, millel kindlustusvõtja võib esitada kaebuse kindlustusandja tegevuse peale.
(2) Enne elukindlustuslepingu ja kindlustusmaksete tagastamise võimalusega õnnetusjuhtumikindlustuslepingu sõlmimist peab kindlustusandja tagama füüsilisest isikust kindlustusvõtja teavitamise lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule järgmistest andmetest:
1) kindlustusmaksete reservi arvestamise põhimõtted ja meetodid;
11) kasumiosalusega kindlustuslepingu korral kasumi määramise ja
jaotamise põhimõtted;
(RK s 17.12.2009 jõust. 22.01.2010 - RT I 2010, 2, 3)
2) kindlustuse tagastusväärtus;
3) minimaalne kindlustusmaksete summa kindlustuse kindlustusmaksevabaks muutmiseks ja kindlustusmaksevabast kindlustusest tulenevad kindlustusandja kohustused;
4) investeerimisriskiga elukindlustuse korral andmed kindlustuslepingu aluseks
oleva alusvara olemuse ja sellega seotud riskide kohta, mis võimaldavad
kindlustusvõtjal teha igakülgselt kaalutud investeerimisotsuse, seejuures ei ole
lubatud rõhutada investeerimisriskiga elukindlustuslepingu sõlmimisest saadavat
võimalikku kasu, kui samal ajal ei viidata selgelt selle lepingu sõlmimisega
seotud riskidele;
(RK s 17.12.2009 jõust. 22.01.2010 - RT I 2010, 2, 3)
5) üldised andmed vastava kindlustusliigi maksustamispõhimõtete kohta.
§ 429. Andmetest teavitamine lepingu kehtivuse ajal
Kindlustuslepingu kehtivuse ajal peab kindlustusandja tagama füüsilisest isikust kindlustusvõtjale teabe edastamise käesoleva seaduse §-s 428 sätestatud andmete muutumise kohta. Elukindlustuse ja kindlustusmaksete tagastamise võimalusega
õnnetusjuhtumikindlustuse korral tuleb füüsilisest isikust kindlustusvõtjale
teha kord aastas teatavaks tema kindlustuslepingu kindlustusmaksete reservi
suurus ning kasumiosalusega elukindlustuslepingu korral ka perioodi jooksul
määratud lisakasumi suurus ja lisakasumi määr ning summaarne
elukindlustuslepingu lisakasumi suurus.
(RK s 17.12.2009 jõust. 22.01.2010 - RT I 2010, 2, 3)
§ 430. Teavitamise vorm
Käesoleva seaduse §-des 428 ja 429 sätestatud teave tuleb kindlustusvõtjale edastada kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning see peab olema selgelt sõnastatud, ülevaatlikult liigendatud ja koostatud eesti keeles või kokkuleppel muus keeles.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
§ 431. Kindlustuslepingu sõlmimise avaldus
(1) Kindlustuslepingu sõlmimise avalduse blanketid võivad sisaldada üksnes nii palju ettepanekuid eri kindlustuslepingute sõlmimiseks, et see ei piiraks ülevaatlikkust, loetavust ega arusaadavust.
(2) Kindlustusandja peab kindluslepingu suhtes kehtivad tüüptingimused märkima tema poolt väljaantud avalduse blanketile või andma need avalduse esitajale üle enne blanketi esitamist või sellega samaaegselt.
§ 432. Teavitamise kohustuse rikkumise tagajärjed
(1) Kui kindlustusandja ei täitnud käesoleva seaduse §-s 428 sätestatud kohustusi, muu hulgas ei andnud kindlustusvõtjale üle kindlustuslepingu suhtes kehtivaid tüüptingimusi, ei loeta lepingut sõlmituks, kui kindlustusvõtja vaidleb lepingule kirjalikult taasesitatavas vormis vastu 14 päeva jooksul, alates talle teabe ja tüüptingimuste edastamisest.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaeg hakkab kulgema üksnes juhul, kui lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule on kindlustusvõtjat kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning trükitehniliselt selgelt loetavalt teavitatud vastuvaidlemisõigusest, tähtaja algusest ja selle kestusest. Dokumentide kättesaamist peab tõendama kindlustusandja. Tähtaja järgimiseks piisab vastuväite ärasaatmisest tähtaja jooksul.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(3) Vaatamata käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatule, lõpeb kindlustusvõtja vastuvaidlemisõigus ühe aasta jooksul pärast esimese kindlustusmakse tasumist.
(4) Kindlustusvõtjal ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õigust, kui kindlustusandja annab kindlustusvõtjale kohese kindlustuskaitse ning lepingupooled on kokku leppinud kindlustustingimuste ja käesoleva seaduse §-s 428 nimetatud teabe üleandmisest loobumises. Kindlustusvõtja nõudel tuleb teave ja kindlustustingimused talle siiski üle anda hiljemalt koos poliisiga.
§ 433. Kindlustusvõtja taganemine lepingust
(1) Kindlustuslepingu sõlmimisel enam kui üheks aastaks, samuti elukindlustuslepingu sõlmimisel, võib kindlustusvõtja 14 päeva jooksul lepingu sõlmimisest lepingust taganeda. Tähtaja järgimiseks piisab taganemisavalduse ärasaatmisest tähtaja jooksul. Sidevahendi abil sõlmitud elu- ja pensionikindlustuslepingutele kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 56 sätestatut.
(RK s 20.10.2004 jõust.10.11.2004 - RT I 2004, 75, 522)
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaeg ei hakka kulgema enne, kui kindlustusandja on kindlustusvõtjale taganemisõigusest teatanud ja kindlustusvõtja on teatamist allkirjaga kinnitanud. Kui kindlustusvõtjale ei teatata taganemisõigusest, lõpeb taganemisõigus ühe kuu möödumisel esimese kindlustusmakse tasumisest.
(3) Kindlustusvõtjal ei ole taganemisõigust, kui kindlustusandja on andnud talle kohese kindlustuskaitse või kui kindlustusleping sõlmitakse kindlustusvõtja majandus- või kutsetegevuse jaoks.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatut ei kohaldata elukindlustuslepingule.
§ 434. Poliis
(1) Kindlustusandja peab kindlustusvõtjale väljastama enda poolt allkirjastatud dokumendi kindlustuslepingu sõlmimise kohta (poliis).
(2) Poliisil peavad olema märgitud vähemalt käesoleva seaduse §-s 428 sätestatud andmed, samuti:
1) kindlustusvõtja ning kindlustatud isiku nimi ja aadress, kui tegemist ei ole esitajapoliisiga;
2) kindlustusliik, kindlustuslepingu eseme määratlus, kindlustusriskide loetelu ja kindlustusjuhtumist teatamise tähtaeg;
3) kindlustussumma või selle arvutamise alused;
4) lepingu jõustumise ja lepingu võimaliku pikenemise aeg ning kindlustuskaitse aeg;
5) kohustusliku kindlustuse korral õigusakt, millest kindlustuslepingu sõlmimise kohustus tuleneb.
§ 435. Poliisi asendamine ja avalduste ärakirjad
(1) Poliisi kadumise või hävimise korral võib kindlustusvõtja nõuda kindlustusandjalt asenduspoliisi väljastamist.
(2) Kindlustusvõtja võib nõuda ärakirja mis tahes enda poolt lepingu suhtes kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tehtud tahteavaldusest. Kindlustusandja peab sellest õigusest kindlustusvõtjale poliisi väljastamisel teatama.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(3) Kui kindlustusvõtja vajab ärakirja kindlustusandja suhtes õigustoimingu tegemiseks, mis tuleb teha teatud aja jooksul, ja kindlustusandja ei ole ärakirja kindlustusvõtjale varem üle andnud, peatub tähtaja kulgemine ärakirja väljastamise nõudmise esitamisest kuni ärakirja saamiseni.
§ 436. Poliisi erinevus kindlustusvõtja avaldusest
(1) Kui poliisi sisu kaldub kõrvale kindlustusvõtja avaldusest, loetakse see kõrvalekalle kindlustusvõtja poolt heakskiidetuks, kui kindlustusvõtja ei vaidle sellele kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vastu 14 päeva jooksul poliisi saamisest.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(2) Kõrvalekalle loetakse heakskiidetuks üksnes siis, kui kindlustusandja on poliisi väljastamisel juhtinud kindlustusvõtja tähelepanu käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule eraldi kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatega. Teate võib asendada poliisi sisust eraldi esiletõstetud märkega poliisil. Iga kõrvalekaldumine tuleb eraldi ära näidata.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatu täitmata jätmise korral ei ole kõrvalekalle kindlustusvõtjale siduv ja lepingutingimustena vaadeldakse kindlustusvõtja avalduses sisaldunud tingimusi.
§ 437. Kindlustuskaitse algus
Kui kindlustusandja kohustuste (kindlustuskaitse) tähtaeg on määratud päevade või pikema ajavahemikuga, eeldatakse, et kindlustuskaitse algab lepingu sõlmimisele järgneval päeval kell 00.00 ning lõpeb tähtaja viimasel päeval kell 24.00.
§ 438. Tagasiulatuv kindlustuskaitse
(1) Lepinguga võib ette näha, et kindlustuskaitse algab tagasiulatuvalt enne lepingu sõlmimist.
(2) Kindlustusandja ei või nõuda tagasiulatuva kindlustuskaitse eest kindlustusmakse tasumist, kui ta teadis või pidi lepingu sõlmimise ajal teadma, et kindlusjuhtum ei ole toimunud.
(3) Kindlustusandjal ei ole tagasiulatuva kindlustuskaitse andmisel täitmise kohustust, kui kindlustusvõtja teadis või pidi lepingu sõlmimise ajal teadma, et kindlusjuhtum on juba toimunud. Sellisel juhul võib kindlustusandja nõuda kindlustusmaksete tasumist selle kindlustusperioodi lõpuni, mil kindlustusandja sai teada kindlustusjuhtumi toimumisest, välja arvatud juhul, kui ta teadis kindlustusjuhtumi toimumisest juba lepingu sõlmimisel või pidi seda teadma.
§ 439. Kohene kindlustuskaitse
(1) Kindlustusvõtja võib juba enne lepingu sõlmimist oma kindlustuslepingu sõlmimise avaldusega taotleda kindlustusandjalt lepinguga ettenähtud kindlustuskaitset tähtaja jooksul, mille kestel kindlustusvõtja on seotud lepingu sõlmimise avaldusega (kohene kindlustuskaitse).
(2) Kohese kindlustuskaitse taotluse esitamise korral peab kindlustusandja teatama, kas ta võimaldab kindlustusvõtjale kohest kindlustuskaitset või keeldub sellest.
§ 440. Kindlustusvõtja kohustus teatada olulistest asjaoludest
(1) Kindlustusvõtja peab lepingu sõlmimisel teatama kindlustusandjale kõigist talle teada olevatest asjaoludest, millel on nende olemusest tulenevalt mõju kindlustusandja otsusele leping sõlmida või teha seda kokkulepitud tingimustel (olulised asjaolud). Eeldatakse, et oluline on asjaolu, mille kohta kindlustusandja on otseselt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teavet nõudnud.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(2) Kindlustusvõtja ei pea kindlustusandjale teatama asjaolust, mis on kindlustusandjale juba teada või mille suhtes kindlustusvõtja võib mõistlikult eeldada, et see on kindlustusandjale teada.
§ 441. Kindlustusandja taganemine lepingust teatamiskohustuse rikkumise korral
(1) Kui kindlustusvõtja ei teatanud käesoleva seaduse §-s 440 sätestatut rikkudes olulisest asjaolust, samuti kui kindlustusvõtja vältis tahtlikult olulise asjaolu teadasaamist või andis olulise asjaolu kohta ebaõiget teavet, võib kindlustusandja lepingust taganeda.
(2) Kindlustusandja ei või käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul lepingust taganeda, kui:
1) kindlustusandja teadis teabe ebaõigsust või asjaolu, mida talle ei teatatud;
2) teatamata jätmine või ebaõige teabe andmine ei toimunud kindlustusvõtja süü tõttu;
3) asjaolu, millest ei teatatud või mille kohta anti ebaõiget teavet, langes enne kindlustusjuhtumi toimumist ära;
4) kindlustusandja on taganemise õigusest loobunud.
(3) Kui kindlustusvõtja peab teatama kindlustusandjale olulistest asjaoludest kindlustusandja poolt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud küsimuste põhjal, võib kindlustusandja lepingust taganeda otseselt asjaolust, mille kohta pole küsitud, teatamata jätmise tõttu üksnes siis, kui tegemist on asjaolu tahtliku varjamisega.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(4) Kui kindlustusandja ei või kindlustuslepingust käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud alusel taganeda, võib ta nõuda kindlustusvõtjalt kindlustusmaksete suurendamist vastavalt käesoleva seaduse §-s 460 sätestatule.
(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–4 sätestatu ei välista kindlustusandja õigust tühistada leping pettuse tõttu.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
§ 442. Kindlustusandja lepingust taganemise tähtaeg
(1) Kindlustusandja võib lepingust käesoleva seaduse §-s 441 sätestatud alusel taganeda üksnes ühe kuu jooksul, arvates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama käesoleva seaduse §-s 440 sätestatud teatamiskohustuse rikkumisest. Lepingust ei või taganeda, kui lepingu sõlmimisest on möödunud kolm aastat.
(2) Kui kindlustusandja taganeb lepingust käesoleva seaduse §-s 441 sätestatud alusel pärast kindlustusjuhtumi toimumist, peab ta lepingust tulenevad kohustused siiski täitma, kui asjaolu, millest ei teatatud, ei omanud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ja ei välista ega piira kindlustusandja täitmise kohustuse kehtivust. Kindlustusandja täitmise kohustuse olemasolu hindamisel tuleb arvestada ka tasutud kindlustusmaksete suhet kindlustusmaksetega, mida oleks tulnud maksta, kui asjaolust oleks teatatud.
3. jagu
Kindlustusriski võimalikkuse suurenemine
§ 443. Kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest teatamine
Kindlustusvõtja peab kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest viivitamata kindlustusandjale teatama, välja arvatud juhul, kui kindlustusriski võimalikkuse suurenemise põhjustas üldiselt teadaolev asjaolu, mis ei mõjuta üksnes selle kindlustusvõtja kindlustusriski.
§ 444. Kindlustusriski võimalikkuse suurendamise keeld
Kindlustusvõtja ei või pärast lepingu sõlmimist ilma kindlustusandja nõusolekuta suurendada kindlustusriski võimalikkust ega lubada selle suurendamist isikute poolt, kelle eest ta vastutab.
§ 445. Kindlustusandja vabanemine kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusriski võimalikkuse suurenemise korral
(1) Kui kindlustusvõtja rikub käesoleva seaduse §-s 443 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest, kui kindlustusjuhtum toimub pärast ühe kuu möödumist ajast, mil kindlustusandja oleks pidanud teate kätte saama, välja arvatud juhul, kui ta teadis ajal, mil ta oleks pidanud teate kätte saama, kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest või pidi seda teadma.
(2) Kui kindlustusvõtja rikub käesoleva seaduse §-s 444 sätestatud kohustust, vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingu täitmise kohustusest kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise ulatuses, kui kindlustusjuhtum toimub pärast kindlustusriski suurenemist.
(3) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatut ei kohaldata, kui:
1) kindlustusjuhtumi toimumise ajaks oli möödunud tähtaeg, mille jooksul võis kindlustusandja lepingu kindlustusriski võimalikkuse suurenemise tõttu üles öelda või nõuda selle muutmist, ilma et kindlustusandja oleks lepingut üles öelnud või selle muutmist nõudnud;
2) kindlustusriski võimalikkuse suurenemisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele;
3) suurem kindlustusrisk ei oleks mõjutanud kindlustusandja täitmise kohustuse kehtivust ega ulatust;
4) kindlustusriski võimalikkus suurenes kindlustusandja süü tõttu.
(4) Kui kindlustusandja vabaneb käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatu kohaselt oma täitmise kohustusest üksnes mõne kindlustatud eseme või isiku suhtes, vabaneb ta kogu täitmise kohustusest, kui vastavalt asjaoludele võib eeldada, et ta ei oleks lepingut samadel tingimustel üksnes selle osa suhtes sõlminud.
§ 446. Lepingu muutmine ja ülesütlemine kindlustusriski võimalikkuse suurenemise korral
(1) Kui kindlustusvõtja rikub käesoleva seaduse §-s 444 sätestatud kohustust, võib kindlustusandja kindlustuslepingu ette teatamata üles öelda. Kui rikkumine ei toimunud kindlustusvõtja süü tõttu, võib kindlustusandja lepingu üles öelda, teatades sellest ette üks kuu.
(2) Kui kindlustusriski võimalikkus suurenes kindlustusvõtja poolt ilma kindlustusandja nõusolekuta tehtud muudatuse tõttu ja kindlustusvõtja ei teatanud õigeaegselt kindlustusriski võimalikkuse suurenemisest, võib kindlustusandja kindlustuslepingu ette teatamata üles öelda. Kui kindlustusriski võimalikkuse suurendamise keelu rikkumine ei toimunud kindlustusvõtja süü tõttu, võib kindlustusandja lepingu üles öelda, teatades sellest ette üks kuu.
(3) Kui kindlustusrisk suureneb pärast lepingu sõlmimist kindlustusvõtjast sõltumata, võib kindlustusandja nõuda lepingu muutmist tagasiulatuvalt, alates kindlustusriski suurenemisest. Kui kindlustusvõtja ei nõustu lepingu muutmisega või kui suurenenud kindlustusriski korral kindlustusandja ei oleks lepingut sõlminud, võib kindlustusandja lepingu üles öelda, teatades sellest ette üks kuu.
(4) Kindlustusandja õigus nõuda käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud juhul lepingu muutmist või öelda leping üles lõpeb, kui ta ei kasuta seda õigust ühe kuu jooksul, arvates ajast, mil ta sai teada kindlustusriski suurenemisest. Kindlustusandjal on õigus leping käesoleva paragrahvi lõigetes 1–3 nimetatud juhul üles öelda ka juhul, kui taastub kindlustusriski suurenemise eelne olukord.
(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–4 sätestatut ei kohaldata, kui kindlustusrisk suurenes kindlustusandjast tuleneva asjaolu tõttu.
§ 447. Sätete kohaldamine
(1) Käesolevas jaos sätestatut kohaldatakse ka kindlustusriski suurenemisele, mis toimus kindlustusvõtja poolt lepingu sõlmimise avalduse esitamise ja lepingu sõlmimise vahelisel ajal, kui kindlustusandja kindlustusriski suurenemisest lepingu sõlmimise ajal ei teadnud.
(2) Käesolevas jaos sätestatut ei kohaldata, kui kindlustusriski suurenemine ei ole oluline või kui lepingupooled leppisid kokku, et kindlustusriski suurenemine ei mõjuta kindlustuslepingut.
(3) Käesolevas jaos sätestatu ei mõjuta kokkulepet, millega kindlustusvõtja võtab kohustuse vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist.
4. jagu
Kindlustusjuhtumi toimumine
§ 448. Kindlustusjuhtumist teatamine
(1) Kindlustusvõtja peab kindlustusjuhtumi toimumisest viivitamata kindlustusandjale teatama.
(2) Kindlustusandja võib pärast kindlustusjuhtumi toimumist nõuda kindlustusvõtjalt lepingu täitmise kohustuse kindlakstegemiseks vajalikku teavet. Tõendite esitamist võib kindlustusandja nõuda niivõrd, kuivõrd kindlustusvõtjalt võib mõistlikult oodata nende esitamist.
§ 449. Kindlustusjuhtumist teatamata jätmise tagajärjed
(1) Kui kindlustusandjal tekib kindlustusvõtja käesoleva seaduse §-s 448 sätestatud kohustuse rikkumise tagajärjel kahju, võib kindlustusandja selle ulatuses täitmise kohustust vähendada.
(2) Kui kindlustusvõtja rikub käesoleva seaduse §-s 448 sätestatud kohustust tahtlikult, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest.
§ 450. Kindlustusandja täitmise kohustus kindlustusjuhtumi toimumisel
(1) Kindlustusandja lepingu täitmise kohustus muutub sissenõutavaks kindlustusjuhtumi toimumise ja kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaks- määramiseks vajalike toimingute lõpetamisega.
(2) Kindlustusandja lepingu täitmise kohustus muutub sissenõutavaks, sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, kui kindlustusvõtja nõuab kahe kuu möödumisel kindlustusandjale kindlustusjuhtumist teatamisest kindlustusandjalt selgitust, mis põhjusel täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks vajalikud toimingud veel lõpetatud ei ole, ja kindlustusandja sellele järelepärimisele ühe kuu jooksul ei vasta.
(3) Kui kindlustusandja täitmise ulatuse kindlaksmääramiseks vajalikke toiminguid ei ole lõpetatud ühe kuu jooksul pärast kindlustusjuhtumist teatamist, võib kindlustusvõtja kindlustusjuhtumi kindlakstegemise korral nõuda kindlustusandja täitmise kohustuse arvel raha maksmist ulatuses, mida kindlustusandja vastavalt asjaoludele peaks minimaalselt maksma. Tähtaja kulgemine peatub ajaks, mil toimingute lõpetamine on takistatud kindlustusvõtjast tuleneva asjaolu tõttu.
§ 451. Kindlustusvõtja viivise maksmise nõue
Kokkulepe, mille kohaselt kindlustusandja ei pea maksma viivist oma täitmise kohustusega viivitamise korral, on tühine.
§ 452. Kindlustusandja vabanemine täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuste rikkumise korral
(1) Kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja, kindlustatud või soodustatud isik põhjustas kindlustusjuhtumi toimumise tahtlikult. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
(2) Kindlustusandja ei või tugineda kokkuleppele, mille kohaselt ta vabaneb kindlustusjuhtumi toimumise puhul täitmise kohustusest kindlustusvõtja kohustuse rikkumise tõttu, kui:
1) kindlustusvõtja on rikkunud muud kui kindlustusmakse tasumise kohustust, mis tuleb kindlustusandja suhtes täita enne kindlustusjuhtumi toimumist ja rikkumine toimub muul põhjusel kui kindlustusvõtja süü tõttu või kui rikkumine ei mõjutanud kahju tekkimist või kahju suurust;
2) kindlustusvõtja rikub kohustust, mida ta pidi täitma kindlustusandja suhtes eesmärgiga vähendada kindlustusriski või vältida selle suurenemist ja rikkumisel ei olnud mõju kindlustusjuhtumi toimumisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele;
3) kohustus tuli kindlustusandja suhtes täita pärast kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusvõtja ei rikkunud kohustust tahtlikult;
4) kohustus tuli kindlustusandja suhtes täita pärast kindlustusjuhtumi toimumist ja kindlustusvõtja rikkus kohustust raske hooletuse tõttu, kuid rikkumisel ei olnud mõju ei kindlustusjuhtumi kindlakstegemisele ega kindlustusandja täitmise kohustusele.
5. jagu
Kindlustusmakse
§ 453. Kindlustusperiood
Kindlustusperiood on ajavahemik, mille alusel arvutatakse kindlustusmakseid. Eeldatakse, et kindlustusperiood on üks aasta.
§ 454. Kindlustusmakse tasumine
(1) Kindlustusvõtja peab tasuma kindlustusmakse või perioodiliste kindlustusmaksete tasumise kokkuleppe korral esimese kindlustusmakse kohe pärast lepingu sõlmimist.
(2) Kui kindlustusvõtjale tuleb väljastada poliis, võib ta keelduda kindlustusmakse tasumisest, kuni talle ei ole poliisi väljastatud.
(3) Eeldatakse, et järgnevate kindlustusperioodide kindlustusmaksete tasumise tähtpäevaks on iga uue kindlustusperioodi algus.
§ 455. Kindlustusmakse tasumine kolmanda isiku poolt
(1) Kindlustusvõtja asemel võib sissenõutavaks muutunud kindlustusmakse või muu kindlustuslepingu järgi tasumisele kuuluva makse tasuda ka kindlustatud või soodustatud isik, samuti pandipidaja, kellele kindlustusvõtja kindlustuslepingust tulenev nõue kindlustusandja vastu on panditud. Kindlustusandja ei või eelnimetatud isikult makse vastuvõtmisest keelduda, isegi kui ta võiks makse vastuvõtmisest keelduda vastavalt käesoleva seaduse üldosa sätetele.
(2) Kui kindlustusmakse tasub kindlustatud või soodustatud isik või pandipidaja, läheb kindlustusandja kindlustusmakse tasumise nõue kindlustusvõtja vastu tasutud ulatuses makse tasunud isikule üle. Kui kindlustuslepingujärgse makse tasub pandipidaja, tagab ka pandipidaja nõuet kindlustusvõtja vastu pant kindlustusvõtja nõudele kindlustusandja vastu.
§ 456. Kindlustusmakse tasaarvestamise õigus
Kindlustusandja võib oma täitmise kohustusega tasaarvestada sissenõutavaks muutunud kindlustusmakse või muu lepingu kohaselt talle kuuluva nõude ka juhul, kui ta võlgneb lepingust tuleneva kohustuse täitmise kolmandale isikule, mitte kindlustusvõtjale. Kindlustusandjal ei ole seda õigust kahjustatud isiku suhtes kohustusliku vastutuskindlustuse puhul.
§ 457. Esimese kindlustusmakse tasumisega hilinemine
(1) Kui kindlustusvõtja ei ole 14 päeva jooksul pärast kindlustuslepingu sõlmimist tasunud kindlustusmakset või esimest kindlustusmakset, võib kindlustusandja kuni makse tasumiseni lepingust taganeda. Eeldatakse, et kindlustusandja on lepingust taganenud, kui ta ei esita kindlustusmakse sissenõudmiseks hagi kolme kuu jooksul makse sissenõutavaks muutumisest.
(2) Kui sissenõutavaks muutunud kindlustusmakse või esimene kindlustusmakse ei ole tasutud kindlustusjuhtumi toimumise ajaks, vabaneb kindlustusandja oma täitmise kohustusest.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(3) Kindlustusandja ei või tugineda käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatule, kui ta ei teavitanud kindlustusvõtjat sellistest tagajärgedest enne lepingu sõlmimist.
§ 458. Järgmiste kindlustusmaksete tasumisega hilinemine
(1) Kui kindlustusvõtja ei tasu teist või järgnevat kindlustusmakset tähtaegselt, võib kindlustusandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis määrata kindlustusvõtjale maksmiseks vähemalt kahenädalase tähtaja, ehitise kindlustamise korral vähemalt ühekuulise tähtaja. Teates tuleb märkida tähtaja möödumise õiguslikud tagajärjed.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(2) Kui kindlustusandja on määranud kindlustusmakse tasumiseks täiendava tähtaja ning kindlustusjuhtum toimub pärast selle tähtaja möödumist, ilma et kindlustusvõtja oleks kindlustusjuhtumi toimumise ajaks kindlustusmakset tasunud, vabaneb kindlustusandja oma täitmise kohustusest, välja arvatud juhul, kui kindlustusmakse tasumata jätmine toimus kindlustusvõtjast mittetuleneva asjaolu tõttu.
(3) Kui kindlustusandja on määranud tasumiseks käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaja ning kindlustusvõtja ei ole selle tähtaja jooksul kindlustusmakset tasunud, võib kindlustusandja kindlustuslepingu ette teatamata üles öelda. Kindlustusandja võib juba käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud teates avaldada, et loeb lepingu tähtaja möödumisel üles öelduks, kui kindlustusvõtja tähtaja jooksul ei ole makseid tasunud.
(4) Kui kindlustusvõtja tasub kindlustusmakse ühe kuu jooksul lepingu ülesütlemisest või maksmiseks määratud tähtaja möödumisest ja kindlustusjuhtumit ei ole enne tasumist toimunud, ei loeta lepingut käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud juhul üles öelduks.
§ 459. Kindlustusmakse tasumine lepingu lõppemisel
Kui kindlustusleping lõpeb kindlustusperioodi jooksul ülesütlemisega, taganemisega või muul põhjusel ennetähtaegselt, on kindlustusandjal õigus kindlustusmaksele üksnes kuni lepingu lõppemiseni kulgenud aja eest.
§ 460. Kindlustusandja õigus nõuda kindlustusmakse suurendamist
(1) Kui kindlustusvõtja on lepingu sõlmimisel rikkunud käesoleva seaduse §-s 440 sätestatud teatamiskohustust, võib kindlustusandja nõuda kindlustusvõtjalt mõistlikult suurema kindlustusmakse maksmist alates jooksva kindlustusperioodi algusest, kui kindlustusandjal ei ole õigust lepingust taganeda, kuna kindlustusvõtja rikkus teatamiskohustust muu kui oma süü tõttu ja suurem kindlustusmakse on suurema kindlustusriski võimalikkust arvestades mõistlik.
(2) Kindlustusandja ei või käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjaoludel kindlustusmakse suurendamist nõuda, kui ta ei tee seda ühe kuu jooksul, arvates ajast, mil ta sai teada asjaolu, millest kindlustusvõtja talle ei teatanud.
§ 461. Kindlustusvõtja lepingu ülesütlemise õigus kindlustusmakse suurendamise korral
Kui kindlustusandja suurendab vastavalt kindlustuslepingu tingimustele kindlustusmakset, ilma et seejuures muutuks kindlustuskaitse, võib kindlustusvõtja ühe kuu jooksul pärast kindlustusandjalt vastava teate saamist kindlustuslepingu kindlustusmakse suurendamise jõustumise ajaks üles öelda.
§ 462. Kindlustusvõtja õigus nõuda kindlustusmakse vähendamist
(1) Kindlustusvõtja võib nõuda kindlustusmakse vähendamist järgmisteks kindlustusperioodideks, kui suurem kindlustusmakse lepiti kokku kindlustusriski suurendava asjaolu tõttu ja see asjaolu on lepingu sõlmimise avalduse tegemise ja lepingu sõlmimise vahelisel ajal või pärast lepingu sõlmimist ära langenud või tähtsuse kaotanud või kui kindlustusrisk on sel ajal püsivalt vähenenud.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui suurem kindlustusmakse lepiti kokku seepärast, et kindlustusvõtja esitas kindlustusriski suurendavate asjaolude kohta ekslikke andmeid.
6. jagu
Kolmanda isiku kindlustusriski kindlustamine
§ 463. Kolmanda isiku ja kindlustusvõtja õigused kindlustusandja suhtes
(1) Kui kindlustatud on kolmanda isikuga seotud kindlustusriski, on kolmandal isikul õigus nõuda kindlustusandjalt täitmist ja kõiki sellega seotud õigusi. Kolmas isik ei või neid õigusi käsutada ilma kindlustusvõtja nõusolekuta.
(2) Kindlustusvõtja võib kolmandale isikule kindlustuslepingust tulenevaid õigusi oma nimel käsutada, muu hulgas kindlustatud isiku nõude kindlustusandja vastu sisse nõuda, nõudest loobuda või sellega tehinguid teha.
(3) Kindlustusandja peab oma kohustuse kindlustusvõtjale täitma üksnes juhul, kui viimane tõendab, et kolmas isik andis kindlustuslepingu sõlmimiseks nõusoleku.
§ 464. Kindlustusvõtja eelisõigus oma nõuete rahuldamiseks
Kindlustusvõtjal on eelisõigus rahuldada oma kolmanda isiku vastu suunatud ja kindlustatud esemega seotud nõue kindlustusandja vastu suunatud kindlustuslepingu täitmise nõude arvel enne kolmandat isikut ja tema võlausaldajaid.
§ 465. Kindlustatud isiku teadmise ja käitumise võrdsustamine kindlustusvõtja omaga
(1) Kui kindlustusvõtja teadmine ja käitumine omavad käesoleva seaduse kohaselt õiguslikku tähendust, loetakse kolmanda isikuga seotud kindlustusriski kindlustamisel kolmanda isiku teadmine ja käitumine võrdseks kindlustusvõtja teadmise ja käitumisega.
(2) Kolmanda isiku teadmist mingist asjaolust ei loeta kindlustusvõtja teadmisega võrdseks, kui leping sõlmiti kolmanda isiku teadmata või tema tahte vastaselt.
7. jagu
Kindlustuslepingu lõppemine ja nõuete aegumine
§ 466. Kindlustuslepingust taganemine
Kindlustuslepingust taganemine on lubatud üksnes seadusega sätestatud juhtudel.
§ 467. Kindlustuslepingu pikenemise kokkuleppe tühisus
Tühine on kokkulepe, mille kohaselt kindlustusleping, mida ei öelda üles enne lepingutähtaja möödumist, loetakse pikenenuks rohkem kui üheks aastaks.
§ 468. Tähtajatu kindlustuslepingu korraline ülesütlemine
(1) Tähtajatu kindlustuslepingu võib kumbki lepingupool üles öelda jooksva kindlustusperioodi lõpuks.
(2) Ülesütlemisest etteteatamise tähtaeg peab olema mõlemale lepingupoolele ühesugune ning ei või olla lühem kui üks kuu ega pikem kui kolm kuud.
(3) Lepingupooled võivad kokkuleppel loobuda tähtajatu lepingu ülesütlemise õigusest kuni kaheks aastaks.
§ 469. Pikaajalise kindlustuslepingu ülesütlemine
Kindlustusvõtja võib enam kui viieks aastaks sõlmitud kindlustuslepingu viienda või iga sellele järgneva aasta lõpuks üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kolm kuud, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
§ 470. Lepingu ülesütlemine kindlustusvõtja kohustuste rikkumise tõttu
(1) Kui kindlustusvõtja rikub temast tuleneva asjaolu tõttu oluliselt lepinguga ettenähtud kohustust, võib kindlustusandja lepingu ette teatamata üles öelda ühe kuu jooksul rikkumisest teada saamisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(2) Kui kindlustusandja lepingut käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul üles ei ütle, ei või ta hiljem tugineda täitmise kohustusest vabanemise kokkuleppele kindlustusvõtja kohustuse rikkumise juhuks.
§ 471. Lepingu ülesütlemine kindlustusandjalt tegevusloa äravõtmise korral
Kindlustusvõtja võib kindlustuslepingu üles öelda kindlustusandjalt tegevusloa äravõtmise või selle peatamise korral, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
§ 472. Lepingu lõppemine kindlustusandja pankroti tõttu
Kindlustusleping lõpeb kindlustusandja pankroti väljakuulutamisega, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti.
§ 473. Lepingu ülesütlemine kindlustusvõtja maksejõuetuse tõttu
Kindlustusvõtja pankroti väljakuulutamise või kindlustatud kinnisasja sundvalitsemisele määramise korral võib kindlustusandja kindlustuslepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt üks kuu.
§ 474. Osaline lepingu lõpetamine
(1) Kui kindlustusandjal on õigus lepingust taganeda või see üles öelda üksnes mõne kindlustatud eseme või isiku suhtes, võib ta seda teha ülejäänud esemete või isikute suhtes üksnes juhul, kui vastavalt asjaoludele võib eeldada, et ta ei oleks lepingut samadel tingimustel üksnes selle osa suhtes sõlminud.
(2) Kindlustusandja taganemisel lepingust või selle ülesütlemisel üksnes mõne eseme või isiku suhtes võib kindlustusvõtja lepingu tervikuna üles öelda hiljemalt kindlustusperioodi lõpuks, mil kindlustusandja taganemine või ülesütlemine jõustub.
§ 475. Kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumine
(1) Kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kolm aastat. Aegumistähtaeg hakkab kulgema kalendriaasta, mil nõue muutub sissenõutavaks, lõpust.
(2) Kui kindlustuslepingust tulenevast nõudest on kindlustusandjale teatatud, peatub aegumistähtaja kulgemine kindlustusandja poolt selle nõude kohta tehtud otsuse kättesaamiseni kindlustusvõtja poolt. Sel juhul aegub nõue siiski kümne aasta möödumisel kalendriaasta, mil nõue muutub sissenõutavaks, lõpust.
(3) Kui kindlustusvõtja on esitanud kindlustusandjale taotluse kindlustusandja kindlustuslepingust tuleneva kohustuse täitmiseks ja kindlustusandja teatab kindlustuvõtjale kirjalikult taotluse rahuldamata jätmisest, vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja ei esita hagi kohustuse täitmisele sundimiseks ühe aasta jooksul taotluse rahuldamata jätmise vastuse saamisest. Kindlustusandja ei vabane täitmise kohustusest, kui ta ei teata oma vastuses kindlustusvõtjale üheaastase tähtaja möödumise õiguslikust tagajärjest.
24. peatükk
KAHJUKINDLUSTUS
1. jagu
Üldsätted
1. jaotis
Lepingu sisu
§ 476. Kindlustusandja hüvitamiskohustus
(1) Kahjukindlustuse puhul peab kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel vastavalt lepingule hüvitama kindlustatud isikule kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju. Asja kindlustamise korral peab kindlustusandja muu hulgas hüvitama kahju, mis tekkis kindlustusjuhtumi tagajärgede likvideerimise tulemusena, samuti kahju, mis tekkis kindlustatud asjade kaotsimineku tõttu kindlustusjuhtumi toimumisel.
(2) Asjade kogumi kindlustamise korral hõlmab kindlustus kõiki asju, mis kindlustusjuhtumi toimumisel kogumi moodustavad.
(3) Kindlustusandja peab hüvitama kahju rahas, kui lepinguga ei ole ette nähtud kahju hüvitamine muul viisil.
(4) Kahjukindlustus hõlmab kindlustusjuhtumi toimumise tõttu saamata jäänud tulu üksnes siis, kui selles on eraldi kokku lepitud.
§ 477. Kindlustusandja vastutuse piirang
Kindlustusandja ei ole kohustatud täitma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimumise ajal kindlustusväärtusest suurem.
§ 478. Kindlustushuvi puudumine
(1) Kindlustushuvi on kindlustusvõtja huvi kindlustada ennast kindla kindlustusriski vastu.
(2) Kui kindlustushuvi ei ole kindlustuskaitse algul olemas või kui tulevase kindlustusriski kindlustamisel kindlustushuvi ei teki, vabaneb kindlustusvõtja kindlustusmakse tasumise kohustusest. Kindlustusandja võib sel juhul nõuda kindlustusvõtjalt mõistlike asjaajamiskulude hüvitamist.
(3) Kui kindlustushuvi lõpeb pärast kindlustuskaitse algust, on kindlustusandjal õigus kindlustusmaksele, mida ta oleks saanud nõuda, kui kindlustus oleks võetud üksnes selle ajani, mil kindlustusandja sai teada kindlustushuvi lõppemisest.
(4) Kui kindlustushuvi lõpeb kindlustusjuhtumi toimumise tõttu, on kindlustusandjal õigus kindlustusmaksele jooksva kindlustusperioodi eest.
2. jaotis
Kindlustusväärtus
§ 479. Kindlustusväärtus
(1) Kindlustusväärtus on kindlustushuvi väärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal.
(2) Asendatava vallasasja kindlustusväärtuseks loetakse summat, mis on vajalik samasuguse asja soetamiseks, võttes mõistlikult arvesse amortisatsioonist tulenevat asja väärtuse vähenemist.
(3) Ehitise kindlustusväärtuseks loetakse selle tavalist kohalikku ehitusväärtust, millest on maha arvatud ehitise seisundit, eelkõige selle vanust ja amortisatsiooni väljendav mõistlik summa.
§ 480. Kokkuleppeline kindlustusväärtus
(1) Kindlustusväärtuse võib kokkuleppel määrata eelnevalt kindla summana (kokkuleppeline kindlustusväärtus).
(2) Kokkuleppelist kindlustusväärtust ei või määrata kindlustusjuhtumi toimumise tõttu saamata jäänud tulu kindlustamisel.
(3) Kokkuleppelist kindlustusväärtust ei loeta kindlustusväärtuseks, kui see erineb oluliselt tegelikust kindlustusväärtusest kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Sel juhul lähtutakse tegelikust kindlustusväärtusest.
(4) Ehitise kindlustamise korral võivad lepingupooled ehitise kindlustusväärtusena kokku leppida kindlustatud ehitise taastamise maksumuse.
§ 481. Ülekindlustus
Kui ilmneb, et kindlustussumma ületab oluliselt kindlustusväärtust (ülekindlustus), võib nii kindlustusandja kui kindlustusvõtja ülekindlustuse kõrvaldamiseks vähendada kindlustussummat koos kindlustusmakse vastava vähendamisega. Kindlustussumma ja kindlustusmakse vähendamine toimub vastava tahteavalduse tegemisega teisele lepingupoolele.
§ 482. Alakindlustus
Kui kindlustussumma on väiksem kui kindlustusväärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal (alakindlustus), vastutab kindlustusandja kahju eest võrdeliselt kindlustussumma suhtega kindlustusväärtusesse kindlustusjuhtumi toimumise ajal.
3. jaotis
Kindlustusandjate paljusus
§ 483. Uue kindlustuslepingu sõlmimisest teatamine
Kindlustusvõtja peab kindlustusandjale viivitamata teatama sama kindlustusriski kindlustamisest teise kindlustusandja juures, muu hulgas ühe kindlustusandja juures saamata jäänud tulu ja teise juures muu kahju kindlustamisel. Teates tuleb märkida teise kindlustusandja nimi ja kindlustussumma.
§ 484. Kaaskindlustus
Kui sama kindlustus või sama varaga seotud kindlustusriskide kindlustus jagatakse mitme kindlustusandja vahel määratud osades (kaaskindlustus), on iga kindlustusandja kohustatud maksma hüvitist üksnes võrdeliselt tema osaga.
§ 485. Kaaskindlustuse juhtiv kindlustusandja
(1) Kaaskindlustuse puhul tuleb lepinguga kindlaks määrata juhtiv kindlustusandja, keda loetakse teiste kindlustusandjate esindajaks.
(2) Juhtiv kindlustusandja edastab ja kindlustusvõtja peab juhtivale kindlustusandjale edastama lepinguga ettenähtud tahteavaldused. Juhtiv kindlustusandja korraldab samuti kindlustuslepingust tulenevate nõuete rahuldamist.
(3) Kui juhtivat kindlustusandjat ei ole lepinguga määratud, võib kindlustusvõtja oma valikul lugeda ühte kaaskindlustusandjatest juhtivaks kindlustusandjaks. Valik loetakse tehtuks sellest valitud kindlustusandjale teatamisega.
§ 486. Mitmekordne kindlustus
(1) Kui kindlustusvõtja kindlustab sama kindlustusriski mitme kindlustusandja juures ja kindlustusandjate poolt maksmisele kuuluvate hüvitiste kogusumma ületaks kahju suuruse või kindlustussummad kokku ületaksid kindlustusväärtuse (mitmekordne kindlustus), vastutavad kindlustusandjad solidaarvõlgnikena.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul vastutab iga kindlustusandja kindlustusvõtja ees tema poolt lepingu järgi maksmisele kuuluva kindlustussumma ulatuses, kuid kindlustusvõtja ei või kokku nõuda rohkem, kui on kahju suurus.
(3) Omavahel vastutavad kindlustusandjad käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul võrdeliselt sellega, mida igaüks neist peab maksma kindlustusvõtjale vastavalt kindlustuslepingule.
(4) Kui kindlustusvõtja on võtnud mitmekordse kindlustuse kavatsusega saada endale õigusvastane varaline eelis, on niisuguse kavatsusega sõlmitud lepingud tühised. Kui kindlustusandja ei teadnud tühisusest lepingu sõlmimise ajal, on tal õigus kindlustusmaksele kuni selle kindlustusperioodi lõpuni, mil ta sai lepingu tühisusest teada või pidi teada saama.
(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–4 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
§ 487. Mitmekordse kindlustuse kõrvaldamine
(1) Kui kindlustusvõtja sõlmis lepingu, millega tekkis mitmekordne kindlustus, ilma et kindlustusvõtja oleks seda teadnud, või kui mitmekordne kindlustus tekkis hiljem kindlustusväärtuse vähenemise tõttu, võib ta hiljem sõlmitud lepingu üles öelda või vähendada kindlustussummat suuruseni, mis ei ole kaetud varasema kindlustusega. Koos kindlustussumma vähendamisega võib kindlustusvõtja vähendada ka kindlustusmakset.
(2) Kindlustusvõtja võib käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul lepingu üles öelda või kindlustussummat vähendada üksnes viivitamata pärast mitmekordsest kindlustusest teadasaamist.
(3) Kindlustusleping loetakse käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud asjaoludel ülesöelduks või kindlustussumma ja kindlustusmakse vähendatuks selle kindlustusperioodi lõpuks, millal kindlustusvõtja lepingu üles ütles või kindlustussumma ja kindlustusmakse vähenemisest kindlustusandjale teatas.
4. jaotis
Kindlustusjuhtum
§ 488. Kahju ärahoidmise ja vähendamise ning kahju kindlakstegemise võimalikkuse tagamise kohustus
(1) Kindlustusjuhtumi toimumisel peab kindlustusvõtja niivõrd, kuivõrd see on võimalik, püüdma kahju ära hoida ja seda vähendada, järgides seejuures kindlustusandja juhiseid. Kui asjaolud seda võimaldavad, peab kindlustusvõtja kindlustusandjalt selliseid juhiseid küsima.
(2) Kindlustusvõtja ei või enne kahju kindlakstegemist teha ilma kindlustusandja nõusolekuta kahjustatud asja suhtes mingeid muudatusi, mis raskendavad kahju tekkimise põhjuse või kahju suuruse kindlakstegemist või muudavad selle võimatuks, välja arvatud juhul, kui muudatus osutub vajalikuks kahju vähendamise eesmärgil või avalikes huvides.
(3) Kui kindlustusvõtja rikub käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud kohustust ja kindlustusandjal tekib seetõttu kahju, on viimasel õigus vähendada hüvitist tekitatud kahju võrra.
§ 489. Kahju kindlakstegemine
(1) Kindlustusandja peab viivitamata tegema kindlaks hüvitamisele kuuluva kahju suuruse.
(2) Kui üks lepingupool keeldub osalemast kahju suuruse kindlakstegemises või kui lepingupooled ei suuda tekkinud kahju suuruses kokku leppida, võib nõuda kahju suuruse määramist kohtu poolt.
(3) Kindlustusandja ei kaota kahju kindlakstegemises osalemise tõttu kindlustusvõtja hüvitamise nõude vaidlustamise õigust.
(4) Kokkulepe, mis piirab kindlustusvõtja õigust kasutada kahju kindlakstegemisel esindaja abi, on tühine.
§ 490. Eksperdihinnang
(1) Kindlustusandja ja kindlustusvõtja kokkulepe kindlustusandja hüvitise maksmise kohustuse või kahju suuruse määramise kohta eksperdi poolt kehtib üksnes juhul, kui eksperdi nimetab asjas mitteosalev kolmas isik või eksperdid nimetavad võrdsel arvul kindlustusandja ja kindlustusvõtja.
(2) Kindlustusandja ega kindlustusvõtja ei või tugineda kindlustusandja hüvitise maksmise kohustusele või kahju suuruse kindlaksmääramisele eksperdi poolt, kui see erineb ilmselt oluliselt tegelikest asjaoludest. Sellest kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud juhul, samuti kui ekspert ei saa või ei taha kahju suurust kindlaks määrata või viivitab sellega, võib nõuda, et kahju suuruse määraks kohus.
§ 491. Kulude hüvitamine kindlustusvõtjale
(1) Kui kindlustusandja peab hüvitama tekkinud kahju, peab ta hüvitama sealhulgas kindlustusvõtja poolt kahju kindlakstegemise ja selle suuruse määramisega seoses kantud vajalikud kulud. Kindlustusandja ei pea kindlustusvõtjale hüvitama eksperdi või nõuandja palkamise kulusid, kui kindlustusvõtja ei olnud lepingu järgi eksperdi või nõuandja palkamiseks kohustatud.
(2) Kindlustusandja peab lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule hüvitama kindlustusvõtjale viimase poolt vastavalt käesoleva seaduse § 488 lõikes 1 sätestatule kantud kahju ärahoidmise või vähendamisega seotud kulud, mida kindlustusvõtja pidas vastavalt asjaoludele vajalikuks, isegi kui nende kandmine ei andnud soovitud tulemust. Kindlustusandja peab vastavalt tema juhistele kantud kulud hüvitama ka juhul, kui need ületavad koos muu hüvitisega kindlustussumma. Kindlustusvõtja nõudmisel peab kindlustusandja tema juhiste kohaselt tegemisele kuuluvate kulude tegemiseks vajaliku summa ette tasuma.
(3) Alakindlustuse korral peab kindlustusandja hüvitama kulud üksnes käesoleva seaduse §-s 482 sätestatud suhtes.
§ 492. Nõude üleminek
(1) Kindlustusandjale läheb tema poolt hüvitatava kahju ulatuses üle kindlustusvõtjale või kindlustatud isikule kolmanda isiku vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue.
(2) Kui kindlustusvõtja loobub oma nõudest kolmanda isiku vastu või õigusest, mis seda nõuet tagab, vabaneb kindlustusandja oma täitmise kohustusest kindlustusvõtja ees niivõrd, kuivõrd ta oleks saanud nõuda hüvitist selle nõude või õiguse alusel.
(3) Kui kindlustusvõtjal on nõue oma üleneja või alaneja sugulase või abikaasa vastu, samuti muu temaga koos elava perekonnaliikme vastu, on kindlustusandjal käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud õigused üksnes niivõrd, kuivõrd vastava isiku selline vastutus on kindlustatud, või kui vastav isik tekitas kahju tahtlikult.
§ 493. Lepingu täitmine pärast kindlustusjuhtumi toimumist
(1) Pärast kindlustusjuhtumi toimumist vastutab kindlustusandja hilisema kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju eest üksnes varasema kahju hüvitamisest ülejääva kindlustussumma osa ulatuses. Tulevaste kindlustusperioodide eest on kindlustusandjal õigus kindlustusmaksele, mis on varasemast kindlustusmaksest väiksem samas suhtes, kuivõrd kindlustussumma jääk on väiksem esialgsest kindlustussummast.
(2) Pärast kindlustusjuhtumi toimumist võib kumbki lepingupool lepingu üles öelda ühe kuu jooksul kahju kindlakstegemise toimingute lõppemisest. Kindlustusandja peab lepingu ülesütlemisest üks kuu ette teatama. Kindlustusvõtja võib sel põhjusel lepingu üles öelda selliselt, et see lõpeb hiljemalt jooksva kindlustusperioodi lõpuks.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatust erinev kokkulepe kehtib üksnes juhul, kui ülesütlemisõigus on mõlema lepingupoole jaoks ühesugune.
5. jaotis
Kindlustatud asja võõrandamine
§ 494. Kindlustuse jätkumine asja võõrandamise puhul
(1) Kui kindlustusvõtja võõrandab kindlustatud asja, lähevad asja omandajale üle kõik kindlustusvõtja kindlustuslepingust tulenevad õigused ja kohustused.
(2) Asja võõrandaja ja omandaja vastutavad võõrandamise aja jooksva kindlustusperioodi kindlustusmakse tasumise eest kindlustusandja ees solidaarselt.
(3) Kindlustusandja suhtes ei loeta kindlustusvõtja kindlustuslepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi üle läinuks enne kindlustatud asja võõrandamisest teadasaamist.
§ 495. Kindlustuslepingu ülesütlemine asja võõrandamisel
(1) Kindlustusandja võib kindlustatud asja võõrandamise korral öelda kindlustuslepingu asja omandaja suhtes üles ühe kuu jooksul asja võõrandamisest teadasaamisest, kui ta teatab ülesütlemisest ette vähemalt üks kuu.
(2) Kindlustatud asja omandaja võib kindlustuslepingu üles öelda jooksva kindlustusperioodi lõpuks ühe kuu jooksul asja omandamisest. Kui omandaja ei teadnud, et asi on kindlustatud, lõpeb tema ülesütlemisõigus ühe kuu möödumisel ajast, mil ta sai kindlustuse olemasolust teada.
(3) Kindlustuslepingu ülesütlemisel käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatud alusel peab asja võõrandaja tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid, kuid mitte rohkem kui kindlustuslepingu lõppemise aja jooksva kindlustusperioodi eest. Sel juhul ei vastuta omandaja kindlustusmaksete tasumise eest.
§ 496. Võõrandamisest teatamine
(1) Kindlustatud asja võõrandamisest peab asja võõrandaja või omandaja kindlustusandjale viivitamata teatama.
(2) Kui kindlustusandjale asja võõrandamisest õigeaegselt ei teatata, vabaneb kindlustusandja oma täitmise kohustusest, kui kindlustusjuhtum toimub hiljem kui ühe kuu möödumisel ajast, mil kindlustusandja oleks pidanud vastava teate saama.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ei kohaldata, kui:
1) kindlustusandja teadis võõrandamisest ajal, mil ta oleks pidanud teate saama;
2) kindlustusjuhtumi toimumise ajal on kindlustusandja õigus leping üles öelda lõppenud ja ta ei ole seda õigust kasutanud.
§ 497. Omandaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe
(1) Käesoleva seaduse §-des 494–496 sätestatust asja omandaja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
(2) Lepinguga võib siiski ette näha, et teade asja võõrandamise kohta ja lepingu ülesütlemine sel põhjusel peavad olema teatud vormis.
§ 498. Sätete kohaldamine
Käesoleva seaduse §-des 494–497 sätestatut kohaldatakse ka kindlustatud asja võõrandamisel täitemenetluses ja pankrotimenetluses.
6. jaotis
Kindlustusandja vastutus hüpoteegipidaja ees ehitise kindlustamise puhul
§ 499. Kindlustusandja ja kindlustusvõtja teatamiskohustus
(1) Kindlustusvõtja peab ehitise kindlustanud kindlustusandjale viivitamata teatama ehitise aluse kinnistu hüpoteegiga koormamisest.
(2) Kui ehitise kindlustamise puhul on kinnisasi, kus ehitis asub, koormatud hüpoteegiga, peab kindlustusandja viivitamata talle teada olevale hüpoteegipidajale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatama tähtaja määramisest kindlustusvõtjale kindlustusmakse tasumiseks, kui kindlustusvõtja ei ole makset tasunud, samuti kindlustuslepingu ülesütlemisest.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(3) Kindlustusandja peab kindlustusjuhtumi toimumisest teatama talle teada olevale hüpoteegipidajale ühe nädala jooksul kindlustusjuhtumi toimumisest teadasaamisest, välja arvatud juhul, kui kahju ei ole hüpoteegipidajale oluline.
(4) Kindlustusandja peab hüpoteegipidaja nõudmisel teatama hüpoteegipidajale viivitamata kindlustuskaitse olemasolust ning kindlustussumma suurusest.
§ 500. Hüvitise maksmise kehtivus hüpoteegipidaja suhtes
(1) Kui ehitise kindlustuslepingus on kokku lepitud, et kindlustusvõtja kohustub kasutama kindlustushüvitist ehitise taastamiseks, siis kindlustushüvitise maksmine muul eesmärgil või ehitise taastamist tagamata ei kehti hüpoteegipidaja suhtes ja hüpoteegipidaja võib nõuda kindlustusandjalt uut maksmist, välja arvatud juhul, kui hüpoteegipidaja annab kindlustushüvitise maksmiseks sellisel viisil oma nõusoleku.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud nõusolek loetakse hüpoteegipidaja poolt antuks, kui hüpoteegipidajale on hüvitise maksmise kavatsusest kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatatud ja hüpoteegipidaja ei ole sellele ühe kuu jooksul vastanud.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
§ 501. Hüpoteegipidaja õigused kohustuste rikkumise puhul kindlustusvõtja poolt
Kui kindlustusvõtja rikub kindlustuslepingust tulenevat kohustust ja kindlustusandja vabaneb seetõttu oma täitmise kohustustusest kindlustusvõtja ees, peab kindlustusandja siiski täitma kohustuse hüpoteegipidajale, välja arvatud juhul, kui kindlustusandja vabaneb oma täitmise kohustusest kindlustusvõtja ees, kuna kindlustusvõtja ei ole tasunud kindlustusmakseid või põhjustas kindlustusjuhtumi tahtlikult.
§ 502. Hüpoteegi üleminek
Kui kindlustusandja rahuldas käesoleva seaduse §-st 501 tulenevalt nõude kindlustusvõtja hüpoteegipidajale, läheb hüpoteek ulatuses, milles kindlustusandja nõude rahuldas, üle kindlustusandjale. Kindlustusandja ei või teostada hüpoteegist tulenevaid õigusi samal või tagumisel järjekohal oleva hüpoteegipidaja kahjuks, kelle suhtes kindlustusandja täitmise kohustus jäi püsima.
§ 503. Sätete kohaldamine reaalkoormatisele
Käesoleva seaduse §-des 500–502 sätestatut kohaldatakse vastavalt, kui kinnisasi on koormatud reaalkoormatisega.
§ 504. Hüpoteegipidaja õiguste kohaldamatus kindlustusvõtjale
Käesoleva seaduse §-des 500–503 sätestatud hüpoteegipidaja õigusi ei või teostada tulenevalt hüpoteekidest, mille puhul on hüpoteegipidajaks kindlustusvõtja.
2. jagu
Veosekindlustus
§ 505. Kindlustusriskid
Veose maismaal või siseveekogul vedamise riski kindlustamisel eeldatakse, et kindlustus katab kõiki veosega seonduvaid riske.
§ 506. Kindlustusandja vastutuse piiramine
(1) Kindlustusandja ei hüvita kahju, mis:
1) tekitati kindlustusvõtja, veose saatja või saaja poolt;
2) tekkis veose olemuse või veose puuduliku pakkimise tõttu;
3) tekitati kahjurite poolt.
(2) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolu on kahju suurendanud, peab kindlustusandja kahju hüvitama üksnes ulatuses, milles ta oleks vastutanud, kui asjaolu ei oleks olnud.
§ 507. Kindlustuse kestus
Kindlustus algab veose vedaja poolt vedamiseks vastuvõtmisest ja kestab, kuni veos on vedaja hoole all.
§ 508. Veose kindlustusväärtus
(1) Veose kindlustusväärtus on selle harilik väärtus saatmiskohas kindlustuse alguse ajal. Seda loetakse kindlustusväärtuseks ka kindlustusjuhtumi toimumise ajal.
(2) Veose kahjustumise korral arvatakse väärtusest, mis veosel oleks üleandmiskohas olnud kahjustamata seisundis, maha selle tegelik väärtus üleandmiskohas. Kahju suuruseks loetakse veose väärtuse vähenemisele vastavat kindlustusväärtuse osa.
§ 509. Lepingu ülesütlemise piirang
Veose kindlustamise puhul ei või kindlustusandja kindlustuslepingut vedamise ajal üles öelda kindlustusvõtja tahtest sõltumata toimunud kindlustusriski võimalikkuse suurenemise või kindlustatud veose võõrandamise tõttu.
3. jagu
Vastutuskindlustus
1. jaotis
Üldsätted
§ 510. Vastutuskindlustuse mõiste
Vastutuskindlustuse puhul peab kindlustusandja täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule (kahjustatud isik) kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel, ja kandma õigusabile tehtud kulud.
§ 511. Õigusabikulude kandmine
(1) Kindlustus katab kindlustusvõtja, kelle vastu on esitatud nõue, kulud õigusabile ulatuses, milles kindlustusvõtja võis selliseid kulusid pidada vajalikuks oma õiguste kaitseks kohtus ja kohtuväliselt, isegi juhul, kui esitatud nõue osutub alusetuks.
(2) Kindlustus katab ka kriminaalmenetluses ja halduskohtumenetluses kindlustusvõtja huvide kaitseks kantud kulud, kui menetluses tuvastatavad asjaolud võivad saada aluseks kindlustusvõtja tsiviilõiguslikule vastutusele kahjustatud isiku ees, niivõrd, kuivõrd need kulud kantakse vastavalt kindlustusandja juhistele. Kindlustusandja peab kindlustusvõtja nõudmisel kulud ette tasuma.
(3) Kui kindlustussumma on kokku lepitud, peab kindlustusandja hüvitama kulud, mis kanti seoses kohtuvaidlusega, mille pidamist kindlustusandja kindlustusvõtjalt nõudis või talle soovitas, samuti käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kulud kaitsele isegi siis, kui need koos muu hüvitisega ületavad kindlustussumma. Sama kehtib kindlustusvõtja poolt kahjustatud isiku nõude rahuldamiseks kindlustusandja ajendatud viivituse eest makstava intressi kohta.
(4) Kui kindlustusvõtjal on õigus vältida kohtulahendi sundtäitmist tagatise andmise või raha hoiustamisega, peab kindlustusandja kindlustusvõtja taotlusel andma sundtäitmise tagatise või raha hoiustama kuni kindlustussumma ulatuses, käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud juhul lisaks ka kohtuvaidluse kulude ulatuses. Kindlustusandja vabaneb tagatise andmise või hoiustamise kohustusest, kui ta tunnistab kahjustatud isiku nõude kindlustusvõtja suhtes põhjendatuks.
(RK s 10.12.2008 jõust.01.01.2009 - RT I 2008, 59, 330)
§ 512. Majandustegevusest tuleneva vastutuse kindlustus
(1) Kindlustusvõtja majandustegevusest tuleneva vastutuse kindlustus hõlmab ka kindlustusvõtja esindajate ja tema poolt ettevõtte või selle osa juhtimiseks või selle üle järelevalve teostamiseks teenistusse või tööle võetud isikute vastutust.
(2) Kui ettevõte võõrandatakse või antakse teise isiku kasutusse, lähevad lepingust tulenevad kindlustusvõtja õigused ja kohustused üle ettevõtte omandajale, välja arvatud juhul, kui need seonduvad võõrandamisele või kasutusse andmisele eelneva ajavahemikuga. Vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse § 494 lõigetes 2 ja 3 ning käesoleva seaduse §-des 495–497 sätestatut.
§ 513. Kindlustusandja vabanemine täitmise kohustusest
Kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlusvõtja põhjustas tahtlikult ja õigusvastaselt sündmuse toimumise, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees vastutab.
§ 514. Asjaoludest teatamine
(1) Kindlustusvõtja peab kindlustusandjale teatama asjaoludest, mille tagajärjeks võib olla kindlustusjuhtumi toimumine, samuti kahjustatud isiku poolt tema vastu nõude esitamisest, ühe nädala jooksul, arvates ajast, mil kindlustusvõtja sai asjaolust või nõude esitamisest teada.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtaeg loetakse järgituks, kui teade saadetakse ära tähtaja jooksul.
(3) Kindlustusvõtja peab kindlustusandjale viivitamata teatama tema suhtes kindlustusandja vastutust põhjustada võiva kohtu- või muu menetluse algatamisest või asjaolust, mis võib olla aluseks kindlustusvõtja vastu nõude esitamisele.
§ 515. Hüvitise maksmine
(1) Kindlustusandja peab maksma hüvitise viivitamata, kuid mitte hiljem kui kahe nädala jooksul ajast, mil kahjustatud isiku nõue kindlustusvõtja poolt rahuldati, või ajast, mil kahjustatud isiku nõue on tuvastatud kohtulahendi, nõude tunnustamise või kompromissilepinguga. Kui vastavalt käesoleva seaduse §-le 511 tuleb hüvitada kulud, peab kindlustusandja seda tegema kahe nädala jooksul talle kulutuste kogusuuruse teatamisest.
(RK s 10.12.2008 jõust.01.01.2009 - RT I 2008, 59, 330)
(2) Tühine on kindlustusandja ja kindlustusvõtja vaheline kokkulepe, mille kohaselt kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja rahuldab kahjustatud isiku nõude või tunnustab seda ilma kindlustusandja nõusolekuta, kui selle nõude rahuldamata või tunnustamata jätmine on kahjustatud isiku huvisid arvestades ilmselt vastuolus hea usu põhimõttega.
§ 516. Perioodilised maksed
Kui kindlustusvõtja peab kahjustatud isikule tasuma perioodilisi makseid ja kui kindlustussumma on väiksem kui perioodiliste maksete eeldatav kogusuurus, võib kindlustusvõtja nõuda kindlustusandjalt üksnes vastavat osa perioodilistest maksetest.
§ 517. Kahjustatud isiku õigused
(1) Kindlustusandjal on õigus maksta hüvitis otse kahjustatud isikule, kui:
1) kindlustusvõtja poolt kahjustatud isikule tasumisele kuuluva raha suurus on kindlaks määratud kohtulahendi või kompromissilepinguga ja
(RK s 10.12.2008 jõust.01.01.2009 - RT I 2008, 59, 330)
2) kindlustusandja teatab oma kavatsusest eelnevalt kindlustusvõtjale.
(2) Kindlustusandja on kohustatud maksma hüvitise kahjustatud isikule otse, kui seda nõuab kindlustusvõtja.
(3) Kahjustatud isiku suhtes on tühine sellise nõude käsutamine, mis on kindlustusvõtjal kindlustusandja vastu. Sama kehtib nõude käsutamise puhul täitemenetluses või kui seda nõuet on käsutatud hagi tagamise korras.
(4) Kui kindlustusvõtja vastutust põhjustanud asjaolust tuleneb mitme kahjustatud isiku nõue ja nende nõuete kogusuurus ületab kindlustussumma, rahuldab kindlustusandja nõuded võrdeliselt nõuete suurusega.
§ 518. Kahjustatud isiku õigused kindlustusvõtja pankroti korral
Kindlustusvõtja pankroti korral on kahjustatud isikul õigus rahuldada oma kindlustusvõtja vastu suunatud nõue kindlustusandja vastu suunatud hüvitamise nõude arvel enne teisi kindlustusvõtja võlausaldajaid.
§ 519. Lepingu ülesütlemine pärast kindlustusjuhtumi toimumist
(1) Kumbki lepingupool võib vastutuskindlustuslepingu üles öelda, kui kindlustusandja on pärast kindlustusjuhtumi toimumist tunnistanud oma hüvitamise kohustust kindlustusvõtja suhtes või keeldunud hüvitamisest pärast hüvitise sissenõutavaks muutumist.
(2) Lepingu võib üles öelda ühe kuu jooksul pärast hüvitamise kohustuse tunnistamist või hüvitamisest keeldumist. Täiendavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-s 493 sätestatut.
2. jaotis
Kohustuslik vastutuskindlustus
§ 520. Lepingu sõlmimise kohustus
Kindlustusandja on kohustatud seaduse alusel nõutavat vastutuskindlustuse (kohustuslik vastutuskindlustus) lepingut sõlmima, kui kindlustusvõtja vastab tüüptingimustes ettenähtud tingimustele.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
§ 521. Kahjustatud isiku kahju hüvitamise nõue
(1) Kahjustatud isik võib nõuda kindlustusvõtja poolt talle tekitatud kahju hüvitamist nii kindlustusvõtjalt kui kindlustusandjalt. Kindlustusandjalt võib nõuda kahju hüvitamist üksnes rahalise hüvitise maksmise vormis.
(2) Kui kahju hüvitamise nõue on esitatud nii kindlustusvõtja kui kindlustusandja vastu, vastutavad nad solidaarvõlgnikena. Kindlustusandja ja kindlustusvõtja omavahelises suhtes vastutab ainult kindlustusandja. Kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, vastutab kohustuse täitmise eest kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelises suhtes üksnes kindlustusvõtja.
(3) Kindlustusandja võib kahjustatud isiku nõudele esitada samu vastuväiteid nagu kindlustusvõtja.
(4) Kahjustatud isiku nõue kindlustusandja vastu aegub sama tähtaja jooksul nagu nõue kindlustusvõtja vastu. Aegumise peatumine või katkemine kindlustusvõtja suhtes kehtib ka kindlustusandja suhtes ja vastupidi.
(5) Kindlustusandja ei või keelduda kahjustatud isiku nõude täitmisest põhjusel, et ta on vabanenud täielikult või osaliselt vastutusest kindlustusvõtja ees.
(6) (Kehtetu - RK s 10.12.2008 jõust.01.01.2009 - RT I 2008, 59, 330)
(7) (Kehtetu - RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
§ 522. Kahjustatud isiku teatamiskohustus
(1) Kahjustatud isik peab teatama kindlustusandjale kahe nädala jooksul kindlustusandjast teadasaamisel kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kindlustusjuhtumist ning kindlustusvõtja vastu nõude esitamisest ja viivitamata kindlustusvõtja vastu hagi esitamisest.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(2) Kindlustusandja võib nõuda kahjustatud isikult kahju põhjuse ja suuruse kindlakstegemiseks vajalikku teavet. Kahjustatud isik peab esitama teavet üksnes niivõrd, kuivõrd selle muretsemist võib temalt mõistlikult oodata.
§ 523. Kohustuse rikkumine kahjustatud isiku poolt
(1) Kui kahjustatud isik ei teata õigeaegselt kindlustusjuhtumist või hagi esitamisest kindlustusvõtja vastu või rikub käesoleva seaduse § 522 lõikes 2 sätestatud kohustust, ei vastuta kindlustusandja kahju hüvitamise eest suuremas ulatuses, kui ta oleks pidanud täitma kindlustusjuhtumist või hagi esitamisest õigeaegse teatamise puhul.
(2) Käesoleva seaduse § 522 lõikes 2 sätestatud kohustuse rikkumise korral võib kindlustusandja käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule tugineda siiski üksnes juhul, kui rikkumise tagajärgedest on kahjustatud isikule eelnevalt otseselt ja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatatud.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kindlustusandja vastutuse piirangut kohaldatakse vastavalt, kui kindlustusvõtja sõlmib ilma kindlustusandja nõusolekuta kahjustatud isikuga kompromissilepingu või tunnustab tema nõuet. Kindlustusandja vastutuse piirang ei kehti, kui kompromissilepingu sõlmimine või nõude tunnustamata jätmine oleks kahjustatud isiku huvisid arvestades ilmselt vastuolus hea usu põhimõttega.
§ 524. Kindlustuslepingu üleminek
(1) Asjast tuleneda võiva vastutuse kohustusliku kindlustamise korral lähevad asja omandiõiguse üleminekul kindlustuslepingust tulenevad kindlustusvõtja õigused ja kohustused üle asja omandajale. Vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 494–498 sätestatut.
(2) Kui asja omandaja sõlmib käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud juhul uue kohustusliku vastutuskindlustuse lepingu, lõpeb omandajale üleläinud kindlustusleping.
§ 525. Täitmisest vabanemise piirang
(1) Kui kindlustusandja vabaneb kolmanda isikuga seotud kindlustusriski kindlustamise puhul oma täitmise kohustusest kindlustusvõtja suhtes, vabaneb ta täitmise kohustusest kolmanda isiku suhtes üksnes juhul, kui täitmisest vabanemise aluseks olevad asjaolud tulenevad kolmandast isikust või kui kolmas isik neist asjaoludest teadis või pidi teadma.
(2) Kui kindlustusandja peab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaoludel täitma kohustuse kolmanda isiku suhtes, võib kindlustusandja nõuda kohustuse kolmandale isikule täitmisel kohustuse täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist kindlustusvõtjalt.
4. jagu
Õigusabikulude kindlustus
§ 526. Kindlustusandja kohustused
(1) Õigusabikulude kindlustuse puhul kohustub kindlustusandja kindlustusjuhtumi toimumisel kaitsma kindlustusvõtja õiguslikke huve lepinguga ettenähtud ulatuses ja kandma seetõttu tekkivad õigusabi-, menetlus- ja muud seesugused kulud. Eeldatakse, et kindlustus katab õigusabi nii kohtus kui haldusmenetluses, samuti väljaspool ametiasutusi.
(2) Käesolevas jaos kindlustusvõtja kohta sätestatut kohaldatakse ka kindlustatud isiku suhtes, kes ei ole kindlustusvõtja.
§ 527. Andmed kindlustuslepingus
Kui õigusabikulude kindlustuse valdkonna kindlustusriske on kindlustatud kõrvuti muude kindlustusriskidega, peab kindlustuslepingus olema eraldi märgitud kindlustuskaitse ulatus õigusabikulude kindlustuses ja selle eest maksmisele kuuluvad kindlustusmaksed. Kui kindlustusandja teeb kindlustuslepingust tulenevate kohustuste täitmisega tegelemise ülesandeks iseseisvale kahjukäsitlejale, tuleb ka see lepingus märkida.
§ 528. Advokaadi valik
(1) Kindlustusvõtja võib enda esindamiseks ja oma huvide kaitseks kohtu- või haldusmenetluses või oma õiguslike huvide kaitseks muul viisil, sealhulgas suhetes kindlustusandjaga, ise valida advokaadi.
(2) Kui kindlustusvõtja taotleb kindlustusandjalt advokaadi nimetamist, peab kindlustusandja kindlustusvõtjat käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud õigusest eraldi teavitama.
(3) Muud isikut kui advokaati võib kindlustusvõtja esindajaks kohtu- või haldusmenetluses või kindlustusvõtja õiguslike huvide kaitseks muul viisil määrata üksnes kokkuleppel kindlustusandjaga.
§ 529. Eksperdihinnangu andmine
(1) Kindlustuslepinguga tuleb ette näha käesoleva seaduse §-s 490 sätestatud tingimustele vastava eksperdihinnangu andmine õigusabi tulemuslikkuse väljavaadete või pahatahtlikkuse hindamiseks, mida kindlustusvõtja võib kasutada, juhul kui kindlustusandja keeldub kohustuse täitmisest, kuna tema arvates ei ole õigusabil piisavalt väljavaateid tulemuslikkusele, või kui õigusabi oleks pahatahtlik.
(2) Kindlustusandja peab oma kohustuse täitmisest keeldumise korral teavitama kindlustusvõtjat eksperdihinnangu saamise õigusest.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 sätestatu järgimata jätmisel loetakse kindlustusvõtja õigusabi vajadus konkreetsel juhul kindlustusandja poolt tunnustatuks.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud eksperdihinnangu andmise ajaks peatub kindlustusvõtja nõude aegumine, kuid mitte kauemaks kui kolmeks kuuks.
§ 530. Kindlustusandja kohustus teatada kindlustusvõtjale kindlustuskaitsest
(1) Kui kindlustusvõtja esitab kindlustusandjale käesoleva seaduse § 526 lõikest 1 tuleneva nõude, peab kindlustusandja kahe nädala jooksul kindlustusvõtjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teatama, kas ta täidab lepingust tuleneva kohustuse. Kohustuse täitmisest keeldumist tuleb põhjendada keeldumise aluseks oleva asjaolu ja seaduse või lepingu sätte äranäitamisega.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(2) Kui kindlustusvõtja ei ole kindlustusandjale edastanud kõiki käesoleva seaduse § 526 lõikest 1 tuleneva nõude kontrollimiseks vajalikke andmeid, võib kindlustusandja nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul täiendavate dokumentide esitamist. Sellisel juhul hakkab käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaeg dokumentide esitamisest arvates uuesti kulgema.
(3) Kui kindlustusandja ei tõenda, et ta täitis käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustuse, peab ta hüvitama kõik kindlustuskaitsega hõlmatud õigusabikulud, mis on tekkinud ajavahemikul käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaja lõppemisest kuni kindlustusandja seisukoha kindlustusvõtjale edastamiseni.
§ 531. Kindlustuslepingu üleminek
Kui on kindlustatud kindlustusvõtja ettevõttega seotud õigusabikulusid, lähevad kindlustuslepingust tulenevad kindlustusvõtja õigused ja kohustused ettevõtte võõrandamise või teise isiku kasutusse andmise korral üle ettevõtte omandajale või kasutusse võtjale. Vastavalt kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 494–498 sätestatut.
25. peatükk
ELUKINDLUSTUS
§ 532. Kindlustusandja täitmise kohustus
Elukindlustuse korral peab kindlustusandja kindlustatud isiku teatud eluea saabumise, tema abiellumise või surma või lapse sünni puhul vastavalt lepingule maksma soodustatud isikule kokkulepitud summa kas ühekordse väljamaksena või perioodiliste väljamaksetena.
§ 533. Kolmanda isiku elu kindlustamise piirangud
(1) Elukindlustusleping kolmanda isiku surma puhuks kehtib üksnes siis, kui kolmas isik lepinguga kirjalikult nõustub.
(2) Kui kolmas isik on piiratud teovõimega ja kui kindlustusvõtja on tema seaduslikuks esindajaks, võib kindlustusvõtja esindada kolmandat isikut nõusoleku andmisel üksnes kolmanda isiku elukohajärgse kohtu nõusolekul.
(RK s 18.11.2009 jõust. 01.07.2010 - RT I 2009, 60, 395)
§ 534. Vanuse ebaõige avaldamise tagajärjed
Kui kindlustatud isiku vanus on avaldatud ebaõigesti ning selle tõttu määrati liiga väike kindlustusmakse, vähendatakse kindlustusandja vastutust võrdeliselt tegelikule vanusele vastava kindlustusmakse suhtega kokkulepitud kindlustusmaksesse.
§ 535. Kindlustusriski võimalikkuse suurenemine
(1) Kindlustusriski võimalikkuse suurenemiseks loetakse üksnes sellist kindlustusriskiga seotud asjaolude muutumist, mida selgesõnalise kirjaliku kokkuleppe kohaselt loetakse kindlustusriski suurenemiseks.
(2) Kindlustusandja ei või tugineda kindlustusriski võimalikkuse suurenemisele, kui riski suurenemisest on möödunud kolm aastat, välja arvatud juhul, kui kindlustusvõtja rikkus tahtlikult kindlustusandja nõusoleku taotlemise või talle teatamise kohustust.
§ 536. Lepingu ülesütlemise erisused
Kindlustusvõtja võib elukindlustuslepingu igal ajal jooksva kindlustusperioodi lõpuks üles öelda.
§ 537. Soodustatud isiku määramine ja muutmine
(1) Kindlustusvõtjal on õigus määrata kindlustusandja nõusolekuta soodustatud isikuks kolmas isik ja seda isikut muuta, isegi juhul, kui soodustatud isik oli lepingus nimetatud.
(2) Soodustatud isik saab õiguse nõuda kindlustusandjalt täitmist alles kindlustusjuhtumi toimumisel.
(3) Kui soodustatud isik sureb enne kindlustusjuhtumi toimumist, peab kindlustusandja kohustuse täitma kindlustusvõtjale või tema pärijatele, kui kindlustusvõtja ei määra teisiti.
§ 538. Mitu soodustatud isikut
Kui soodustatud isikuks on määratud mitu isikut ilma nende osasid täpsustamata, loetakse, et nad on soodustatud võrdsetes osades. Osa, mida mõni soodustatud isik keeldub vastu võtmast või ei saa vastu võtta, lisandub teiste soodustatud isikute osadele.
§ 539. Kindlustusandja vabanemine täitmise kohustusest
Kindlustuse korral surma puhuks vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kindlustatud isik sooritab kahe aasta jooksul lepingu sõlmimisest enesetapu. Kindlustusandja kohustus jääb kehtima, kui enesetapp sooritatakse vaimutegevuse patoloogilise kõrvalekalde seisundis, mis välistab vaba tahte.
§ 540. Kindlustusvõtja või soodustatud isiku poolt põhjustatud kindlustatud isiku surm
(1) Kolmanda isiku surma puhuks sõlmitud elukindlustuslepingu puhul vabaneb kindlustusandja täitmise kohustusest, kui kolmanda isiku surma põhjustas tahtliku õigusvastase teoga kindlustusvõtja.
(2) Kui surma puhuks sõlmitud elukindlustuslepingu puhul on määratud soodustatud isik ja see soodustatud isik põhjustas tahtliku õigusvastase teoga kindlustatud isiku surma, loetakse, et selle soodustatud isiku määramist ei ole toimunud.
§ 541. Kindlustusjuhtumist teatamine
(1) Kindlustusandjale ei tule kindlustusjuhtumist teatada, kui kindlustusjuhtumina on kokku lepitud kindlustatud isiku teatud eluea saabumine.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(2) Kui kolmandal isikul on õigus kindlustusandja täitmisele, peab see kolmas isik kindlustusjuhtumist teatama ning andma selle kohta teavet ja esitama tõendeid.
§ 542. Kindlustusmakse suuruse muutmine
(1) Kindlustusandjal on õigus suurendada kindlustusmakset, kui see on vajalik selleks, et tagada tema kindlustuslepingutest tulenevate kohustuste püsiv täitmine.
(2) Kindlustusandja ei või lepingut muuta üksnes põhjusel, et kindlustatud isik vananeb või tema tervislik seisund halveneb. Lepingupooled võivad siiski kokku leppida, et algset kindlustusmakset suurendatakse kindlustatud isiku teatud vanusest alates sellise summani, mida vastav kindlustusmaksemäär näeb ette kindlustatud isikule, kes selles vanuses kindlustuslepingu sõlmib.
(3) Kindlustusandja tehtud kindlustusmakse tagasiulatuvalt suurendamise avaldus on tühine.
(4) Kindlustusmakse suurendamine jõustub mitte varem kui ühe kuu möödumisel kindlustusvõtja teavitamisest suurendamisest.
§ 543. Kindlustuse muutmine kindlustusmaksevabaks
(1) Kindlustusvõtja võib taotleda kindlustuse muutmist jooksva kindlustusperioodi lõpust selliselt, et ta ei pea lepingu kehtivuse ajal enam kindlustusmakseid tasuma, kuid kindlustusandja täidab kindlustuslepingust tuleneva kohustuse juba tasutud kindlustusmaksete arvel (kindlustusmaksevaba kindlustus).
(2) Kindlustusvõtja võib nõuda kindlustuse muutmist kindlustusmaksevabaks, kui tasutud kindlustusmaksete arvel on saavutatud kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahel kokkulepitud minimaalne summa. Kui kindlustusmaksete kokkulepitud minimaalset summat ei ole saavutatud, on kindlustusvõtjal õigus saada kindlustusandjalt kindlustuse tagastusväärtus.
§ 544. Kindlustusandja täitmise kohustus kindlustusmaksevaba kindlustuse puhul
(1) Kui kindlustus muutub kindlustusmaksevabaks, arvutatakse kindlustusandja täitmise kohustuse suurus jooksva kindlustusperioodi lõpuseisuga kindlustusmatemaatika tunnustatud reeglite järgi.
(2) Kindlustusandja võib kindlustuse muutmisel kindlustusmaksevabaks teha oma täitmise kohustusest mahaarvamisi üksnes lepingupoolte poolt kokkulepitud ulatuses ja tingimusel, et see on mõistlik.
§ 545. Kindlustuse muutumine kindlustusmaksevabaks, kui kindlustusandja ütleb lepingu üles
(1) Kui kindlustusandja ütleb kindlustuslepingu üles teise või järgneva kindlustusmakse tasumata jätmise tõttu, muutub kindlustus kindlustusmaksevabaks.
(2) Käesoleva seaduse § 458 lõikes 2 sätestatud juhul on kindlustusandja kohustatud täitmiseks sellises ulatuses, milleks ta oleks kohustatud, kui kindlustus oleks kindlustusjuhtumi toimumise ajaks muutunud kindlustusmaksevabaks.
(3) Teade, millega vastavalt käesoleva seaduse §-s 458 sätestatule määratakse tähtaeg kindlustusmakse tasumiseks, peab sisaldama teavet, et võlgnetava kindlustusmakse õigeaegselt tasumata jätmise korral muutub kindlustus kindlustusmaksevabaks.
§ 546. Tagastusväärtus
(1) Kui elukindlustusleping lõpeb taganemise või ülesütlemisega või kui tunnustatakse selle tühisust või üks lepingupool tühistab lepingu tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel, peab kindlustusandja kindlustusvõtjale välja maksma kindlustuse tagastusväärtuse. See ei kehti, kui lepingupooled lepivad kokku lepingu muutmise kindlustusmaksevabaks.
(RK s 05.06.2002 jõust.01.07.2002 - RT I 2002, 53, 336)
(2) Kindlustusandja on kohustatud tagastusväärtuse välja maksma ka juhul, kui ta vabaneb pärast kindlustusjuhtumi toimumist oma täitmise kohustusest. Kindlustusandja ei pea tagastusväärtust maksma käesoleva seaduse § 540 lõikes 1 nimetatud juhul.
(3) Kindlustuse tagastusväärtust arvutatakse kindlustusmatemaatika tunnustatud reeglite järgi jooksva kindlustusperioodi lõpuks.
(4) Tagastusväärtuse väljamaksmisel arvestatakse sellest maha kindlustusmaksete võlgnevused. Kindlustusandja võib teha tagastusväärtusest muid mahaarvamisi üksnes lepingupoolte poolt kokkulepitud ulatuses ja tingimusel, et see on mõistlik.
§ 547. Soodustatud isiku muutumine kindlustusvõtjaks
(1) Soodustatud isik võib kindlustusvõtja nõusolekul astuda kindlustusvõtja asemele kindlustuslepingusse, kui arestitakse kindlustusvõtja nõue kindlustusandja vastu, mis on suunatud kindlustusandja kohustuse täitmisele või kui selle nõude suhtes algatatakse täitemenetlus, samuti kui kuulutatakse välja kindlustusvõtja pankrot.
(2) Lepingusse astumisel peab soodustatud isik käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud juhul rahuldama kindlustusvõtja võlausaldajate nõuded ulatuses, milles kindlustusvõtja oleks saanud kindlustusandjalt kindlustuse tagastusväärtuse kindlustuslepingu ülesütlemise korral arestimise, täitemenetluse algatamise või pankroti väljakuulutamise ajal.
(3) Kui soodustatud isikut ei ole nimeliselt määratud, on käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 sätestatud õigused ja kohustused kindlustusvõtja abikaasal ja lastel.
(4) Lepingusse astumine jõustub sellest kindlustusandjale teatamisega. Teatada võib ühe kuu jooksul ajast, mil lepingusse astumiseks õigustatud isik sai teada arestimisest, täitemenetluse algatamisest või pankroti väljakuulutamisest.
(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1–4 sätestatust soodustatud isiku kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
26. peatükk
ÕNNETUSJUHTUMIKINDLUSTUS
§ 548. Kindlustusandja hüvitamise kohustus
Õnnetusjuhtumikindlustuse korral peab kindlustusandja õnnetusjuhtumi toimumisel tasuma lepingus kokkulepitud summa kas ühekordse maksena või perioodiliste maksetena, hüvitama kindlustusjuhtumi toimumisel tekkinud varalise kahju või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil.
§ 549. Elu- ja kahjukindlustuse sätete kohaldamine
(1) Kui kindlustusandjapoolse täitmise kohustusena on ette nähtud kokkulepitud rahasumma maksmine, mitte kahju hüvitamine, on kindlustusvõtjal õigus määrata soodustatud isik vastavalt käesoleva seaduse §-des 537 ja 538 sätestatule.
(2) Lepingupooled võivad kokku leppida kahjukindlustuse sätete vastava kohaldamise niivõrd, kuivõrd see ei lähe vastuollu õnnetusjuhtumikindlustuse olemusega.
§ 550. Õnnetusjuhtumikindlustusega kaetavad isikud
(1) Kui on kindlustatud kolmanda isikuga toimuva õnnetusjuhtumi vastu, eeldatakse, et kindlustatud isik on see kolmas isik.
(2) Kui kindlustus kolmanda isikuga toimuva õnnetusjuhtumi vastu on võetud kindlustusvõtja poolt kindlustusvõtja enda kindlustusriski kindlustamiseks, on lepingu kehtivuseks vajalik kolmanda isiku kirjalik nõusolek. Kui kolmas isik on piiratud teovõimega ja kui kindlustusvõtja on tema seaduslikuks esindajaks, võib kindlustusvõtja esindada kolmandat isikut nõusoleku andmisel üksnes kolmanda isiku elukohajärgse kohtu nõusolekul.
(RK s 18.11.2009 jõust. 01.07.2010 - RT I 2009, 60, 395)
§ 551. Õnnetusjuhtumi tahtlik põhjustamine
(1) Kui kindlustusvõtja võttis kindlustuse kolmanda isikuga toimuva õnnetusjuhtumi vastu kindlustusvõtja enda kindlustusriski kindlustamiseks, vabaneb kindlustusandja oma täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja põhjustas õnnetusjuhtumi tahtliku õigusvastase teoga.
(2) Kui soodustatud isik põhjustas tahtliku õigusvastase teoga õnnetusjuhtumi, loetakse, et selle soodustatud isiku määramist ei ole toimunud.
§ 552. Kindlustatud isiku tervise kahjustumine
Eeldatakse, et kindlustatud isiku tervise kahjustumine toimus temast mittetuleneva asjaolu tõttu.
§ 553. Soodustatud isiku teatamiskohustus
Kui soodustatud isikul on õigus kindlustusandja täitmisele, peab ta kindlustusjuhtumist teatama ning andma selle kohta teavet ja esitama tõendeid.
27. peatükk
RAVIKINDLUSTUS
§ 554. Ravikindlustuse liigid
Ravikindlustuse võib anda:
1) ravikulukindlustusena;
2) haiglakindlustusena;
3) töövõimetuskindlustusena;
4) hoolduskindlustusena;
5) muud liiki kindlustusena.
§ 555. Kindlustusandja kohustused
(1) Ravikulukindlustuse puhul peab kindlustusandja hüvitama kindlustatud isikule kindlustussumma ulatuses haiguse või õnnetuse tagajärjel tekkinud ja meditsiiniliselt vajalikud ravikulud ning muud kokkulepitud sooritused. Samuti tuleb hüvitada ambulatoorsete uuringute kulud, mida tehakse haiguste tuvastamiseks ja ennetamiseks.
(2) Haiglakindlustuse puhul peab kindlustusandja maksma kindlustatud isikule meditsiiniliselt vajaliku statsionaarse ravi puhul kokkulepitud haigla päevaraha.
(3) Töövõimetuskindlustuse puhul peab kindlustusandja hüvitama kindlustatud isikule haiguse või õnnetuse tagajärjena tekkinud töövõimetusest põhjustatud sissetulekust ilmajäämise või selle vähenemise, makstes kindlustatud isikule kokkulepitud päevaraha, perioodilisi väljamakseid või ühekordse summa.
(4) Hoolduskindlustuse puhul peab kindlustusandja hooldamise vajaduse korral hüvitama kokkulepitud ulatuses kindlustatud isiku hooldamisest tekkinud kulud (hoolduskulukindlustus) või maksma hooldamise eest kokkulepitud päevaraha (hoolduspäevarahakindlustus).
§ 556. Kahjukindlustuse sätete kohaldamine
Kui ravikindlustuskaitse antakse vastavalt kahjukindlustuse põhimõtetele, kohaldatakse ravikindlustusele vastavalt kahjukindlustuse kohta sätestatut. Ravikindlustusele ei kohaldata käesoleva seaduse §-des 443–447 ja 460 sätestatut.
§ 557. Ravikindlustuslepingu kestus
(1) Ravikindlustuleping sõlmitakse tähtajatult.
(2) Töövõimetuskindlustuslepingu võib sõlmida tähtajalisena, kuid mitte tähtajaga alla kolme aasta.
(3) Ravikindlustuslepingu võib sõlmida tähtajaliselt, kui see on seotud väljaõppe, välisriigis viibimise, reisimise või tähtajalise töö või toimingu tegemisega.
§ 558. Ooteajad
(1) Kui lepingupooled lepivad kokku, et kindlustusandja kohustused algavad pärast teatud aja möödumist kindlustuslepingu sõlmimisest (ooteaeg), ei või ooteaeg ravikulu-, haigla- ja töövõimetuskindlustuse puhul olla pikem kui viis kuud ning sünnitamise ja sellega seotud raviteenuste puhul pikem kui üheksa kuud. Hoolduskindlustuse puhul ei või ooteaeg olla pikem kui kolm aastat.
(2) Kui kindlustusjuhtum toimub enne ooteaja möödumist, on kindlustusandja kohustatud täitmiseks üksnes juhul, kui kindlustusvõtja tõendab, et haigus ilmnes alles pärast lepingu sõlmimist või et rasedus algas alles pärast seda aega.
§ 559. Sündinud lapse kindlustamine
Kui lapse sünni ajal on vähemalt ühel vanemal ravikindlustus, peab kindlustusandja sõlmima kindlustuslepingu lapse kindlustamiseks alates lapse sünnist, ilma täiendava kindlustusmakseta ja ooteaegasid arvestamata, kui avaldus lapse kindlustamiseks esitatakse hiljemalt kaks kuud pärast lapse sünni päeva. Kindlustusandjal on lapse kindlustamise kohustus siiski üksnes ulatuses, milles lapsele taotletav kindlustuskaitse ei ole ulatuslikum kui kindlustatud vanemal.
§ 560. Kindlustusmakse suuruse muutmine
(1) Kokkulepe, mille kohaselt kindlustusandja võib pärast ravikindlustuslepingu sõlmimist kindlustusmakset ühepoolselt suurendada või kindlustuskaitse ulatust ühepoolselt muuta, muu hulgas kindlustusvõtja omavastutust kehtestada, kehtib üksnes juhul, kui kindlustusmakse või kindlustuskaitse ulatuse muutmine lepitakse kokku järgmiste asjaolude muutumise juhuks:
1) kindlustuslepingus kindlustusmakse arvutamise alusena nimetatud pooltest sõltumatu asjaolu;
2) kindlustatud isikute keskmine eluiga;
3) kindlustusandja täitmise kohustuse kasutamise sagedus selle kindlustusmaksemäära järgi kindlustatud isiku poolt;
4) ravikindlustusteenuste riikliku hüvitamise ulatus;
5) tervishoiuteenuse osutaja tasud tervishoiuteenuse osutaja teenuste kasutamise eest;
6) tervishoiukorraldust muutvad õigusaktid.
(2) Kokku ei või leppida kindlustusmakse ühepoolse suurendamise või kindlustuskaitse ulatuse ühepoolse muutmise õigust üksnes põhjusel, et kindlustatud isik vananeb või tema tervislik seisund halveneb. Lepingupooled võivad siiski kokku leppida, et algset kindlustusmakset suurendatakse kindlustatud isiku teatud vanusest alates sellise summani, mida vastav kindlustusmaksemäär näeb ette kindlustatud isikule, kes vastavas vanuses kindlustuslepingu sõlmib.
(3) Kindlustusandja tehtud kindlustusmakse suuruse või kindlustuskaitse ulatuse tagasiulatuva muutmise avaldus on tühine.
(4) Kindlustusmakse muutmine ja kindlustuskaitse ulatuse muutmine jõustub mitte varem kui ühe kuu möödumisel kindlustusvõtja teavitamisest muudatusest.
§ 561. Kindlustusvõtja ülesütlemisõigus
(1) Kindlustusvõtja võib ravikindlustuslepingu üles öelda, teatades ülesütlemisest ette vähemalt kolm kuud selliselt, et leping lõpeb aasta lõppedes. Lühemaks kui aastaks sõlmitud ravikindlustuslepingu võib kindlustusvõtja üles öelda, teatades ülesütlemisest ette vähemalt kolm päeva.
(RK s 19.11.2003 jõust.27.12.2003 - RT I 2003, 78, 523)
(2) Kui kindlustusandja suurendab kindlustusmakset või vähendab oma kohustusi, võib kindlustusvõtja lepingu üles öelda ühe kuu jooksul pärast muutmise teate kättesaamist. Leping lõpeb sel juhul kindlustusmakse suurendamise või kohustuste vähendamise jõustumise ajal.
§ 562. Kindlustusandja korralise ülesütlemise piirang
Haiglakindlustuse või ravikulukindlustuse lepingu võib kindlustusandja korraliselt üles öelda üksnes esimese kolme aasta jooksul lepingu sõlmimisest, teatades sellest ette vähemalt kolm kuud.
§ 563. Lepingust taganemise piirang
Kui ravikindlustuslepingu sõlmimisest on möödas rohkem kui kolm aastat, ei või kindlustusandja kindlustuslepingust enam taganeda põhjusel, et kindlustusvõtja on rikkunud oma teatamiskohustust lepingu sõlmimisel.
§ 564. Kindlustusandja vabanemine täitmise kohustusest
(1) Kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlustusvõtja või kindlustatud isik põhjustas oma haiguse või õnnetuse tahtlikult.
(2) Kui kindlustusvõtja on kindlustatud isiku haiguse või õnnetuse põhjustanud tahtlikult, jääb kindlustusandja kindlustatud isiku suhtes täitmiseks kohustatuks. Kohustuse täitmisel läheb kindlustusandjale üle kindlustatud isiku kahju hüvitamise nõue kindlustusvõtja vastu.
§ 565. Kindlustusandja teabe andmise kohustus
Kindlustusandja peab kindlustatud isiku nõudmisel võimaldama selle teabega tutvumist, mida kindlustusandja on muretsenud kindlustuslepingu sõlmimisel või kindlustuslepingu kestel kindlustatud isiku tervisliku seisundi kohta.
§ 566. Kindlustusvõtja surm või lõppemine
(1) Kui kindlustusleping lõpeb kindlustusvõtja surmaga või juriidilisest isikust kindlustusvõtja lõppemisega, on kindlustatud isikul õigus kahe kuu jooksul pärast kindlustusvõtja surma või lõppemist pikendada kindlustuslepingut, kui ta teatab uue kindlustusvõtja nime.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse vastavalt, kui kindlustusvõtja ütleb kindlustuslepingu üles. Ülesütlemine kehtib üksnes juhul, kui kindlustusvõtja tõendab, et kindlustatud isik on ülesütlemise avaldusest teada saanud.
§ 567. Kollektiivne ravikindlustus
(1) Isiku kollektiivselt kindlustatud isikute ringist väljalangemisel, muu hulgas kindlustatud isiku pensionile mineku või kindlustusvõtja ja kindlustatud isiku vahel sõlmitud lepingu lõppemise tõttu, võib kollektiivselt kindlustatud isik teha kindlustusandjale avalduse tema jaoks eraldi samaliigilise kindlustuse jätkamiseks eraldi kindlustusele kehtivate kindlustusmaksemäärade järgi, ilma et talle kohaldataks ooteaegasid või arvestataks täiendavat tasu lisaks kindlustusmaksele.
(2) Kindlustatud isiku käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigus lõpeb, kui ta ei tee käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avaldust ühe kuu jooksul, alates kindlustatud isikute ringist väljalangemisest või kollektiivse ravikindlustuse lõpetamisest ja kindlustusandjapoolse teatamiskohustuse täitmisest.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud avalduse tegemise puhul määratakse kindlustusmakse vanuse järgi, mis isikul oli kollektiivse ravikindlustuse lepingusse astudes.
(4) Kindlustatud isikul ei ole käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigust, kui ta langeb kindlustatud isikute ringist välja seetõttu, et kindlustusandja ütles kindlustuslepingu erakorraliselt üles kindlustuslepingu rikkumise tõttu kindlustatud isiku poolt.
(5) Kindlustusandja peab igale kollektiivselt kindlustatud isikule kollektiivse ravikindlustuslepingu sõlmimisel või tema suhtes kindlustuskaitse tekkimisel teatama, millistel tingimustel tema kindlustus lõpeb ja millised tagajärjed tuleneksid kindlustusmakse suurusele eraldi kindlustusena jätkamisel.
(6) Kollektiivse ravikindlustuslepingu võib kindlustusandja korraliselt üles öelda üksnes juhul, kui kindlustatud isikud võivad kindlustussuhet jätkata eraldi kindlustatutena.
5. osa
TOETAMISLEPINGUD
28. peatükk
ELURENDIS
§ 568. Elurendiselepingu mõiste
(1) Elurendiselepinguga kohustub üks isik (elurendise andja) maksma teisele lepingupoolele või kolmandale isikule (elurendise saaja) elurendise andja, elurendise saaja või muu isiku eluaja jooksul perioodiliselt teatud rahasumma või andma üle muid liigitunnustega piiritletud esemeid (elurendis). Eeldatakse, et elurendise maksmine on tasuta.
(2) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse vastavalt ka seaduse või kohtuotsusega seatud elurendisele, kui seaduse või kohtuotsusega ei ole ette nähtud teisiti.
§ 569. Tähtaeg
(1) Eeldatakse, et elurendise leping on sõlmitud elurendise saaja eluajaks.
(2) Elurendise andja või kolmanda isiku eluajaks seatud elurendis läheb elurendise saaja surma korral üle elurendise saaja pärijatele.
§ 570. Vorm
Elurendise leping peab olema sõlmitud kirjalikus vormis.
§ 571. Rendise maksmine
(1) Rahaline elurendis tuleb maksta kolme kuu eest ette. Muud liiki kui rahaliselt elurendiselt tuleb tasuda mõistlikus ulatuses ette, kui seda võib elurendise olemusest tulenevalt mõistlikult eeldada.
(2) Kui isik, kelle eluajaks elurendis on seatud, sureb enne selle ajavahemiku lõppu, mille eest elurendis ette maksti, ei saa makstud elurendist tagasi nõuda.
(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul ei ole elurendis veel makstud, tuleb elurendis maksta selle ajavahemiku eest elurendise saaja pärijatele.
29. peatükk
ÜLALPIDAMISLEPING
§ 572. Ülalpidamislepingu mõiste
(1) Ülalpidamislepinguga kohustub üks isik (ülalpeetav) andma teise isiku (ülalpidaja) omandisse või kasutusse vara või teatud esemed ja ülalpidaja kohustub ülalpeetavat viimase eluaja või muu kokkulepitud aja jooksul ülal pidama ja hooldama.
(2) Kui vara või esemed peavad üle minema pärast ülalpeetava surma, kohaldatakse ülalpidamislepingule vastavalt pärimislepingu kohta sätestatut.
§ 573. Ülalpidamislepingu vorm
Ülalpidamisleping peab olema notariaalselt tõestatud.
§ 574. Ülalpidaja kohustused
Ülalpidaja peab ülalpeetavat ülal pidama ja hooldama viisil, mida ülalpeetav võib mõistlikult oodata tema poolt üleantu väärtuse ning tema senise elukorralduse põhjal. Ülalpidaja peab ülalpeetavale tagama mõistliku eluaseme ning tema haiguse korral vajaliku hoolitsuse ja tervishoiuteenuse osutamise.
§ 575. Lepingust taganemine
Ülalpeetav võib ülalpidamislepingust taganeda samadel alustel ja korras nagu kinkija kinkelepingust.
§ 576. Ülalpidaja surm
Eeldatakse, et ülalpidamisleping ei lõpe ülalpidaja surmaga.
§ 577. Nõuete loovutamise piirang
Ülalpidamislepingust tulenevat ülalpeetava ülalpidamise nõuet ei saa loovutada ega ülalpeetava ülalpidamise nõudele sissenõuet pöörata.
6. osa
KOMPROMISSILEPING
§ 578. Kompromissilepingu mõiste
(1) Kompromissileping on leping õiguslikult vaieldava või ebaselge õigussuhte muutmise kohta vaieldamatuks poolte vastastikuste järeleandmiste teel. Ebaselguseks loetakse muu hulgas ka ebakindlust nõude sissenõutavuse suhtes.
(2) Eeldatakse, et kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad kompromissilepingu alusel uued õigused.
§ 579. Kolmanda isiku õiguste kehtivus
Kompromissileping ei mõjuta vaieldavast või ebaselgest õigussuhtest tulenevaid kolmanda isiku õigusi.
7. osa
SELTSINGULEPING
30. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 580. Seltsingulepingu mõiste
(1) Seltsingulepinguga kohustuvad kaks või enam isikut (seltsinglased) tegutsema ühise eesmärgi saavutamiseks, aidates sellele kaasa lepinguga määratud viisil, eelkõige panuste tegemisega.
(2) Seltsinglased on kohustatud seltsingut kaitsma kahju tekkimise eest ja arvestama teiste seltsinglaste huvidega.
§ 581. Panused
(1) Seltsinglase panuseks võib olla igasugune ühise eesmärgi edendamine, sealhulgas vara võõrandamine seltsingule, vara seltsingu kasutusse andmine või seltsingule teenuse osutamine.
(2) Eeldatakse, et seltsinglaste panused on võrdsed.
(3) Panuste tegemisel kohaldatakse eseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üleminekule ja vastutusele eseme puuduste eest vastavalt üürilepingu kohta sätestatut, kui seltsinglane annab eseme seltsingu kasutusse, ja müügilepingu kohta sätestatut, kui ta võõrandab eseme seltsingule.
(4) Seltsinglane ei ole kohustatud suurendama kokkulepitud panust ega tegema täiendavaid panuseid.
31. peatükk
SELTSINGLASTEVAHELISED SUHTED
§ 582. Seltsingu juhtimine
(1) Igal seltsinglasel on õigus ja kohustus osaleda seltsingu juhtimises.
(2) Seltsinglased juhivad seltsingut ühiselt ning iga tehingu tegemiseks on vajalik kõigi seltsinglaste nõusolek.
§ 583. Juhtimine ühe või mitme seltsinglase poolt
(1) Seltsingulepinguga võib seltsingu juhtimise õiguse anda ühele või mitmele seltsinglasele. Sel juhul ei osale teised seltsinglased seltsingu juhtimises. Kui juhtimine on antud mitmele seltsinglasele, juhivad nad seltsingut ühiselt ning iga tehingu tegemiseks on vajalik kõigi juhtima õigustatud seltsinglaste nõusolek.
(2) Mõjuval põhjusel võib seltsinglasele seltsingulepinguga antud juhtimisõiguse ära võtta teiste seltsinglaste ühehäälse otsusega, kui seltsingulepinguga ei ole ette nähtud seltsinglaste otsuste tegemine häälteenamusega. Mõjuvaks põhjuseks on eelkõige kohustuse oluline rikkumine seltsinglase poolt või seltsinglase võimetus seltsingut juhtida.
(3) Seltsinglane võib mõjuval põhjusel juhtimisest loobuda. Kui seltsinglane loobub juhtimisest ajal, kui seltsingu juhtimise eest ei saa muul viisil hoolitseda, peab ta teistele seltsinglastele hüvitama sellest tekkinud kahju, välja arvatud juhul, kui seltsinglase ja seltsingu huvisid kaaludes ei või oodata, et seltsinglane juhtimist jätkaks.
(4) Seltsingut juhtima õigustatud seltsinglaste õigustele ja kohustustele teiste seltsinglaste suhtes kohaldatakse käsunduslepingu kohta sätestatut, kui käesolevas osas sätestatust ei tulene teisiti.
§ 584. Vastuvaidlemisõigus
Seltsingut juhtima õigustatud seltsinglane ei või teha tegu, kui teine juhtima õigustatud seltsinglane sellele vastu vaidleb.
§ 585. Juhtimisõiguse isiklik teostamine
Eeldatakse, et seltsingut juhtima õigustatud seltsinglane ei tohi juhtimisülesandeid teisele isikule üle anda. Juhtima õigustatud seltsinglane võib juhtimisülesannete täitmisel kasutada teise isiku abi.
§ 586. Aruandlus ja teabe andmine
(1) Seltsingut juhtima õigustatud seltsinglane on seltsingu lõpetamisel kohustatud seltsinglastele oma tegevusest aru andma. Ta peab seda tegema ka seltsingulepingu kehtivuse ajal, kui seltsingu eesmärk või juhtimisülesanded seda nõuavad.
(2) Seltsingut juhtima õigustatud seltsinglane peab teatama teistele seltsinglastele seltsingut puudutavatest olulistest asjaoludest ja andma nende nõudmisel teavet seltsingu tehingute kohta.
(3) Seltsinglasel on õigus tutvuda kõigi seltsingut puudutavate dokumentidega.
(4) Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe on tühine.
§ 587. Otsused
(1) Seltsingu igapäevase tegevuse raamest väljuvate tehingute tegemiseks on vajalik seltsinglaste otsus. Eeldatakse, et otsuse vastuvõtmiseks on vajalik kõigi seltsinglaste nõusolek.
(2) Kui vastavalt seltsingulepingule tehakse otsuseid häälteenamusega, eeldatakse, et enamust arvestatakse seltsinglaste arvu järgi.
§ 588. Seltsinglase õiguste üleandmatus
Seltsinglastele üksteise suhtes kuuluvaid seltsingulepingust tekkinud nõudeid ei saa loovutada, välja arvatud seltsingu juhtimisest tulenevate kulutuste hüvitamise nõue ja nõue kasumile või likvideerimisel saadavale varale.
§ 589. Seltsinguvara
(1) Seltsinglaste tehtavad panused, samuti seltsingu jaoks omandatud vara lähevad seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara).
(2) Seltsinguvarasse kuulub ka vara, mis omandatakse seltsinguvarasse kuuluva õiguse alusel või hüvitisena seltsinguvarasse kuuluva eseme hävimise, rikkumise või äravõtmise eest.
(3) Kui seltsingu võlgnik täidab oma kohustuse mõnele seltsinglasele ja ei tea kohustuse täitmisel, et nõue, millest tuleneva kohustuse täitmist temalt nõutakse, kuulub tegelikult seltsinguvarasse, ega peagi seda teadma, ei või seltsinglased nõuda hiljem täitmist endale ühiselt. Sel juhul kohaldatakse vastavalt nõude loovutamise kohta käesoleva seaduse §-des 169 ja 171 sätestatut.
§ 590. Seltsinguvara seotus
(1) Seltsinglane ei või käsutada seltsinguvarasse kuuluvaid esemeid ega nõuda seltsinguvara jagamist.
(2) Seltsingu võlgnik ei või seltsinguvarasse kuuluvat nõuet tasaarvestada nõudega seltsinglase vastu.
§ 591. Aruande esitamine ja kasumi jaotamine
Seltsingu lõppemisel peavad seltsingut juhtima õigustatud seltsinglased koostama ja seltsinglastele esitama tegevusaruande ning tegema ettepaneku kasumi jaotamiseks või kahjumi katmiseks. Kui seltsing on loodud pikemaks ajaks kui üks aasta, eeldatakse, et aruanne tuleb koostada ja kasum jaotada pärast iga majandusaasta lõppemist.
§ 592. Osad kasumi jaotamises ja kahjumi katmises
(1) Kui seltsinglaste osad kasumi jaotamises ja kahjumi katmises ei ole määratud, arvestatakse igale seltsinglasele langev osa vastavalt tema panuse suurusele.
(2) Kui määratud on üksnes seltsinglase osa kasumi jaotamises või kahjumi katmises, eeldatakse, et määramine kehtib nii kasumi kui kahjumi suhtes.
32. peatükk
SELTSINGLASTE SUHTED KOLMANDATE ISIKUTEGA
§ 593. Esindamine
Kui seltsinglane on seltsingulepingu järgi õigustatud seltsingut juhtima, eeldatakse, et ta on ka volitatud esindama teisi seltsinglasi suhetes kolmandate isikutega.
§ 594. Esindusõiguse äravõtmine
(1) Mõjuval põhjusel võib seltsinglasele seltsingulepinguga antud esindusõiguse ära võtta teiste seltsinglaste ühehäälse otsusega, kui seltsingulepinguga ei ole ette nähtud seltsinglaste otsuste tegemine häälteenamusega. Mõjuvaks põhjuseks on eelkõige kohustuse oluline rikkumine seltsinglase poolt või võimetus seltsinglasi esindada.
(2) Kui seltsinglane on seltsingulepinguga õigustatud seltsingut juhtima ja teisi seltsinglasi esindama, võib esindusõiguse ära võtta üksnes koos juhtimisõiguse äravõtmisega.
§ 595. Seltsinglaste vastutus
Eeldatakse, et seltsingu poolt kolmanda isiku ees võetud kohustuste eest vastutavad seltsinglased solidaarselt.
33. peatükk
SELTSINGU LÕPPEMINE NING SELTSINGLASE LAHKUMINE VÕI VÄLJAARVAMINE
§ 596. Seltsingu lõppemise alused
(1) Seltsing lõpeb:
1) seltsinglaste otsusega;
2) seltsingulepingu ülesütlemisega seltsinglase poolt;
3) seltsingulepingu ülesütlemisega seltsinglase võlausaldaja poolt käesoleva seaduse §-s 599 nimetatud juhul;
4) seltsinglase surmaga;
5) seltsingu eesmärgi saavutamisega või selle saavutamise võimatuse ilmnemisega;
6) tähtaja lõppemisega, kui seltsing on tähtajaline;
7) seltsinglase pankroti väljakuulutamisega.
(2) Seltsingu lõppemine ei lõpeta ega muuda seltsinglaste kohustusi kolmandate isikute suhtes.
§ 597. Ülesütlemine seltsinglase poolt
(1) Tähtajatu seltsingulepingu võib iga seltsinglane igal ajal üles öelda. Tähtajalise seltsingulepingu võib üles öelda üksnes mõjuval põhjusel. Mõjuvaks põhjuseks on eelkõige kohustuse oluline rikkumine teise seltsinglase poolt.
(2) Kui seltsingulepingus on ülesütlemistähtaeg määratud, võib lepingu käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud mõjuval põhjusel üles öelda ka tähtaega järgimata.
(3) Kui seltsinguleping on sõlmitud seltsinglase eluajaks, võib selle üles öelda samal viisil nagu tähtajatu seltsingulepingu. Sama kehtib, kui seltsinglased jätkavad tähtajalise seltsingu tegevust pärast tähtaja lõppemist.
(4) Seltsingulepingut ei või üles öelda ajal, mil seltsingu lõpetamine oleks teiste seltsinglaste õigustatud huvisid arvestades ebamõistlikult kahjulik. Sellisel ajal lepingu ilma mõjuva põhjuseta ülesütlemise korral peab ülesütleja hüvitama teistele seltsinglastele sellest tekkinud kahju.
(5) Kokkulepe, millega seltsinglase õigus seltsinguleping mõjuval põhjusel üles öelda välistatakse või seda käesoleva paragrahvi lõigetes 1–4 sätestatuga vastuolus piiratakse, on tühine.
§ 598. Seltsinglase surmast ja pankrotist teatamise kohustus
Seltsinglase pärijad peavad seltsinglase surmast viivitamata teistele seltsinglastele teatama, isegi kui surm ei ole seltsingulepingu kohaselt seltsingu lõppemise aluseks. Sama kohustus on seltsinglase pankroti väljakuulutamisel pankrotihalduril.
§ 599. Ülesütlemine seltsinglase võlausaldaja poolt
(1) Kui seltsinglase võlausaldaja nõude rahuldamiseks on toimunud täitemenetlus seltsinglase varast, ilma et võlausaldaja nõue oleks rahuldatud, võib võlausaldaja seltsingulepingu seltsinglase asemel ülesütlemistähtaega järgimata üles öelda.
(2) Seltsingulepingu kehtivuse ajal ei saa seltsinglase võlausaldaja pöörata sissenõuet seltsingulepingust tulenevatele seltsinglase õigustele, välja arvatud kasumiosa õigusele.
§ 600. Seltsingu likvideerimine
(1) Seltsingu lõppemisel toimub seltsingu likvideerimine ja vara jaotamine seltsinglaste vahel. Likvideerimisele kohaldatakse vastavalt kaasomandi jaotamise sätteid, kui käesolevas peatükis ei ole sätestatud teisiti.
(2) Seltsinguvara tuleb likvideerimisel müüa niivõrd, kuivõrd see on vajalik seltsingu kohustuste täitmiseks ja panuste tagastamiseks.
§ 601. Juhtimisõiguse erisused seltsingu likvideerimise ajal
(1) Seltsingu likvideerimistoiminguid teevad seltsinglased ühiselt, isegi kui varem oli juhtimisõigus antud üksnes osale seltsinglastest. Kui juhtimisõigus oli seltsingulepinguga antud osale seltsinglastest, võivad nad teha juhtimistoiminguid kuni ajani, mil nad saavad või peavad teada saama seltsingu lõppemisest.
(2) Kui seltsingu lõppemisega kaasnevast ühisest juhtimisõigusest tulenevalt tekib toimingu tegemiseks kõigi seltsinglaste nõusoleku hilinemise tõttu oht seltsingu huvidele, võib ja peab iga seltsinglane talle seltsingulepinguga antud juhtimiskohustusi jätkama, kuni seltsinglased saavad korraldada toimingu tegemise muul viisil. Sama kohustus on seltsinglase surma puhul tema pärijatel.
§ 602. Kohustuste täitmine
(1) Seltsinguvarast tuleb esmajärjekorras täita seltsingu kohustused, mille eest vastutavad seltsinglased ühiselt, sealhulgas kohustused, mis on võlausaldajate suhtes seltsinglaste vahel jagatud või mille eest vastutavad seltsinglase ees võlgnikena teised seltsinglased. Kui kohustus ei ole veel sissenõutavaks muutunud või on vaieldav, tuleb selle täitmiseks vajalik hoiustada.
(2) Kui seltsinguvarast ei piisa ühiste kohustuste täitmiseks, vastutavad seltsinglased puudu oleva summa eest vastavalt nende osadele kahjumi katmises. Kui seltsinglaselt ei saa talle langevat summat, katavad teised seltsinglased puudujäägi vastavalt nende osadele kahjumi katmises, kusjuures neile läheb üle nõue kohustuse täitmata jätnud seltsinglase vastu.
§ 603. Panuste tagastamine
(1) Pärast kohustuste täitmist ülejäänud seltsinguvarast tuleb tagastada seltsinglaste panused.
(2) Kui panuse väärtus on vähenenud, tuleb seltsinglasele väärtuse vähenemine hüvitada.
(3) Kui panuse tagastamine ei ole võimalik, tuleb hüvitada panuse tegemise aegne väärtus. Hüvitist ei maksta panuse eest, mis seisnes seltsingule teenuse osutamises või eseme kasutusse andmises.
(4) Kui seltsinguvarast ei piisa panuste tagastamiseks, kohaldatakse käesoleva seaduse § 602 lõikes 2 sätestatut.
§ 604. Ülejäägi jagamine
Pärast ühiste kohustuste täitmist ja panuste tagastamist järelejäänud vara kuulub seltsinglastele vastavalt nende osadele kasumi jaotamises.
§ 605. Seltsingu jätkamine
Kui seltsingulepinguga on lepingu seltsinglasepoolse ülesütlemise, seltsinglase surma või pankroti väljakuulutamise juhuks ette nähtud seltsingu jätkamine teiste seltsinglastega, loetakse see seltsinglane nimetatud sündmuse toimumisel seltsingust lahkunuks.
§ 606. Seltsinglase väljaarvamine
Kui seltsingulepingu ülesütlemise aluseks on kohustuse rikkumine seltsinglase poolt, võib kohustust rikkunud seltsinglase teiste seltsinglaste ühisel otsusel seltsingust välja arvata. Väljaarvamine toimub avalduse tegemisega väljaarvatava seltsinglase suhtes.
§ 607. Lahkunud või väljaarvatud seltsinglasele hüvitise maksmine
Seltsinglase lahkumise korral seltsingust või sealt väljaarvamisel peavad teised seltsinglased lahkunud või väljaarvatud seltsinglasele vastavalt käesoleva seaduse §-s 603 sätestatule tagastama või hüvitama tema panuse osas, mida ta oleks saanud s
